Poliitikud ja Eesti Päevaleht keelavad naeru

URMI REINDE,      01. september 2004




Möödunud kesknädalal lahvatas Eesti Päevalehele laekunud anonüümkirjast skandaal, mis loodetavasti selleks Kesknädalaks on juba suubunud tasakaalukamatesse rööbastesse. Skandaal seisnes selles, et Keskerakonna tegevsekretär Mart Viisitamm oli oma kodusel sünnipäevapeol riietunud Saksa sõduri mundrisse. (Mille ta, muide, oli laenutanud karnevalipoest.) Paar sõna siinkohal neile, kellest hakkas hale, kuna nad kommenteerisid ebapädevalt asju, millest midagi ei teadnud.

EPLile saadeti ümbrikus mustvalged arvutist välja prinditud pildid Keskerakonna tegevsekretäri Mart Viisitamme südasuvel peetud kodusest sünnipäevapeost. Viibisin seal Kesknädala ajakirjanikuna ja Viisitamme erakonnakaaslasena ka ise, ning pean vajalikuks avalikult selgitada kahetsusväärset valearusaamist, mis Päevalehe pahatahtlikust suhtumisest ja anonüümkirjast alguse saanuna peaaegu et üleriigiliseks skandaaliks paisus. Kindlasti ei vääri asjade tegelik olemus ei Narva juhtivate keskerakondlaste ega ka teiste Keskerakonna poliitikute pahandamist, sest kuidas saab hukka mõista teatrit?
Oleme kõik käinud ja igavlenud sünnipäevadel, kus "süüakse, juuakse ja klatšitakse" nii et vähe ei ole. Viisitamm oli oma külalistele varunud põhjalikult ette valmistatud etenduse, mis koosnes mitmest "vaatusest" ja oli algusest lõpuni nii sisuliselt kui materiaalselt välja peetud, s.t olid nii stsenaarium, spetsiaalne taustmuusika kui ka kõned, mis kõik kokku pakkus nauditavat kultuurilist elamust. Ja miks mitte ka mõtlemisainet näiteks mulle, kes ma olen juba üle 50, ja heameelega vaatan, kuidas minust poole noorem põlvkond tõlgendab ajaloosündmusi. Hea mälestus jäi sellest päevast.
Muidugi, tegu polnud professionaaliga. See naiste põlvkond, kes oli 1970. aastatel armunud Noorsooteatri näitlejasse Jaak Tamlehte, kui ta unustamatus telefilmis "Pimedad aknad" originaalmundris Saksa armee ohvitseri mängis, võiks muidugi Viisitamme kodukootust teravalt arvustada. Eriti võiksid õigustatud etteheiteid põhjustada Põhjala rohelised kummikud, mis sõdurimundri Viisitamme seljas itsitamisväärseks muutsid. Kahjuks lõikasid aga nii Päevaleht kui ka internet need kummikud kui naeruvääristamise põhisõnumi pildilt välja.
Niisamuti töödeldi muide omal ajal ka fotot Vabaduse väljakust, kui te mäletate, head kodanikud, kui Eestit kodanliku kliki käest "päästma" tuldi ja väljakut ümbritsevad nõukogude tankid "ajalooliselt pildilt" haihtusid samamoodi nagu nüüd Viisitamme kummikud.
Seepärast tahaks väga, et vähemalt Keskerakonna poliitikud võiksid ajakirjanduse lõa otsas siplemise soliidselt lõpetada. Seda saab alati teha, viidates eraelule, anonüümsusele ja miks mitte ka sellele, et kodune taidlus ei vääri üldse tipp-poliitikute hinnanguid. Selle asemel võiksime taas küsida endalt, kas me ei saa kunagi lahti nendest kaebajatest, kes koostasid omal ajal küüditatavate nimekirju ja nüüd "ajastavad" anonüümkirju. Siit sooviks pisut suuremat tarkust ka Päevalehe kolleegidele – Kesknädal anonüümkirju ei avalda. Liiga odav ja liiga labane lõbu.
Samal hommikul saatis Viisitamm kohe laiali ka meili omapoolsete selgitustega. Seda teksti tervikuna pole vajalikuks pidanud avaldada ükski teine väljaanne, Kesknädal teeb seda siin.

Mart Viisitamm kirjutas tema 25. augusti Eesti Päevalehes ilmunud saksa mundris fotode kohta järgmise kommentaari.
Praegu aktualiseerunud vaidlused natsipärandi üle Eestis on irdunud meie ajaloolisest ja poliitilisest tegelikkusest. Just nagu mingis hüsteerias on kaotatud normaalse mõtlemise ja mõistmise võime.
Karl Marx on öelnud, et ajalooga jäetakse hüvasti naerdes. Kuni me ei suuda natside üle naerda, oleme nende psühholoogilised vangid ega ole suutnud minevikust üle olla. Charlie Chaplini film "Suur diktaator" ja Bertolt Brechti "Arturo Ui" karikeerisid Hitlerit samamoodi, nagu tegime meie oma performance'il. Ja muide, me karikeerisime seal ka üht praegust võimuerakonda.
Ohvreid tuleb taga nutta, mitte välja naerda. Natse aga ei tule mitte taga nutta, nad võib nende ülepingutatud teatraalsuses karikeerida. Ainult nõnda lakkame nende ees hirmu tundmast, ainult niiviisi saame üle kartusest, mis ohtlikult piirneb aukartusega. Ohtlikuks ei tule pidada mitte neid, kes natsismi üle naeravad, vaid neid, kes natsismi tõsiselt võtavad. Nemad hoiavad natsismi elus. Naerjad jätavad temaga hüvasti. Nii ajaloos kui ka poliitikas.
Lugupidamisega Mart Viisitamm

SKANDAALIS UNUSTATI KUMMIKUD: Sõdurimunder Mart Viisitamme seljas ajas itsitama tänu kummikutele, millega sümboolselt anti ühene hinnang kogu Suur-Saksamaa maailmavallutuslikele püüdlustele ning ka nendele, kes puuslikku surnuist üles üritavad äratada. Kahjuks lõikasid Eesti Päevaleht kui ka internet oma levitatud anonüümsetelt fotodelt need kummikud kui naeruvääristamise põhisõnumi pildilt lihtviisil välja. Foto Simmo Saar

Viimati muudetud: 01.09.2004

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)