Pronkssõdur – või tuhanded eestlaste töökohad?

31. jaanuar 2007


Eelmises Kesknädala pooltunnis osalesid Eesti Rahvuvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni (ERAA) president Einar Vallbaum, lihatootmisettevõtte OÜ Markilo omanik ja Riigikogu eelmise koosseisu liige Urmas Laht ning Tiit Tammsaar, praegune Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Raudtee nõukogu liige. Vestlust juhtis Põlvamaa põline raadioajakirjanik, hetkel Riigikogu saadik Georg Pelisaar, kes püstitas teema: Venemaa sanktsioonid ja Pronkssõdur.

GP: Kas Venemaa võimalikud majandussanktsioonid on Eesti jaoks nõnda tühised, et võime need arvestamata jätta?

EV: Kindlasti ei ole tühised. Rohkem on räägitud raudteetransiidist, aga autotransiit on jäänud märkimata. ERAA-l teeb rahvusvahelisi vedusid 5300 autot, millest pooled – 2500 – sõidavad Venemaale. Suurem osa laadib Eestis ja enamik läheb edasi Venemaale. Veavad Eesti kaupa, mida alles hiljaaegu on sinna müüma hakatud: piima- ja lihasaadused, toiduained. See on kõik Venemaa turg ja see mõjutab meie põllumehi.
UL: Jah, tõsi. Me pole valitsuse tasemel suutnud viimased 15–17 aastat Venemaa suunal läbimurret teha. Küll on seda suutnud tootjad ise. Umbes aasta-poolteist tagasi saavutasime läbimurde Vene turule, kuhu viime täna umbes 20–25% elussigadest, mis on märkimisväärne kogus Eesti põllumajanduse jaoks.

Kuidas Eesti Raudtee sõltub Vene transiidist?

TT: Transiidiks, mis läheb läbi Eesti, on naftasaadused, teravili, veetakse mida iganes. See käib Venemaa kaudu. Raudteetranspordiga seoses võime rääkida, et need mahud on seotud just Venemaaga.

Kas Euroopast ei piisa, et peame Venemaaga arvestama, eriti põllumajanduse poole pealt?

UL: Eestis me täna õiget hinda ei saa, sest Soome on kokku ostnud suurema osa lihatööstusest ja dikteerib meie lihatootjale hinda. See on tootjatele vastuvõetamatu. Kui lõpetaksime täna ekspordi Venemaale, suunataks kogu see liha siia turule, mis tähendab, et umbes 20% lihakasvatajaid võib tabada valus majanduslik tagasilöök.

Venekeelse Postimehe (23.01.07) intervjuus Tartu ?likooli emeriitprofessor akadeemik Mihhail Bronshtein ütleb, et Eesti sai raudtee kallilt tagasi, kuid kui transiidi osakaal tõuseb, polegi 2,35 miljardit krooni nii kallis. Kui pole transiiti, ei too ka sadamad meile eriti kasu, meil on niikuinii jooksvate kulude defitsiit.
Inimesed võtavad seda kergelt ja lihtsalt, sest näiteks DELFI-s oli selle artikli tõlkele väga palju hävitavaid kommentaare. Heakene küll, üks osa lihatootjaid läheb pankrotti, ja mis siis?

UL: Võime ju Mart Laari moodi arutada, et meil pole vaja midagi toota, kui saame kõike sisse osta. Kuidas me suudame siis väärtust luua? Riigi pilguga vaadates näeme, et raha tuleb riiki sisse just ekspordist. Kui kaupa käitleme, töötleme ja siis müüme oma elanikkonnale, see suurt rahamassi riigis ei suurenda. Ainult see, mida suudame müüa teistele turgudele, toob raha; ja seeläbi riik rikastub. Kaubandusbilanss on meil jätkuvalt negatiivne, see pole positiivseks läinud. Seega iga samm, mida praegu suudetakse uutel turgudel astuda, vajab toetamist. Poliitikud peaksid ühiselt mõtlema, kuidas sellele hoogu juurde anda ja kuidas pidada soodsalt läbirääkimisi nii Venemaa kui ka Euroopa turgudega nii, et need meile avatud oleksid.
Mis puutub Venemaasse, siis seal on toimunud ääretult suur muutus. Suhtlen Vene poolega üle nädala. On uskumatu, mis seal viimase kahe-kolme aastaga on toimunud. Ei ole enam nii, et nad on rumalad ja omakasupüüdlikud, vaid seal käib samasugune äri kui Euroopas. Eestis peaks neid tunnustama kui võrdväärseid partnereid.

TT: Euroopa põllumajanduse ja maaelu volinikuga seotud firma ehitab Moskva külje alla suurt sigalat. Taanlased ei karda; Rootsi juhtiv piimaseadmete müüja on viimastel aastatel kõige rohkem müünud just Venemaale; rääkimata pankuritest ja ehitajatest. ?rimehed üle maailma suunduvad just sinna.
Ei kõlba kuhugi jutt, et Venemaa on praegu nõrk ega suuda ennast jalule saada. Teame, et Riigiduuma vaidleb, kuhu panna naftamüügist tulnud raha. Seega pole häbeneda midagi, vaid tuleb Euroopa Liidu ja sõprade abiga luua endale võimalikud sobivad tingimused ning kaubelda. Lihtsalt selg keerata ja öelda, et meie teiega ei tegele, oleks väga lihtsameelne käitumine.

Elan piiri lähedal Põlvamaal ja olen tähele pannud, et karavanide kaupa veereb Paldiskist Koidula poole autoronge, mis veavad näiteks Fordi autosid. Ka selles on ju paljude Eesti inimeste ja firmade sissetulekud.

