Ainuke õige samm ja selle oleks pidanud juba varem tegema. Kuigi Isamaaliit väidab, et nemad ei olnud Laari omandireformiga seotud, siis olid ikka küll ja seega peaks Laar ja Co st. Isamaaliit õigusriigi tingimustes istuma Vasalemmas, mitte aga edasi sogama vett. Selleasemel, et heastada süütutele inimestele (või oli nende süü, et nad 50 aasta jooksul pole ära surnud) tehtud ülekohus, lasti hoopid üürid vabaks. Ennustan ette, et just see samm viib Res Publica samamoodi ajalooprügikasti, kui Isamaaliidu. Seega inimesed, mõelge põhjalikult kelle eest järgmine kord hääle annate!

Loll pläma! Millist Inimõiguste konvensiooni paragrahvi on konkreetselt rikutud? Artiklist järeldub veel, et kuna kohtu üheski kolmes astmes õigust ei saadud, siis järelikult ei mõista EV kohtud õiglast kohut! TARANTLILE teadmiseks, et suur osa isamaalastest on juba Vasalemmas ja Siberi avarustes ära istunud, kui teiesugused "sundüürnikud" mõnusalt meilt äravõetud majades sisse seadsid. Nüüd ärge kisage, kui me nõuame tagasi seda, mis õigusega meile kuulub. Sundüürnikud on paljuski oma hädades omaenese laiskuses ja harimatuses süüdi.

Omanikud on sitapead. Kui palju te vene valitsuse ajal oma majade eest hoolt kandsite? See, kes siis hoolt kandis, ongi täna omanik kõigi turureeglite järgi.

Kuule kommar, loe oma Marxi "Kapitali". Mis ajast kommaritele, kes omanikelt kõik ära võtsid ja nad Siberisse saatsid, mingid turureeglid eksisteerivad? Hea on kiruda, kui ise loll ja laisk oled.

Ei maksa kõiki ikka valimatult sõimata. Mõni võib õigustatult solvuda ja Sinusuguse jobu kukeks lüüa.

Euroopa Inimõiguste Kohtu poole pöördumine on tänase Eesti oludes ainuvõimalik ja ülimalt hädavajalik samm, muidu sõidetakse kogu rahvast raudse rulliga üle. Ellu jäetakse 2500-3000 rahaverelist tõusikut.

Mina elan täiesti vabatahtliku üürnikuna korteris ja maksan selle eest turuhinda.. Ei suuda küll aru saada, miks osa inimesi, kes juhtusid elama majades, mille kommunistid riigistasid, peaksid saama elada seal 16 eegu eest ruutmeetri kohta. Kas siis mina olen süüdi, et ma nii noor olin, et ei saanud kalamajja vanasse majja kolida õigel ajal ja nüüd saaks elada nagu kuninga kass?? Ja mis krdi mõiste on sundüürnik.. See ei ole mingi sunnismaisus.. tahate-kolige ära, ei taha, siis makske selle eest, mis teie elukoht väärt on. Ilmselt olen nüüd selle avaldusega kõigi teie silmis rahvavaenlane, aga kui teie silmad ei suuda vaadata asja muu pilguga kui ainult see, et ise vähem maksma peaks, siis ma võtan selle riski ja valgustan teid..

100 000 inimest on oma kodudest välja aetud Laari,Hänni, Ilvese, Tarto, Kallase jt. e. nn. laari kompanii poolt. Mis inimõigustest siin rääkida. Need on inimõigused eesti moodi!

