Vaat' kes on valja roninud ajaloo prugikastist!

Tegelikult on hea, et sellised mehed julgevad ja tahavad kirjutada ajaloost. Muidu ei saagi teada, mis teisel pool sündis. Minu käest on mitmed väliseestlased küsinud, et kust saaks Laskurkorpuse meeste mälestusi. Huvitav, aga neid pea-aegu polegi. Ka see auk tuleks täita.

Kas see Roolahe-saast ikka veel elab? Teda oleks vähe isegi lintšida. Tema kirjatükid peaksid kandma kuusnurktemplit nagu need raamatud, mille valvekoeraks ta oli erifondi juhatades pandud. On ikka kõva sõna Kesknädalast küll, endine Kodumaa ja Õhtuöehe KGB-autor Rein Kordes kaastöölisks võtta!

Kesknädala ideoloogiline pale avaneb iga päevaga. Heimar Lenk ja Rein Kordes. Kelle te järgmiseks kaastööliseks võtate? Rein Sillari?

Noustun, et ajaloolisest kuljest on vaja igatsugu malestusi. Kuid neid ei saa tosised ajaloolased uskuda. Laskurkorpuse meeste ja havituspataljonlaste malestusi on kuhjaga, suurelt osalt usinasti oma vagitegudest kirjutanud ondsal noukogude ajal!

to : kesikutele! Kas omad suhteid Sillariga? Ta on tark mees ja teab palju. Kas oleks võimalik temaga kontakti saada, ehk nõustubki kirjutama? Võta toimetusega kontakti.

Don Corleone oli ka kahtlemata tark mees ja teadis palju. Mis siis? Kurjategija jääb kurjategijaks, ükskõik kui võimekas, meeldivalt suhtlev või informeeritud ta ka ei oleks. See on üks neist kohtadest, kus minu meelest tuleb printsipiaalsust ilmutada.

