Sahinad ajaloo koridoris

Rein Kordes,      28. november 2001


Paljudele Nõukogude Eestis käinud välismaalastele oli stagnaajastul võõrastav eestlaste otse neurootiliselt mõjuv hirm KGB ees.
Jah, muidugi. See on õige. Säärane oli tõepoolest meie lähiajaloo nägu. Kuid see ei olnud siiski butafoorne mask. Eesti rahvas on üle elanud palju raskeid aegu. Aga tema rütmilisi südamelööke kuulsid siiski kas või mõnikümmend aastat tagasi paljud meie sõbrad ja kindlasti kõik vaenlased, sest Kremli kommunistlike bojaaride poolt okupeeritud Eestis leidis aset ju meie loominguliste liitude pleenum ja päevavalgust nägi eesti rahva ahistamist paljastav protestikiri, millele oli alla kirjutanud nelikümmend eesti kultuuritegelast.
Selle kirja sünnist ja levikust on literaadid Sirje Kiin, Rein Ruutsoo ning Andres Tarand kirjutanud (täpsemalt öeldes koostanud) raamatu, mis kannab pealkirja "40 kirja lugu". Ajalehtede Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija toimetustele adresseeritud kirja ei avaldatud, küll aga levis see muul viisil.
Miks kiri kirjutati, mis see endaga kaasa tõi ja kuidas kõik kirjaga seonduv mõjutas allakirjutanute elu, sellest on raamatus asjaosaliste sõnastuses ülemääraselt paisutatud juttu. Mina lugesin nüüd "40 kirja lugu" uuesti diagonaalselt, sest kogu lugu ise on kattunud aegumistolmuga. Meie publitsistikakirjanduse püsima jääva osa moodustavad minu arvates selle raamatu lõpus avaldatud lisade materjalid ja tol ajal kehtinud terrorisüsteemi telgitagust taktikat paljastav peatükk "Teine raund".
Enamik "40 kirja loo" autoritest arvasid, et KGB uurijad olid eeskätt huvitatud selle kirja originaalist ja kirjale allkirja andmata jätnute nimedest. See on eksitus. Jättes kõrvale KGB vastuluure osakonna ametnike käitumise korduvad kirjeldused, tuleks tõe huvides esile tõsta Sirje Kiini kokkuvõtliku fraasi kohtumisest KGB kapteni Lemmik Lehtmetsaga:
"... Kirjutasin lühikese seletuskirja /tolle/ kirja sünni põhjuste kohta, milles rõhutasin liitumise vabatahtlikkust. Lahkudes soovis Lehtmets, et ma tema peale ei pahandaks..."
Aga "40 kirja loo" osaleja Jaan Kaplinski meenutustest võib lugeda muuseas järgmist:
"... Kirja ümber tema ärasaatmise eel tekkinud veidi põnevusromaani õhkkond tekitas minus raskeid eelaimusi, mis said kinnitust 9. novembri õhtul, kui neli KGB meest teostasid minu korteris läbiotsimist, ja jõhkrast enesekindlusest, mida teame /Stokholmis trükitud/ "Lisanduste" ja teiste selliste väljaannete järgi. Mehed tegid oma töö minimaalselt, loobusid läbi otsimast teisi ruume peale elutoa... Niisiis oli nende soov vaid täita formaalsus, mitte teha põhjalik töö. Ilmselt oli võimu sees kahesugust suhtumist..."
Ja tõepoolest. Kirjale allakirjutanute persoonid, kirjas esitatud ideede levik ja mõju huvitas ning erutas küll partei bürokraate, mitte aga kompetentsete organite professionaale. Mu hea tuttava, KGB erupolkovniku Vsevolod Naidenkovi kommentaaridest mäletan tänaseni tema juttu õpilasrahutustest, nende rahutuste telgitagusest ja Moskva reageeringutest.
Korduvalt rääkis ta ka meie kultuuritegelaste meeleoludest. Naidenkovi sõnutsi jälgis KGB algusest peale 40 kirja sündi ja hindas oma andmebaasis leiduva materjali alusel iga allakirjutaja ühiskondliku mõju erikaalu. Naidenkov ütles, et selle kirja sünd pakkus KGB-le perspektiivika võimaluse meie haritlaskonna järjekordseks "sõelumiseks" ja uute kaastööliste värbamiseks. Seejuures pöörati erilist tähelepanu neile persoonidele, kel oli juba sidemeid prominentidega Soomes, Rootsis ja USA-s.
Kätte oli jõudnud ju külma sõja erakordselt kõrge lainehari.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)