13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Sõda lõppes, sõjakuriteod ei aeguMARJE AAVOJA, 07. mai 2014Hea lugeja! Alati, kui näed mõnda Teises maailmasõjas hukkunute mälestussammast, nii seda, mis nüüd asub Tallinnas Kaitseväe kalmistul, kui ka seda, mis on Sinu kodukoha lähedal, tunne huvi, kas põleb leinatuli selle juures? Nii nagu see oli aastani 2007 Tõnismäel seisnud pronkssõduri ees. Mida oled Sina teinud meie vanaisade ja isade, kõigi sõjaohvrite mälestuse jäädvustamiseks? Märts 1944. Oli väga külm kevadhommik. Kusagilt kandus kõrbenud inimliha lõhna. Loiult tõusid taeva poole põlevate suurtükipesade suitsupilved. Haavatud suurtükiväelased lamasid pooleldi külmununa ja söömata-joomata lumel abitus seisundis juba 20 tundi. Alles hommikuvalguses lähenesid meditsiiniõed ja kandsid nad kanderaamil haavatute telki. Paljud neist 19-aastastest andsid selles Krivasoo madinas oma elu, õnnelikumatel oli võimalus abi saada sõjaväearstidelt ja olla toimetatud laatsaretlaevale „Moero", et pääseda sõja jalust. Vaenuvägedes kehastunud Saatus hoolitses aga selle eest, et väidetavalt mitu tuhat haavatud sõjaväelast ja ligi 1000 eraisikut leidsid selle laevaga märja haua Läänemeres. MARJE AAVOJA, Tartu [pildiallkiri]: Teise maailmasõja veteran, Tartus Võru tänava lõppu oma kätega ehitatud maja omanik, Keskerakonna seeniorideklubi „Hõbehelk" aktiivne osaline Evald Truus (sünd. 26. mail 1924) oleks võinud kaotada Krivasoos elu või jalad: „Mul olid jalad külmunud. Saksa sõjaväearst lõikas saapad lõhki. Mind viidi hobusega Jõhvi ja sealt Vilniuse haiglasse. Küsiti: „Kas sul pruuti on?" Vastasin, et ei olnud." Foto: Marje Aavoja Viimati muudetud: 07.05.2014
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