Hääl ENSV propaganda kolikambrist Vello Helk 15.11.2001 Oktoobrirevolutsiooni aasta-päeval tuli Savisaare Kesknädalas artikliga "Sahinad ajaloo koridoris" taas välja üks mineviku vari -- Rein Kordes, tegeliku nimega Andrus Roolaht (sünd. 1914). Väga kirju taustaga tegelane, kes enda andmetel -- oma meenutusraamatus "Nii see oli!" (1990) - olevat 1935-38 õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust, olles aastast 1935 Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, samuti töötanud tolleaegses Riiklikus Propagandatalituses. Pärast Eesti okupeerimist sai temast (mis hinnaga?) okupantide truualamlik teener. Nähtavasti sellena õppis ta 1967. aastal EELK Usuteaduse Instituudis. Kui Teaduste Akadeemia Raamatukogu juurde asutati erifond pagulaste kirjanduse ja perioodika jaoks, mis oli Nõukogude Eesti lugejatele praktiliselt kättesaamatu, sai ta 1973. aastast selle juhatajaks. Kasutamisloa esitamisel andis ta isiklikult kätte soovitud trükised. Indrek Jürjo kirjutab oma uurimuses "Pagulus ja Nõukogude Eesti" (1996, lk 229), et ta kasutas seda materjali Rein Kordese varjunime all avaldatud pagulastele mõeldud raamatute "Mineviku teed ja rajad" (1976) ja "Eesti emigrantide saatusaastad" (I-III, 1974-80) koostamiseks. Jürjo jätkab: "Väliseesti ajakirjandusest ning memuaaridest välja nopitud kompromiteerivad seigad segunevad neis paskvillides KGB paljastuskirjandusele omasel viisil otseste väljamõeldiste ja laimuga ning uduste viidetega mingitele arhiividokumentidele või Roolahe kätte salapärasel viisil sattunud käsikirjadele". Oma eespool mainitud 1990. aastal ilmunud mälestusraamatus konstateerib ta Ribbentropi-Molotovi 1939. aasta pakti salaprotokolli kommenteerides, et Nõukogude Liidule oli eluküsimuseks väljapääs avamerele: "1940. aasta suvel leidis see igivana ja palju veriseid lahinguid põhjustanud probleem oma lõpliku lahenduse" (lk 310). Kas tal polnud aimu 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonist ja "laulvast revolutsioonist"? Kindlasti, aga samal ajal oli tal nähtavasti oma kogemuste varal kindel usk sellesse, et tema tööandjad sihtisid ainult uue liidu-lepingu poole, mis kinnitaks jätkuvalt Eesti suveräänsust N.Liidu koosseisus. Natuke paremate tingimustega, aga sama suure sõprusega vennasrahvaste peres, nii et 1940. aasta "lahendus" oleks ikka jäänud lõplikuks. Moskva 1991. augusti riigi-pöörde luhtumine ja Eesti tegelik taasvabanemine pani vana propagandisti suu kinni. Pärast oma vana tööandja valimist presidendiks arvab ta nähtavasti, et mineviku taassünd on siiski tõeks saamas? Üksteist aastat hiljem võtab ta jälle sõna, vanas tuntud stiilis. Ta võivat täie kindlusega öelda, et 1995. aasta nii-nimetatud lindiskandaal polevatki olnud skandaal, "vaid järjekordne Moskva putshi tõttu meile kaelalangenud iseseisvuse tingimustes võimu-hoobade juurde trüginud karjeristide klounaad". Siin ilmneb tema kibestus -- koos tärkava lootusega. Kas Edgar Savisaarele on tõepoolest vaja selliseid kaitsjaid? Loomulikult saab pähe ka president Meri. Kõige ilustuseks lisab ta ühe salajase Moskva-poolse pealtkuulamise avastamise endise Eesti Vabariigi ajast, saame veelkord tema versiooni Pätsi-aegsest luureteenistusest. Ta heietab vist lootust, et kuna presidendivalimised võitis samade meeste koostöö, kes esindasid Eestit 1990. aastal, kui ta rääkis Venemaa "lõplikust lahendusest", siis koidab temalegi enne tema enda "lõplikku lahendust" selle väite tõestumine? Võib-olla lisaks natuke tunnustust? Ta esitleb ennast selle nime all, millega ta teenis võõrvallutajaid ja nende teenreid. Tema laimu endise Eesti Vabariigi ja kommunismi käest pääsenud eestlaste kohta on ka pärast taasvabanemist ohtralt kasutatud -- nüüd tuleb ta ise lagedale. Areng on aga kümne aasta jooksul edasi läinud, tema vanad käsuandjad suurelt osalt ühinenud "karjeristide klounaadiga" ja näidanud paremat kohanemisvõimet. Tal pole vist siiski lootust pääseda puna-valge klounina selle tsirkuse areenile? Kuigi tema propagandamöldri töö on läbi, taaskasutatud sõnadejahu kopitanud, kõlbab see ilmselt veel Kesknädalale, kus ta jätkas oma "sahinaid" järgmises numbris, eriti ülistades VEKSA tegevust, kus olevat eesotsas olnud targad mehed, vastukaaluks pagulaseestlaste "isehakanud" liidritele. Kas sellised autoriteedid nagu peale tema Greeni kaitsjad ja Karotammele pärjapanejad tõstavad Kesknädala mainet ja annavad juurde lugejaid? Ootame põnevusega samas ajalehes ka Karl Vaino ja Rein Ristlaane "analüüse"! P.S. Kiitsin liiga vara üldiselt korrektseid fakte uue presidendi koduleheküljel (VES 25.10.). Seda on tähele pannud tema uus propagandamölder ja nüüd on need faktid kõrvaldatud. On jäänud elulugu, milles on olematu EKP ja Rüütli osalus selle Keskkomitees, ka NLKP ja N. Liidu Ülemnõukogu. 1981-1988 olevat ta siiski olnud Eesti Looduskaitse Seltsi esimees. Ainus parteiline kuuluvus: Eestimaa Rahvaliit. Vaikimisvale tõuseb, tõde vajub!

kordes visati muide EÜS-ist välja, sest ta oli kagebiit, alatola peaks seda väga hästi teadma.