Pauluse esimene kiri tessalooniklastele1
1
Tervitus
Tessalooniklaste usk on eeskujuks
1 Paulus ja Silvanus ja Timoteos - tessalooniklaste kogudusele
Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses: Armu teile ja rahu!

2 Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma
palvetes, alatasa
3 meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning
vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja
meie Isa palge ees.
4 Me teame, et teie, Jumalale armsad vennad, olete valitud,
5 sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana,
vaid ka väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega. Te ju teate
ise, missugused me olime teie juures teie heaks.
6 Ja te võtsite eeskujuks meid ning Issandat, kui te rohkest
viletsusest hoolimata sõna vastu võtsite Püha Vaimu rõõmuga,
7 nii et te olete saanud eeskujuks kõigile usklikele
Makedoonias ja Ahhaias.
8 Sest teie juurest on Issanda sõna kostnud mitte üksnes
Makedooniasse
ja Ahhaiasse, vaid kõikidesse paikadesse on levinud teated teie usust
Jumalasse, nii et meil pole vaja enam midagi rääkida.
9 Nad ju ise teatavad, kuidas te meid vastu võtsite ning kuidas te
olete ebajumalaist pöördunud Jumala poole, teenima elavat ja tõelist Jumalat
10 ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud
ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele1
1
Tervitus
Tessalooniklaste usk on eeskujuks
1 Paulus ja Silvanus ja Timoteos - tessalooniklaste kogudusele
Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses: Armu teile ja rahu!

2 Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma
palvetes, alatasa
3 meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning
vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja
meie Isa palge ees.
4 Me teame, et teie, Jumalale armsad vennad, olete valitud,
5 sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana,
vaid ka väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega. Te ju teate
ise, missugused me olime teie juures teie heaks.
6 Ja te võtsite eeskujuks meid ning Issandat, kui te rohkest
viletsusest hoolimata sõna vastu võtsite Püha Vaimu rõõmuga,
7 nii et te olete saanud eeskujuks kõigile usklikele
Makedoonias ja Ahhaias.
8 Sest teie juurest on Issanda sõna kostnud mitte üksnes
Makedooniasse
ja Ahhaiasse, vaid kõikidesse paikadesse on levinud teated teie usust
Jumalasse, nii et meil pole vaja enam midagi rääkida.
9 Nad ju ise teatavad, kuidas te meid vastu võtsite ning kuidas te
olete ebajumalaist pöördunud Jumala poole, teenima elavat ja tõelist Jumalat
10 ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud
ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele1
1
Tervitus
Tessalooniklaste usk on eeskujuks
1 Paulus ja Silvanus ja Timoteos - tessalooniklaste kogudusele
Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses: Armu teile ja rahu!

2 Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma
palvetes, alatasa
3 meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning
vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja
meie Isa palge ees.
4 Me teame, et teie, Jumalale armsad vennad, olete valitud,
5 sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana,
vaid ka väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega. Te ju teate
ise, missugused me olime teie juures teie heaks.
6 Ja te võtsite eeskujuks meid ning Issandat, kui te rohkest
viletsusest hoolimata sõna vastu võtsite Püha Vaimu rõõmuga,
7 nii et te olete saanud eeskujuks kõigile usklikele
Makedoonias ja Ahhaias.
8 Sest teie juurest on Issanda sõna kostnud mitte üksnes
Makedooniasse
ja Ahhaiasse, vaid kõikidesse paikadesse on levinud teated teie usust
Jumalasse, nii et meil pole vaja enam midagi rääkida.
9 Nad ju ise teatavad, kuidas te meid vastu võtsite ning kuidas te
olete ebajumalaist pöördunud Jumala poole, teenima elavat ja tõelist Jumalat
10 ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud
ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele2
2
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!