Kuulge kulla inimesed, kuidas te ei mõista. N.n. "sundüürnike" probleemi hoitakse kesikute poolt ju kunstlikult üleval. Mis eesmärgil - aga eesmärgiks on tagada Edgar Pühale ja kompaniile vaeste eestvõitleja oreool ning saada ühe osa (ehk siis lollide ja laiskade) hääli. Paar lehenumbrit tagasi üritasin kesikutele samamoodi nigu Cuke asju selgeks teha. Ausalt pikalt ja laialt faktoloogia abiga. Vastuseks sain rõhuvas enamuses ainult vahkvihast(loe) punast lumpenlikku sõimu. Vähe selleks vägisi topiti Res Publikasse, kuigi pean viimaseid samasugusteks sisutühjadeks võimuahneteks hulludekd kut seakarja-kesikuid. Nii et saage aru seakarjas loogika ei kehti. Orwelli parafraseerides, tahaks seakari-kesikud elada loogika järgi:"kõik loomad on võrdsed aga sead(kesikud) on kõige võrdsemad."

Kui artikli autor tahab selle idioodi jutuga Euroopa Inimõiguste kohtusse pöörduda, teeb ta lolliks terve rahva:kui sa elad üürnikuna majas,mis anti tagasi õigele omanikule, siis väita, et s i n u vara on vähenenud, viitab haigusele.See pole kunagi sinu oma olnud ja üürnik oled sa olnud kogu aeg, kuigi omanik vaheldus. Mõiste sundüürnik on välja mõeldud kommunistide poolt ja enam ei kehti, sest tegelik sundüürnik oli maja omanik, kelle kommarid oma majast välja ajasid ja Siberisse saatsid.Tagasi tulles oli ta s u n n i t u d üürnikuks hakkama. Naljakas, kuidas kisajad toovad alati näiteks Pelgulinna ja Kalamaja, aga miskipärast unustavad Urla maja, Roosikrantsi uhked majad, kus kommaritel nii kangesti elada meeldis, et neid kortereid jagas NLKP KK otse. Näiteks meie perekonnasõber, advokaat, sai oma uue korteri Roosikrantsis valmis 1940.a.kevadel.Maksis selle eest 1000000 senti ja sai priisõidu Siberisse. Oma ostetud korterit ei näinud ta seestpoolt enam kunagi.Kas tõesti see, kes seal vannitoas praegu röhitseb, on sundüürnik, st. üürnik, kes seal on sunnitud elama?

Kuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen.Kuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen.Kuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen.Kuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen.

Kuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen. Kuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen. Kuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen. Kuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen. Kuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen. Kuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen. sKuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide jumal, vaid et Jehoova on koguni ainus Jumal ja et tema tahab oma rahvast päästa! Ja muidugi, kuna ta on ainus, on ta kõikvõimas, ja siis ta ka suudab oma tahet maksma panna! (41:13). Siis, neljakümne viiendas peatükis väidab II Jesaja, et Jehoova saadab neile päästjaks Pärsia kuninga Koorese. Nii vabastab siis Jehoova Siioni vangid! (Jes. 52). Ja siis selle peatüki lõpus, salmiga kolmteist, mida kristlased hakkasid hiljem pidama Jeesuse kohta käivaks, algab kuulutus Jehoova kannatavast sulasest. Peaaegu kõik tähtsamad ristiusu õpetused ju toetuvadki Jesaja raamatutele! Ja kui kristlus Jesaja raamtus leiduvate ennustuste peale toetub, siis Islam on samuti oma idee Jumala ainsusest saanud Jesajalt! Aga eks näis, kui kaua aega ja kui suuri kannatusi ja läbielamisi selles veel enne kulub, kui me ka muhameedlastega üksteisest aru saama hakkame! ... Seniks aga võtame kuulda apostel Pauluse nõu: Katsuge kõik läbi ja pidagem ainult sellest kinni, mis on hea! Aamen. 24.12.02 (Jõuluõhtul) LITURGILINE TEENISTUS ... Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, meie elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ti. 3:11-14 23.02.03 (7th Sunday after Epiphany) Jes. 43:18 – 25 (704) Mk. 2:1 – 12 (969) 2. Kor. 1:18 – 22 (1123) 09.03.03 (1st Sunday in Lent) Tempel-riigi mallist hoiti küll veel teatud määral kinni, aga vallutatud maade seniste ainuvalitsejate, preesterkuningate, võim ei olnud kuidagi enam võrreldav Rooma Imperaatori omaga! Rooma seadus ja kogu arusaamine õigusest oli “õigem” kui oli seda nende rahvaste oma, kes seni iseseisvad olid olnud. Ülim lojaalsus ei saanud enam kuuluda sellel “jumalale”, ega ammugi mitte ka sellele kuningale, kes elas su senises pealinnas ning templis, jne.. Kui enne oli mõttekas vaeseid abistada selleks, et need sinu rahvusest ühiskonnale ikkagi truuks jääks ja mitte sinu vaenlaste poole esimesel võimalusel üle ei jookseks, siis tervet tolleaegset maailma haaravas Rooma Impeeriumis seda mõtet sul enam olla ei saanud! Lisaks sellele, muidugi, veel palju muud. Eks sellest siis kõik see segadus ja uute ideede otsimine. Kõige rohkem tähelepanu enesele tõmbas ilmselt aga see põhiidee, mille esitamisest Jeesuse poolt räägib meile tänaseks antud tekst Johannese evangeeliumist: “Mina olen h e a karjane!”… Kui senised “karjased” on teid valitsenud vemblaga, siis mina valitsen vaimuga! Ehk: Kui seni on elu areng toimunud peamiselt füüsilise olmevõitluse ja sellest tuleneva loomuliku valiku teel, siis nüüdsest peale tuleb meil hakata juba palju tõsisemalt kasutama meile Jumalast antud mõistust… Me peame loobuma oma kitsast isekusest ja hakkama kogu inimkonna tuleviku huvisid arvestama… Seda põhimõtet silmas pidades me võiksime täna veel mõelda ka emadepäeva otstarbe üle. – Seda eriti nüüd, kus see, tegelikult nii sügavasisuline püha, on meile siin juba muutunud ainult mälestuspäevaks… Aamen. savKuningriigi ja Iisraeli jäägitult ära! Niisiis, ajal, kui Iisraeli päevad olid nii rasked, hakkas neile rääkima prohvet nimega Jesaja. Aga enne kui mina Jesajast rääkima hakkan, lubage ma ütlen veel paar sõna Piibli kohta. Kui kuuleme sõna ”piibel”, siis me kõik vähemalt arvame teadvat, et jutt on ühest (mustade kaantega!) raamatust. Tegelikult ei ole aga piibel mitte üks raamat, vaid näiteks selles piiblis, mida meie siin tarvitame, on kokku kuuskümmend kuus raamatut! (39 Vanas ja 27 Uues Testamendis). Ja kui me harjunud oleme sellega, et ühel raamatul on tavaliselt ka ainult üks autor, siis piiblisse kogutud raamatute puhul ei saa me selles kaugeltki mitte kindlad olla! Raamatutel, mis eestikeelses piiblis kannavad näiteks Moosese nime, ei ole kindlasti mitte autoriks Mooses. Ja sellel raamatul, mis prohvet Jesaja nime kannab, ei saa ka kuidagi