Igavene omandireform

HENN LEETNA,      16. juuni 2004


Kõik sundüürnikud koos Euroopa kohtusse!

Keskerakond leiab, et sundüürnike õigusi on rikutud. Kas on rikutud ka nende inimõigusi? Küsime seda Euroopa kohtult!
Riigikogus räägitakse omandireformiseaduse tagajärgedest, mitte põhjustest ja mitte sellest, mida valesti tehti. Jaak Allik on ainus mees, kes kahetseb toonast käetõstmist. Asi seegi. Kuid seda on sundüürnikele vähe.

Kaebuse Euroopa inimõiguste kohtule oleks pidanud esitama sel hetkel, kui olid jõustunud omandireformi aluste seadus (ORAS), eluruumide erastamise seadus (EES) ja Eesti oli allkirjastanud Euroopa inimõiguste konventsiooni. Kuid siis ei uskunud mitte keegi, et riik on võtnud abiks salakavaluse selleks, et ettekavatsetult jätta tagastatavates elamutes elavad riigikodanikud ilma oma eluruumide ostueesõigusega erastamisõigusest ja neile kord juba seadustega tagatud oma eluruumide tähtajata kasutamise pärandatavast õigusest.

Salakaval riik
Kohe tõuseb küsimus: milles peitub riigi salakavalus? ORASe § 12 lg 4 sätestab (tsiteerin kahte viimast lõiku): "Elamu kuulub tagastamisele, kui õigustatud subjekt võtab endale kõik üürnikuga varem sõlmitud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused. Tagastatavas elamus elavatel üürnikel on sel juhul õigus taotleda uue eluruumi saamist."
Salakavalus peitub selles, et õigus taotleda uue eluruumi saamist on sisuliselt pettus, sest rohkem kui 12 aastat pärast selle õiguse omamist ei ole minu andmetel keegi sundüürnikest saanud täpselt sama suure raha eest erastada enda korteriga täpselt samaväärset korterit, nii nagu tegid seda kõik teised eestlased, mitte-eestlased ja isegi võõrriikide kodanikud.
Õigusi antakse juurde. 1997. a ORAS annab sundüürnikule enda eluruumide ostueesõiguse § 12 ` lg 10, kuid see õigus ei ole võrdväärne enda eluruumide erastamisõigusega EVP-de eest.
Tõdeme veel kord, et sundüürnikke on salakavalalt petetud, sest õigus taotleda uue eluruumi saamist on igal kodanikul vaatamata sellele, kas mingi seadus sätestab selle õiguse või mitte. Taotluse esitamist uue eluruumi saamiseks ei saa keelata. On mõttetu kirjutada seadusse sundüürnikule antav õigus taotleda uut eluruumi, kui ei näidata tagatisi selle õiguse realiseerimise kohta.
Järelikult õigus taotleda uue eluruumi saamist kirjutati seadusse eesmärgiga luua tagastatavates majades elavatele üürnikele väär ettekujutlus, just nagu pärast uue eluruumi taotlemist antaksegi neile uus eluruum, mida saab teistega võrdväärselt erastada.
Eesti Üürnike Liit on korraldanud suurearvulise sundüürnike kaebuste esitamise kohtule. Üürnike ühendused kaitsevad sundüürnikke majaomanike omavoli eest. Sundüürnikud ise väljendavad pahameelt riigi vastu igaüks eraldi. Riigil on väga lihtne igale sundüürnikule ühekaupa lubadusi jagada ja otseteed uksest välja saata.
Poliitilise otsusega jäeti meid, sundüürnikke, ilma oma eluruumide ostueesõigusega erastamisõigusest, mis on varaline õigus, sest selle õiguse realiseerumisel on võimalik omandada korter, mida on võimalik rahaliselt hinnata.

