Pensionitõus? Kuidas kellelegi?

ENNO ERSTU,      17. juuli 2002


Kaksikvõimu esimestest päevadest alates on räägitud pensionäride raskest olukorrast, väikesest pensionirahast, mida on püütud tõsta. Kuid ühe grupi pensionäre on poliitikud unustanud. Need on invaliidid ehk puuetega inimesed.

Hoian käes pensioniraamatut, kus 01.03.98 on määratud invaliidsuse teise grupiga (üldhaigestumine) invaliidsuspensioniks 1000 krooni. Järgmine sissekanne 01.01.99 kuni 01.03.2000 on 1197 krooni. Viimane sissekanne 01.03.02 kuni 29.02.04 on ikka 1197 krooni, märkusega töövõimetus 80%. Nelja aasta jooksul ei mingit liikumist ja kas seekordki?
Pensioni arvestamise aluseks on minu tööaastad: 30 aastat, 2 kuud ja üheksa päeva. See on teeb kokku vähem aastaid, kui nn keskmised arvestuslikud tööaastad. Vahepeal on tõstetud arvestusliku tööaasta hinnet, kuid, nagu välja tuleb, mitte invaliidsuse (puude) omajatel. Seaduseandja tundub olevat kindel, et kõik 80%-liselt töövõimetud peaksid ülejäänud 20% kasutama töötamiseks ja saama selle eest u 4000 krooni.
Tahaks näha tööandjat, kes ühetunnilise tööpäeva eest on sellist tasu nõus maksma.
Kindlasti on vajalik, et ka sellised inimesed saaksid töötada, viibida teiste hulgas. Tegelikult tähendab see suuremaid väljaminekuid, kui tööandja on nõus maksma. On tarvis enam-vähem normaalseid riideid, väljanägemist jne.
Saan aru, et riigil pole raha, aga kas oma inimeste arvel on vaja tõsta kaitsekulutusi. Arusaamatu! Kelle või mille vastu me end kaitseme, kui iive on negatiivne ja noored lähevad välismaale paremat elujärge otsima. Sünnitavad ja kasvatavad seal juba asukohamaa kodanikke. Kas mõni aasta parlamendis või mõnes muus riigiametis toob võrdväärse kasu talle makstava palgaga ja hilisema pensionisoodustuse, mis tunduvalt ületab tavapensionäri võimaluse. Viimastel päevadel on toodud välja endise majandusministri Mihkel Pärnoja, teedeministri Toivo Jürgensoni ja peaministri Mart Laari kahjurlus oma riigi vastu. Seda lausa sadades miljonites kroonides. Tulevikus aga maksame neile parlamendipensioni? Kurtmine ei tõsta tuju kellelgi. Öeldakse, et ela, mis sa virised. Tahaks küsida, kuidas? Kellelt küsida, ei tea.
Kolmekümne tööaastaga on riigile teenitud piisavalt lisaväärtusi, et need aastad, mis invaliidil on elada jäänud, saaks ta veeta võimalikult täisväärtuslikult. Igal inimesel on õigus täisväärtuslikule elule, mille nad on endale teadlikult kujundanud, kes pärast põhihariduse saamist, kes pärast kõrgete koolide lõpetamist. Ainult haigus ei küsi, kas oled põhiharidusega või teaduste doktor. Isegi libekeelseid poliitikuid tükib haigus kimbutama, olgugi et nad on endale loonud võimaluse kahe istungi vaheajal käia kangi kergitamas või basseinis.
Kurb pilt ja seda kõrgesti kiidetud majandusega Eestis. Mõelge, parlamendisaadikud, teist on veel kehvemaid!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)