olla ainult üks Jesaja nimeline autor, vaid neid näib olevat olnud vähemalt kolm! Niisiis, Jesaja raamatus peatükid 1-39, näivad olevat kirjutatud autori poolt, kes elas kunagi 8.s. e.Kr., siis, kui isegi Iisrael ja Juuda omavahel vaenlased olid ja kui Süüria Põhja-Kuningriigi, Iisraeli, vallutas, ja samas ka Lõuna-kuningriiki, Juudat, vallutada ähvardas. Sel väga segasel ja raskel ajal oli Jesaja esimene, kes ütles, et Jehoova ei ole mitte üksnes juutide Jumal, vaid et Jehooval on võim ka kõikide teiste rahvaste üle. Vaatamata Juuda patususele, säilitas I Jesaja lootuse Juuda parema tuleviku suhtes. ”Õiglus võidab!” oli tema loosung. Ta ennustas Juuda kuningas Ahasele, et sünnib laps, kellele nimeks pannakse Immanuel – Jumal meiega! (Jes. 7:14) Siis, näiteks oma raamatu kümnendas peatükis ta väidab, et ka Assur (praegune Süüria) on Jehoova käsutäitja! Niisiis – Jehoova võim ulatub Iisraeli lastest kaugemale. Ja see, iseenesest, on juba väga suur samm edasi jumalakontseptsiooni arengus. Ja kui näiteks keegi meist on vahel selle üle imestanud, et miks meile see jumala mõiste ikka nii segane on, siis pange tähele fakti, et ajast, kui Jesaja sellise radikaalse mõtte peale tuli, on tänaseks tegelikult möödunud vähem kui 3000 aastat (Jesaja suri vist kunagi aasta 700 paiku e.Kr.) Ja nii ruttu kogu inimkonna tõekspidamised ikka ei muutu! Aga läheme nüüd tagasi Jesaja raamatu ajaloo juurde. Siis, üle saja aasta pärast esimese Jesaja surma, kerkis Jerusalemmas esile Teine Jesaja, kes elas vist aastate vahemikus 580 – 520 e. Kr., niisiis sel raskel ajal, kui juudid vangidena Paabelis olid. Ja see Teine Jesaja alustas oma raamatut sõnadega: ”Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkiga Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!” (Jes 40). Ja tema kuulutus jätkub samas vaimus kuni 55. peatüki lõpuni. Jesaja näib arvavat, et see, mis nendega on sündinud, on selge karistus Jumalalt! Jehoovale kuuletudes olid nad olnud võimelised endile rahvusliku riigi – ehk koguni ”impeeriumi! – looma. Siis aga, pärast Salomoni päevi, nende omavaheliste tülide tõttu, oli Jehoova neid lasknud kõiksugu õnnetuste osaliseks saada. Et neid Paabelisse oli küüditatud, ka see oli nende endi süü! Aga sellest nad õppisid midagi! Peale kõiki neid koledaid läbielamusi hoidis see ”Iisraeli jäägikene” (remnant) Paabelis siiski veel rahvana kokku – just nagu oleksid nad seda teinud kõikide nende kannatuste kiuste. – Või tegid nad seda just neile osaks saanud elukogemuste tõttu? ... Kes teab! Igatahes – peale rahvusliku kokkukuuluvuse tunde ei osanud nad midagi uut ega paremat endile ette kujutada. Ja see on, millest Teine Jesaja neile kuulutas. Niisiis – äärmine rahvuslus ongi see, mida me Teise Jesaja raamatust kuuleme... Aga siiski... Meile, kes me palju oleme kuulnud nende küüditatute saatusest, keda Eestist Siberisse viidi, jääb prohvet Jesaja raamatut lugedes selline tunne, et babüloonlased kohtlesid oma vange palju humaansemalt, kui kohtlesid näiteks venelased eestlasi! Igatahes oli juutidel Paabelis ilmselt selline usuvabadus, millist isegi nendel eestlastel ei olnud, keda Eestist välja ei küüditatud! Ja neil oli seal ka aega elu üle nii sügavalt järele mõelda, et sellest sügavamale ei olegi keegi enam suutnud minna... Võtame näiteks kas või selle idee, Jehoova kannatavast sulasest. Selle asemel, et vandudes oma jumal n.ö. põrgusse saata ja ise sealjuures meelt heita, hakkasid juudid oma saatust hoopis selliselt tõlgitsema, et Jehoova tahab nendest, neile osaks saanud kannatuste kaudu, valmistada inimkonnale päästajat! “Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!” Selline on Jehoova sõna Paabelisse küüditatud juudalaste kohta. Ehk teiste sõnadega – nii tõlgitsevad Paabelisse küüditatud juudid oma saatust! ... Imelik! Eks ole? Jehoova on Iisraeli Jumal. Jehoova on Iisraeli lunastaja. Nõnda kirjutab Teine Jesaja ja ütleb Jehoova nimel: ”Tuleta meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane; ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!” (Jes 44:21). Ja tõesti – kui juudid oma jumala võimetes ka kahtlema hakkasid, kuulutas II Jesaja 43:10, 44:6, 24, et

s