Rahupiip eeldab sõjakirve matmist

Roman-Mati Kalde,      20. juuni 2001


Teises maailmasõjas eri lippude all võidelnud eesti sõdurite traagikast kahe maailmavallutajast "vuntsi" vahelises sõjas on palju räägitud, kuid rahupiip eri pooltel sõdinud meeste vahel on siiani suitsetamata.

Pole just eriti veenev argument, et keegi ei saanud (julgenud? tahtnud?) mobilisatsiooni eest kas või metsa pageda. Metsavendlus ju ometi eksisteeris. Näe, krimi-naalid Voitkadki suutsid end kahe viimase sõja pikkuse perioodi metsas varjata. Minu isa ROMAN KALDE (austusest tema vastu kirjutan nime suurte tähtedega) sõdis ka Eesti Laskurkor-puses, langes 1944. aastal kuulsas Porkuni lahingus ning puhkab igavest und Väike-Maarja lähistel ühis-hauas.
Nii ei jõudnudki ta Nõmme koduni, nägemaks oma kaheaastast poega. Mind ei solva põrmugi, et laskurkorpuslaste aadressil kostab tihti teravaid väljendeid, kindlasti põhjendatult. Olen kindel, et mu isa poleks kuulunud nende hulka, keda nüüd kirutakse. Usun, et metsa ei läinud ta perekonna represseerimise kartuses.
Tahaks aga meenutada samal teemal üksteist aastat tagasi ajakirjanduses ilmunud, tol ajal 70-aastase JUTA LOIDE kirja. Kiri on niivõrd tabav, et selle võiks pronkssõduri juurde kivisse raiuda:

Seitsmele 925. polgu veteranile
JUTA LOIDE

Kas eesti mehele on auasi, et ta teenis jõudu, mis hävitas Eesti riikluse järjepidevuse ja okupeeris Eestimaa? Jah, ma tean, jõu vastu ei saa, ja mopi kutsele tuli alluda. Kuid vägivaldsest rahvusvahelise õiguse vastasest okupatsiooniarmeesse värbamisest ei tasu küll ühelgi tõeliselt eestimeelsel veteranil uhkustamise objekti teha. Pealegi oli 1941.aastal palju noori mehi, kes kutse ahju viskasid.
Sellele vaatamata õnnestus okupandil Eestist koguda umbes 30 000 meest, kellest nälja ja külmaga hävitati aasta jooksul kolmandik. Seda kummalisem on, et teie, kes te ise kogu selle kannatusteraja läbisite, kes te olite tunnistajaiks iga oma kolmanda kaaslase surmale, tundute olevat seda kõike teinud võimu patrioodid. On ju nii loomulik ja loogiline, et ori vihkab orjastajat, rõhutav rõhujat ja piinatav piinajat. Seepärast ma oletan, et teid töödeldi peale külma, nälja ja ülejõu käiva töö veel millegagi, ei oska aga arvata, millega.
Teid näib eriti häirivat, et leegionärid, "soomepoisid" ja teised rahvuslikud väeosad "täitsid oma püha kohust…" Te eksite, nad ei kaitsnud fashismi Eestis, nad tahtsid suurt sõda ära kasutades taastada Eesti lämmatatud iseseisvust. Nad ei võidelnud Eesti Laskurkorpuse vastu, nad võitlesid Nõukogude bolshevismi vastu, mis okupeeris Eesti Vabariigi, küüditas ja tappis ning tahtis nüüd tagasi tulla, et 1941. aastal poolelijäänut jätkata. Nad olid saksa mundreis, kuid ei muutunud natsideks, teie olite nõukogude mundreis ja muutusite bolshevikeks. Nad kandsid sõdurikuue varrukal rahvusvärve, võitlesid idarindel ja 1944. aasta hilissuvel andsid tina läände taanduvale okupandile. Teie kandsite mütsil punast viisnurka, sõdisite läänerindel ega andnud tina idast peale tungivale okupandile. Tähtis pole mitte niivõrd vorm, vaid sisu. Osa eesti mehi võitles võõras mundris, kuid jäi (mõni kadakas ehk välja arvata) eestimeelseks, teine osa eesti mehi võitles ka võõras mundris, kuid muutus suures osas moskvameelseks. See on äärmiselt oluline vahe, sest see on põhimõtte küsimus.
Ma olen eesti naine ja tulgu okupant ükskõik kust ilmakaarest tahes, ta on mu vaenlane.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)