Šostakovitš, Järvi ja Jänes

Kultuur on kõik see, mis eristab inimest loomast ja on siiani turust ees käinud, luues keskkonna, kus majandus saab eksisteerida (A. Härm, EPL 13.12.2010). Ei ole rahvast ega hõimu, kellel puuduks kunst, sest selles mängitakse läbi eluvõimaluste eri variandid (J. Lotman). Seega pole ta ainult pelk meelelahutus, mis peab end ise ära toitma ja sissegi tooma.

Nüüdiskultuurne Eesti

Jutt majanduse eelisarendamisest inimese ja kultuuri arvelt on vana kommunistlik dogma ning praegu mõeldud ahnete ja juhmide kaasmaalaste eksitamiseks, et varjata eliidi rikastumist ükskõik kelle või mille arvelt.

Tegelikult on oluline õige balanss majanduse ja kultuuri vahel. Eesti rahvus tekkis kultuurist ja selle säilitamiseks vajame põhiseaduse järgi oma riiki. Siinkirjutajas tekitas juba lapsepõlves rahvuslikku uhkustunnet eesti kõrgkultuur ja kehakultuur (sh Georg Lurich).

IME-l oli N. Liidu piires mõte seepärast, et siin oli kõrgem kultuur ja suurem heaolu. Kultuuriline erinevus ja üleolek ei lasknud meil okupantidega sulanduda ja tagas moraalse ja materiaalse üleoleku neist. Tollal ei olnud mõeldav reformierakondlik mõtteviis, mis toonastes oludes tähendanuks näiteks loobumist liiduvabariigi staatusest ja liitumist Leningradi oblastiga, sest see andnuks meeletu rahalise kokkuhoiu valitsuskuludelt.

Kultuur on olnud meie religioon, olulisem kui majandus või poliitika. Kultuurne rahvas paneb kõrgelt arenenud tootmise kohe käima, ebakultuurse peale pole mõtet raha raisata. Eestil on kõige eksitavam end võrrelda nii kultuuris kui majanduses USA-ga, kuna USA on immigrantide ühiskond, mis ostab talendid sisse. Philadelphia orkestri dirigendina teenis Neeme Järvi 2 miljonit dollarit aastas (P. Hõbemägi, EE 25.11.2010). Nüüd oleme ülimalt materialistliku ja instrumentaalse väärtussüsteemiga (T. Saarts, Sirp 25.11.2010) ning majanduslanguse poolest jõudnud maailma viimase viie viletsama riigi hulka. Mart Laari imetletud Iirimaa on just jõudnud krahhi. Näis, kuidas Eestil läheb.

Nõukaaega on palju sõimatud. G. W. F. Hegeli järgi elab halb temas peituvast heast. Nõukogude korra tugevuseks oli läänest parem haridus ja klassikalise kultuuri austamine. Viimane oli poolsunduslik. Väärtusetut massikultuuri põlustati riiklikult. Karl Marxi mõtete üheks oluliseks lähtekohaks oli Euroopa kirjandusgeeniuste William Shakespeare'i ja Johann Wolfgang Goethe looming. Lenini tohutu lugemus väljendus tema maailma kõige rikkalikumas sõnavaras. Lõpetamata keskharidusega Stalin luges meeletult. Tal oli aukartus loomeinimeste ees, teiste elualade tipud hävitas ta kõhkluseta. Nii kommunismi rajajate kui ka kommunistliku liikumise juhtide muusikaline maitse vajab uurimist.

Ultraliberalism muutis Eesti ühiskonda ja inimest põhimõtteliselt. Kõrg- ja rahvakultuuri asendab lagastav „masscult". Isetegevuses osalemine vähenes mõne aastaga kaks, huvialaringides käimine kümme korda (I. Rüütel). Seda rahapuuduse tõttu. Kõrg- ja rahvakultuuri asemel on meil lamestav ja labastav massikultuur. Nõukogude ajal olid teatris ja kontsertidel tagumistes ridades odavamad piletid, mis olid kõigile taskukohased. Nüüd enam vahet ei tehta. Arvati arutult, et inimene on sünnilt vaba, arukas ja kultuurne. Vaestel peredel jätkub kultuurile kümneid kordi vähem raha. Eliidi lapsed käivad Pariisis ja püramiidide all, vaesed tšillivad poodides ja mõni vaid prügikastide vahel. Immanuel Kanti järgi on iluelamus omakasupüüdmatu ja vaesed, ent kultuursed inimesed on neist elamustest ilmajäämise pärast palju kannatanud (M. Lauristin. Eesti elavik 21.sajandi algul). Paremparteide läbi surutud käibemaksu tõstmine kultuuriüritustelt lõikas nende südamesse väga valusalt. Kui Eestis ja Venemaal on ajalooliselt intelligentsilt oodatud riigivõimule vastandumist, siis nüüd sõltub nende vaim rohkem riigilt saadavast rahast.