EV: Jah, nii see on. Soome paneb piiri arendamisele igal aastal miljardeid eurosid. Meie riik ütleb, et see on ettevõtjate endi mure. Aga transiit ja piiriületus kuulub kõik riigile, ja riik peab tagama asjad, mis piiril peaksid olema: parklad, pesemiskohad autojuhtidele, korralikud söögikohad. Need meil puuduvad, aga Soome ehitab neid kogu aeg välja.
Mulle on kogu aeg arusaamatu, miks eesti inimesed ei ole aru saanud, et oleme nagu tupikriik?! Me oleme nagu lõppjaam. Kui me transiidi ka ära hävitame, siis jäämegi Soome ja Peipsi järve vahele kasutult kõlkuma.
Soome ärimehed on praegu ärevil, sest Eesti on suutnud palju transiiti Soomest ära tõmmata. See on Eestile muidugi hea, aga teiselt poolt on see ka raskusi tekitanud: et äkki me ei jõuagi neid järjekordi likvideerida? Puuduvad teeload. See probleem on riigi tegemata töö.

Minul on aeg-ajalt tunne, et Eesti on nagu tüütu sääsk. Ja kui kaua inimene sääske enda läheduses kannatab? Tundub, et Eesti on Venemaa jaoks just selles sääserollis. Euroopaga on ju suhted head ja ka kõik ülejäänud riigid püüavad Venemaaga hästi läbi saada. Kas me arvame siis, et teised riigid ei tea midagi Venemaal valitsevast olukorrast, näiteks inimõiguste alal? Usun, et teavad küll! Aga riikide heaolu sõltub tahes-tahtmata suuresti Venemaast, ja peale investeerimisvõimaluste sõltutakse ka sealsest toorainest.
Kui arutasime Riigikogus energiajulgeolekut, tuli välja, et Euroopa suurimad naftavarud on just Venemaal. Tõsi, seal pole küll tehnoloogiat, et rajada uusi puurauke, kuid mõnigi riik tuleks Venemaale appi. Kui rääkida gaasitarnetest, siis suur osa sellest tuleb Euroopasse jällegi Venemaalt. Ja meie oleme ka ummikseisus: kui teistel on veel alternatiivid, siis meil siin peale Gazpromi muud pole.
Pronkssõduri teisaldamisest ei saa Euroopa ega Ameerikagi aru, kuivõrd Isamaaliit on isegi paigaldanud 2000. aastal sinna sobiliku sildi „Teises maailmasõjas hukkunutele", ja neid mälestusmärke võib Euroopa linnades leida lausa tuhandete kaupa.

TT: Sa tõid nafta ja gaasi kõrval sisse uue dimensiooni – nimelt julgeolekupoliitika Euroopas ja maailmas laiemalt. Ja siin on võtmesõnaks Venemaa. Me teame, et eraldi on loodud NATO–Venemaa partnerlus, et Euroopa Liidul on Venemaaga sarnane side; mäletame, et G7 muudeti G8-ks, kuhu Venemaa võeti juurde. Venemaa on kaalukeeleks Ida ja Lääne vahel. Venemaal on valida, kas ta liitub kristliku või muhamedliku maailmaga. Ja seda tunnetab Venemaa suurepäraselt.
Loomulikult on Vene karu tagumikust nõelamine meeliergastav tegevus. Kuid ega ta midagi head ei too. Mis puutub Balti riikidesse, siis teatavasti oli Venemaale kaua aega mustaks lambaks number üks Läti. Nüüd on saanud reaalsuseks, et nr 1 on Eesti.

Mina saaksin aru, kui tekitatud probleem oleks Eestile oluline – näiteks territooriumide tagasiküsimise temaatika. Selle nimel võiks kasvõi riskida. Sellest saaksid võib-olla meie sõbrad Euroopaski aru. Aga praegu nad ei saa. Probleem on tühine, aga kaotus suur.

UL: Kui vaataksime natuke laiemalt, siis tegelikkuses on selle taga ainult valimised. Eesmärk on eristuda. Ei suuda ju praegu Isamaaliit ega sotsid eristuda poliitiliste nägemustega – nad räägivad võimuparteidega sama juttu, ühtki uut ideed pole suudetud genereerida.
Ja press võimendab põhiliselt ainult nende juttu. Inimestel jääbki arusaam, et venelased on halvad, et sealtpoolt valitseb ainult oht, et Venemaa tahab meid alla neelata.
Need arusaamad on vanad – me oleme sajandi edasi liikunud. Me oleme Euroopa Liidu ja NATO liige, me oleme hoopis teises süsteemis kui 1939. aastal.
Mis puutub ohtu, et kui Vene turg ära kaob – andke andeks, ma ei taha üldse ennustada! See tähendab tuhandeid ja tuhandeid kaotatud töökohti. Ega see ei ole nii, et üks autojuht ei sõida üle Venemaa piiri ja tema jääbki tööta. Seal on ikka firmad, kus töötavad tuhanded töötajad: laomehed, kütuse- ja elektrifirmad, teenindajad, pesijad jne.
Täna linnas elades seda võib-olla tõesti ei tunnetata. Kaarel Tarand ehk tõesti ei tunneta seda – kui tahab, sõidab ta Soome ja elab seal edasi. Meie kes me oleme Eestimaas kinni ja armastame seda maad, meil on pilk hoopis teine. Maal paljud ei teagi, kuskohas see Pronkssõdur täpselt on. Küsivad: misasja seal jauratakse?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (57)