Nädalakommentaar 23. aprillil TTV-s

Tegelikult käivitus vastupropaganda juba kohe pärast tema esinemist. Väidetav rahva suur lemmik Marina Kaljurand torkas kohe, et tema ei kavatse hakata heietama oma mälestusi. Kriitikat on tulnud ka mujalt, kuni selleni, et endine peaminister Andrus Ansip arvas, et Reformierakond ei peaks endale haarama kõiki riigi tähtsamaid ameteid. Ometi on erakond seda seni teinud, nagu tõestab reedel Postimehes ilmunud Edgar Savisaare kirjutis „Mida ütles Ansip oma intervjuus tegelikult“. Ta väidab, et tegelikult pani ka Ilvese presidenditoolile Reformierakond. Tabav on Savisaare lõppjäreldus: „Eestile oleks kindlasti parem, kui Reformierakond ei suudaks enam võtta ühtegi põhipositsiooni.“

Selle taustal oli küüniline Reformierakonna juhatuse üleskutse, et president tuleks valida Riigikogus ja leida selleks kandidaat, kes sobib kõigile erakondadele. Kui sellise ettepaneku teeb Reformierakond, siis on 100% kindel, et sellist kandidaati kunagi ei leitagi. Võib-olla oligi see eesmärk?

Sel nädalal ilmus ilmus Maalehes huvipakkuv kirjutis, mis on jäänud suurema tähelepanuta. Selles kirjeldab Jüri Ehasalu seda, kuidas juba 1992. aastast tegeldi Arnold Rüütli „rajalt mahavõtmisega“. Samu absurdseid süüdistusi tema vastu kasutati ka 2001 ja 2006, nagu oleks ta kunagi mingil kõrgel NLKP funktsionääril kingapaelu sõlminud. Autoriks tema suurimaid konkurente põllumajanduses – Vilde kolhoosi esimees Erich Erilt. Ehkki ühe käega Viktor Golikovil pidi tõesti keegi tema abidest kingapaelu siduma, siis Rüütli vastu esitatud väited pole kunagi kinnitust leidnud. Järgmine aktsioon oligi 2006 ka niinimetatud Kadriorgia’ga, mis, nagu nüüd selgub, oli otseselt tema vastaskandidaadi selja taga seisnud jõudude organiseeritud vandenõu. Karta on, et selle niidid viivad isegi Eestist palju kaugemale.

Mida sellest õppida? Kas või seda, et kahtlustused Savisaare kui objektiivse presidendikandidaadi vastu soojendati üles just siis, kui paistis, et rahvas teda presidendina toetaks.

Ei pääse ka Kallas ega Kaljurand sellest, et nende luukered varsti kapist välja tiritakse. Rahvas võib aga vaid kiibitseda, sest temal selles protsessis mingit sõnaõigust pole.

MART UMMELAS

Jaga |