Šostakovitš ja Stalin

Erinevalt kirjandusest, kunstist, filmist jne on muusika ainus inimkultuuri valdkond, mis jõuab igasse riiki, jõuab peaaegu iga inimeseni ja on inimkonna ühine arusaadav keel, kuna jäljendab kõnelemise tooni. Ta tuleb hingest ja läheb hinge, väljendades inimhinge ääretut tundlikkust ja lõputut keerukust. Sõnad on pindmised, primitiivsed ja sageli petlikud.

Maestro Neeme Järvil oli õigus, kui ta pidas ERSO-t olulisemaks Rakvere teatrist. Seal lavastatud „Tuulte pöörises" on eesti tippklassika tipplavastus, Dmitri Šostakovitši sümfooniad aga maailmakultuuri tähtsamad heliteosed - need aitasid üle elada Leningradi blokaadi, kui sakslased tahtsid linna maa pealt hävitada.

Muusika, ilu ja headus hoiavad maailma inimlikuma ja paremana. Võib-olla tahtis N. Järvi, üks maailma hinnatumaid ja tunnustatumaid dirigente D. Šostakovitši 5. sümfooniat esitades eesti rahvale öelda midagi olulist. Teos sündis Stalini terrori- ja paranoiaajastu haripunktis - 1937. aastal. Selles on pilvitut õnnevirvendust, mis varjab õnnetust, väikekodanlikuks näotuseks manduvat linnulaulu, kaunist lüürikat, millesse tungivad sõjatrummid ja paraadide fanfaarid oma hävitava jõuga, kauneid looduspilte ja rahvaviise, mida ümbritsevad oht, äng, õudus. Teoses on olulisel kohal majandus, suurtootmine ja rasketööstus. Lõppakord on inimlikkuse võit.

Nagu saatuse sõrm dirigeeris Anu Tali Eestis pärast N. Järvi lahkumist sama helilooja 10. sümfooniat - üht julmemat, vägivaldsemat ja ausamat süvamuusika teost, kus inimene on jäetud üksi kaitsetuna maailma talumatuse ette. Ta unistab ja mõtiskleb, kuid valdav on piin ja mure tuleviku pärast. Sümfoonia teine osa on satanismi võidutants - Stalini muusikaline portree. Algab võitlus autori ja kurjuse vahel, peale jääb helilooja.

Paul Mägi dirigeeris äsja sama helilooja 4. sümfooniat, mis oli Nõukogude ajal 25 aastat keelatud. Selles väljendub stalinismi võidulepääs oma alatuses ja inetuses, mis püüab inimeselt röövida kõlbelise väärtuse ja teda orjastada. Aga autor võitleb ja lõpp on kaunilt paradiislik.

Eesti praegune vaimne õhustik sarnaneb üha enam Stalini aja omaga oma hirmu, kiusu, ebasiiruse ja allasurutuse tõttu. Poliitilisest hirmust suuremad on sotsiaalsed hirmud. Siberist tuldi (kui tuldi) tihti karastunult tagasi, töötu töövõime kaob aastaga. Töölt võib vallandada inimese minuti pealt. Iga kompartei juht kritiseeris N. Liidus valitsenud puudusi ja rahvas tundis rõõmu, kui keegi söandas halvasti öelda Nõukogude olme või võimu kohta. Kriitika oli kohustuslik. Dissidentidel oli kangelase aura.

Nüüd aga vaatab rahvas valitsuse kritiseerijaid, sh Keskerakonda üha vaenulikumalt ja põlastavamalt. Hea näide on Tõnu Trubetsky saatus, keda ähvardati tappa. Punk on oma olemuselt protest olemasoleva vastu. Eesti rahvas on praegu sama suures väljasuremisohus kui Stalini ajal, aga tema tahe on murtud. Nõukogude ajal sai pea igaüks võimaluse teostada end oma töö või loomingu kaudu, nüüd aga pole 100 000 inimesel seda võimalust (tööd).

