Ka rahuajal toime pandud kuriteod, mis on seotud kunagiste sõdadega ning nendest tulenevaga, tuleks liigitada aegumatuiks sõjakuritegudeks.

http://www.klich.ru/2010/06/articles06_01.htm
9. mai kui aškenazide võidupüha sefardide üle, kuigi sefardidel õnnestus organiseerida 6 milj. aškenazi tapmine.
http://svyatorus.com/desionizaciya/2558-teatr-voennyh-deystviy-sefardov-i-ashkenazov-vsya-planeta.html

http://novorus.info/news/analytics/15990-kievskaya-hunta-zameshana-v-torgovle-organami-kosovo-i-ukraina.html
Elundiäri Ukrainas.

http://www.whale.to/b/starvation_of_germans.html
Eisenhoweri surmalaagrid Lääne - Euroopas.

Prantsuse ajaloolased on märkinud, et Saksa sõjavangilaagrites hukkus kolm miljonit nõukogude sõdurit, mis on ka täiesti usutav. Sakslased ei osanud uneski ette näha sellist tohutut vangide hulka. Nii suure hulga sõdurite isoleerimine ja toitlustamine osutus ületamatuks. Paljud neist anti nii Saksamaal kui Baltimaades taludesse tööle.
Kuidas käidi ümber saksa rahvaga sõja lõppedes (nii sõdurite kui tsivilistidega), sellest pole kusagil räägitud ega kirjutatud. Sakslased ise ei tohi sellest iitsatadagi (nemad olid ju kõiges süüdi) ja teised ei taha sellest rääkida, sest sakslasi kaitsta pole poliitiliselt korrektne. Me teame, kuidas sovjetid saksa sõjavangidega käitusid ja kui palju neid sealsetes vangilaagrites hukkus. Teame ka, kui jõhkrad olid tšehhid, kelle meelevalla all palju eestlasi hukkus ja kannatada said. Kuidas aga käitusid saksa sõjavangidega ameeriklased ja prantslased, sellest on kirjutanud nüüd Kanada sõjaajaloolane James Bacque. Bacque on avaldanud fakte, mis tunduvad laua uskumatuina.
Bacque'i uurimused näitavad, et palju rohkem kui nõukogude sunnitöölaagreis, hukkus sakslasi ameeriklaste sõjavangidena Saksamaa enda pinnal. Miljonid inimesed näljutati surnuks, kuigi Euroopas oli tollal toitu ülikülluses. Punase Risti rongid toiduvarudega saadeti tagasi, neid ei lastud vangidele ligi. Tsivilistidele oli surmanuhtlusega keelatud vangidele toitu tuua. Bacque tsiteerib juhust, kus saksa naine tuli pudeli veiniga oma vangis olevat meest kostitama. Vahisõdur võttis naiselt pudeli, jõi tühjaks ning lasi naise maha.
Hoopis jubedam on aga lugu saksa vangidest, keda peeti lageda taeva all laskurpesade taolistes aukudes. Kellelgil sadistil tuli tore mõte bulldooseriga sellest "lahinguväljast" läbi sõita. Saha ette jäänud vangid kaotasid elu, kusjuures paljud maeti elusalt. Viimane näide kajastab ehk üksiku jõhkardi omavolilist toorutsemist, kuid vangide teadlik surnuksnäljutamine oli ametlik programm.
Sõjavangide kohtlemise kohta olid Genfi konverentsil pandud paika kindlad ja selged humaansed reeglid, kuid sellest said lääneliitlased üle väga lihtsal viisil: vangivõetud sakslaste kohta ei kasutatud nimetust "sõjavangid", vaid "desarmeeritud vaenuväed". Neid polnud Genfi konverentsil mainitud.

Holokausti teemal.
http://dokumentika.org/ru/religiozno-natsionalniy-sionizm/cholokost-bogoizbrannogo-naroda-skrivaemaya-chronologiya

http://warfiles.ru/show-55676-volynskie-podvigi-geroev-upa.html
Volõõnia massimõrv.

http://worldwithoutnazism.org/articles/tegi/kavkaz/9_maya_boris_shpigel_vstretilsya_s_glavnym_ravvinom_steny_placha_i_svyatyh_mest_izrailya_shmuelem_rabinovichem/

9. mail arutati Iisraelis natsionalismi tõusuga seotud probleeme Ida - Euroopas, eriti aga Ukrainas ja Eestis.

Euroopas pärast sõda möllanud vägivald on ümbritsetud sügava saladuskattega. Lihtsameelsed usuvadki, et vaid need, kes sõja kaotasid, oldi vägivaldsed, kuid võitjad oi kui head ja armulised.

Sõjavangidena käsitleti reeglina neid, kes olid kinnivõtmise hetkel vormis ning kandsid sõjaväelisi eraldusmärke. Kui vorm puudus, või eraldusmärgid olid maha rebitud, käsitleti kinnivõetuid bandiitidena ning söjavangide õigused neile ei laienenud. See oli ka põhjuseks miks näituseks Nürnbergis ei käsitletud natside metsikusi partisanide vastu sõjakuriteona. Iseküsimus on muidugi see et kellel sakslastest sõja lõppfaasis enam vormirõivaid või eraldusmärke seljas-küljes oli? Igaüks püüdis ennast päästa, hankida erarõivaid jne. Ning see andis läänlastele - juriidilist juuksekarva lõhki ajades - võimaluse käsitleda saksa sõjavange mitte sõjavangide, vaid kurat teab kelledena.