Nõuame oma vara Eesti riigilt
Varalisest õigusest ilmajäämine tähendab vara vähenemist, vara vähenemine tähendab kahju tekkimist ja kui on tekitatud kahju, siis on alust nõuda hüvitist kahjutekitajalt - kohalikult omavalitsuselt, Eesti riigilt.
On sundüürnikke, kes läbisid kõik kolm kohtuinstantsi, kuid nende kaebust inimõiguste rikkumisest, varalisest õigusest ilmajätmisest ja kahju tekitamisest ei ole rahuldatud. Kohtud on üksmeelselt leidnud, et seadused on õiged ja sundüürnikele pole mingit kahju tekitatud. Seega ei jää meil muud üle kui muuta seadusi nii, et riigil lasuks kohustus hüvitada sundüürnikele tekitatud kahjud täies ulatuses.
16. juunil 2001. a moodustati Viljandis Keskerakonna juurde poliitiline organisatsioon sundüürnike kogu, mis tegutseb lähtudes erakonna põhikirjast ja II programmist. Meie tegevus taandub sotsiaalpoliitikas kodu teemale. Programmis on kirjas, et tagastatud majade üürnikud peavad saama elamispinda erastada samadel tingimustel riigikorterites elavatega (programm, sotsiaalpoliitika lg 3 p 83).
Sundüürnike probleemi lahendamiseks puudub poliitiline otsus.
Keskerakondlased Riigikogus püüdsid seadusi muuta, nii et tagastatud majade elanikud saaksid korterid erastada võrdsetel alustel teistega. Kuid seadusemuudatuste ettepanekud lükati häälteenamusega tagasi.
Siit saab teha järelduse, et Eesti riik ei soovi seadustada sundüürnikele tekitatud kahjude hüvitamist ja rikub jätkuvalt sundüürnikele inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud inimõigusi, rahvusvahelist õigust ja põhiseadust.
Seega ei jää sundüürnikel muud üle kui pöörduda kaebusega Euroopa inimõiguste kohtu poole.

Rait Marustet ei saa usaldada
Meedias (nt SL Õhtuleht 4. august 2001. a "Eestlane - vilets kaebaja") väidab Eestit inimõiguste kohtus esindav kõrge kohtunik Rait Maruste muuhulgas:
"Tasub teada, et vaidlustatav probleem tuleb enne kindlasti tõstatada riigisiseses kohtus. Euroopa inimõiguste kohtusse saab pöörduda kuue kuu jooksul pärast lahendi saamist kohalikus kohtus. /---/ Eestist saab siia pöörduda ainult nende asjade suhtes, mis on toimunud pärast 16. aprilli 1996. a, see on alates Euroopa inimõiguste konventsiooni jõustumisest Eestis," rõhutas Maruste.
Mõnedel konverentsidel on levitatud poolikut informatsiooni kaebuste esitamise võimaluste kohta Euroopa inimõiguste kohtule. Kõrge kohtunik Maruste väidab, et kaebuse saab esitada siis, kui vaidlustatav probleem on tõstatatud riigisiseses kohtus. See on poolik informatsioon. Eesti Vabariik ühines Euroopa Nõukoguga ja kirjutas alla Euroopa inimõiguste konventsioonile 14. mail 1993. a.
Kaebuse Euroopa inimõiguste kohtule Strasbourgis võivad esitada kõik sundüürnikud olenemata sellest, kas nad on vaidlustatava probleemi tõstatanud riigisiseses kohtus või mitte. Kui kaebuse esitaja ei ole vaidlustatavat probleemi varem tõstatanud, peab ta suutma Euroopa kohtule põhjendada siseriiklike kaitsevahendite läbimise võimatust, mille põhjusteks võivad olla:
a) kahtlemine ühe või teise kaitsemooduse efektiivsuses;
b) avaldaja teadmatus ühe või teise kaitsemooduse olemasolust;
c) tasuta õigusabi puudumine;
d) advokaadipoolne eksimus või väärsoovitus.
Sundüürnikud peavad esitama ühises kaebuses eraldi kõikide kaebuse esitajate isiklikud andmed ja tõendama neile kord juba seadustega antud üürilepingu alusel eluruumide tähtajata kasutamise pärandatava õiguse olemuse ja riigi poolt selle rikkumise inimõiguste rikkumise läbi.
Kohtulahendi saavad need sundüürnikud, kelle andmed on kaebuses. Mitte mingil juhul ei tee Euroopa kohus üldist laadi otsust, mis hõlmaks kõiki sundüürnikke. Seega, kes leiab, et tema inimõigusi on rikutud, peab kaebuse isiklikult esitama.