Loovuse arendamine on väga kulukas. Siis oli moraalselt kergem: ainus vastutaja oli partei ja valitsus, nüüd on inimese süü riigi väära poliitika ees määratu. L. Stolovitši arvates saab poliitikas ja elus kergesti valetada ja ennast petta, kunstis on see raskem. Seetõttu on N. Järvi lahkumine mitte ainult märk, vaid lausa sümbol.

Nagu Šostakovitši muusika.

Millist muusikat reformierakondlikus Tartus ei kuule

Tartlased on kogu omariikluse aja pooldanud paremparteisid ja põlanud Rahvarinnet ja KE-d. See iseloomustab millegi olulise puudumist elus ja vastupidi, midagi väga olulist on selle reformerite (sh Ansipi ja Jänese) juhitud linna muusikaelus puudu.

Kui Tallinnas toimub maailma tähtsaim orelifestival, siis Tartu Vanemuise kontsertorel on seisnud 20 aastat pea kasutamata. See instrument sobib eriti hästi J. S. Bachi loomingu esitamiseks. Orelimuusika viib kuulajad erilisse kõrgemasse maailma ning annab rahu ja kindlust.

Viimastel aastatel on Tartu kirikutes antud mõned orelikontserdid, kus kuulajaid on tavaliselt mõnikümmend. Maailma üks parema akustikaga kammersaale - ülikooli aula - oli ilma kontserdieluta (ülikooli kooride jm üksikuid muid etteasteid kõrvale jättes) 15 aastat, samas kui Nõukogude ajal käis seal vahel pea iga nädal mõni maailma tipptasemel interpreet või koosseis esinemas.

Paide, Rakvere, Tallinn jt Eesti linnad tähistasid koos maailmaga kaasaja ühe suurema muusikageeniuse Arvo Pärdi juubelit. Tartus oli üks kontsert. Kui Leedu Vabariigi aastapäeva puhul esitas Leedu sümfooniaorkester koos RAM-iga Tartus Pärti ja Tormist, oli saalis vähem kuulajaid kui laval esinejaid. Kalle Randalu sellesuvine klaverikontsert toimus TÜ aula asemel Jaani kirikus, sest „seal käib rohkem publikut". Peeter Lilje mälestuskontserti Tartus ei toimunud.

Nimetatud puudujääkide taga on traditsiooni katkemine, põhjuseks napp klassikalise muusika kontsertide arv ja piletite kõrged hinnad. Peamine aga on reformierakondlik mõtteviis: mida müüa ei saa, seda pole olemas, seda pole vaja.

Filisterlus ja geniaalsus

Väikekodanliku piiratuse, kasuahnuse ja sellest tuleneva ülbuse tõttu lootis Tartu Euroopa kultuuripealinna tiitlile konkureerides loota edu Tallinna vastu, kuigi kultuurielu ja kultuursust neis kahes linnas on raske isegi kõrvutada. Tartu välja suretatud süvamuusikaelu taastamiseks võib kuluda terve põlvkond. Klassikalise muusika juurde jõutakse tavalisele kellegi teise käe kõrval, riik ja linn peavad muusikat toetama nii rahaliselt kui ka tutvustama. See oleks aga liberaalidele täiesti vastuvõetamatu. Kergemuusika on kui sohval siidri joomine, samal ajal kui süvamuusika kuulamine on raske nagu Erna retk. Väidetavalt on kerge- ja süvamuusikat kuulates haaratud inimese aju eri piirkonnad. Gregooriuse koraali austajate väitel on nende laulude taga Jumal.

Väikekodanlane ei suuda uskuda, et kultuur toob rohkem raha sisse kui tootmine või teenindus. Kultuuri eesmärk on inimese seesmine rikkus, inimlikkus ja rahvuse säilitamine. Iga loomeinimene on asendamatu väärtus ja geniaalsus Jumala and, ainult rahast ja õpetamisest jääb väheks. Tuhat keskpärast dirigenti ei asenda N. Järvit, kelle elu on elatud rohkem Eestile kui kellel tahes teisel. Iga loomeinimene vajab leiba, tervisekindlustust ja kultuurikontakte. Süvamuusikas avaldub inimese hinge keerukus ja kutse lõpmatusse, st inimlikkus, mille juurde kuulub ka autunne.

Kas Eesti eliit ei soovi seda ja eelistab robotiseerunud massiinimesi? See võib olla reformierakondlike kultuurikärbete peapõhjus. Laine Jänes ei saanud aru, et ta käitus kui Salzburgi peapiiskopi majandusülem Arco, kes Wolfgang Amadeus Mozarti jalahoobiga trepist alla tõukas.

Jaga |