Lugupeetud sundüürnikud, ühineme!
Euroopa inimõiguste kohtu suhtes ei maksa olla sinisilmne. Miks? Institutsiooni Euroopa kohus lõid Euroopa riigid vajadusest tuvastada iseenda toimepandud inimõiguste rikkumisi. Meie, sundüürnikud, teame täpselt, et meie suhtes on rikutud nii põhiõigusi, rahvusvahelist õigust kui ka inimõigusi. Sellega on meile tekitatud suur varaline ja moraalne kahju - loeme ajakirjandusest ja vaatame televisioonist, kuidas meid nimetatakse halvustavalt sundüürnikeks, eluga mittetoimetulevateks inimesteks, elu hammasrataste vahele sattunuteks, mis kõik kokku on ühiskondlik hukkamõist, meie alandamine, meile moraalse kahju tekitamine.
Kui sundüürnike kaebuse esitab Euroopa kohtus meie suhtes vaenulikult meelestatud, meie põhiõigusi ja inimõigusi rikkuva riigi esindaja, siis on vähe tõenäoline, et teised kõrged kohtunikud sellest probleemist üldse midagi taipavad. On oluline, et meid esindaks välisriigi jurist, kes tunneb hästi Euroopa inimõiguste kohtu süsteemi ja meile, sundüürnikele, konventsiooniga tagatud inim- ja rahvusvahelisi õigusi.
Tavakodanikust sundüürnik ei suuda palgata advokaati välismaalt. Küll aga on võimalik palgata välisjurist siis, kui ühe ja sama kaebuse inimõiguste rikkumise kohta esitavad tuhanded sundüürnikud.
Kui tunnetate, et teid ei koheldud võrdväärselt teiste üürnikega, siis esitame kaebuse koos! Kordan, et Euroopa kohtu kaudu võib saada hüvitist inimõiguste rikkumise eest ainult kaebuse esitanud sundüürnik.
Eesti NSV-s oli enamik elamufondist (korterid, elamud) riigi omand, s.t rahva omand, sest kõik majad, korterid ehitati ja hooldati kogu rahva rahadega. Riik tagas seadustega üürnikele oma eluruumide pärandatava (sissekirjutuse kaudu) tähtajata kasutamise õiguse.
Eesti Vabariik võttis seaduste kaudu kõigilt üürnikelt oma eluruumide tähtajata kasutamise õiguse. Suuremal osal ENSV aegsetest üürnikest taastus oma eluruumide tähtajata kasutamise pärandatav õigus oma eluruumide erastamise läbi. Kusjuures korteri omanikuks muutusid kõik täiskasvanud pereliikmed ja kaasüürnikud.
Ka meie, sundüürnike rahade eest ehitatud-hooldatud majad ja korterid erastati teiste üürnike poolt.
Sundüürnikud jäeti ilma oma eluruumide tähtajata kasutamise pärandatavast õigusest ja erastamise õigusest. Sellega rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet - ka sundüürnikule tagatud õigust omandada vara tulevikus - niinimetatud ooteõigust.
Hea oleks, kui kõik 40 000-50 000 sundüürnikku esitaksid kaebuse ühekorraga. Siis me ilmselt näeksime, kas Euroopa inimõiguste kohtul on samad kriteeriumid inimõiguste mõistmisel ja hindamisel kui meil või mitte. Milline otsus meie kaebusele tehakse, oleneb suuresti asjaolust, kes meid esindab ja kui paljud sundüürnikud kaebuse esitavad.
Keskerakond võiks ühendada kõik sundüürnikud ja saada valimistel nende hääled.

Vt ka
INIMÕIGUSED. ÜKSIKISIKUTE KAEBUSED ÜROle ja EUROOPA NÕUKOGULE. Inimõiguste teabekeskus, 2000. ISBN 9985-9319-0-4.
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. http://seadus.ibs.ee/seadus/aktid/rk.s.19960313.146.19960416.11.html
Info sundüürnike kogu ja kaebuse esitamise kohta Euroopa kohtule
telefonil 52 42 074 Henn Leetna

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)