Minul ajas hinge täis see loll kommentaar eespool kus räägiti mingeist "eestlaste rühmitustest" kes olevad nii mustlasi ,debiilikuid ja SÕJAVANGE hävitanud--lõpeta kord see propaganda-- mina mäletan ise seda aega poisikesena kui hästi eestlased ,vähemalt enamus suhtus nii vene kui ka saksa sõjavangitesse. Ka meie talus oli vahetusega tööl vene sõjavangid --sõid pererahvaga ühes lauas ja tegid tööd ja puhkasid nendega koos . Siin keegi lausa püüab õhutada vihavaenu oma mitte tõele vastavate kommentaaridega. Veelkord eestlased ei olnud vaenulikud ühegi rahvuse vastu -isegi mitte juutide ja venelaste vastu kes ometi niipalju süütuid eestlasi tapsid. Tahaks kohe näha seda provokaatorit kes anüümselt siin vaenu õhutab

Fašistideks peeti (peetakse) neid, kes on kommunismi vastu.
Nii nüüdseks põrmu varisenud N. Liidus kui ka tänasel Venemaal on kogu aeg räägitud, et Saksamaal olid võimul fašistid. Järjekordne paradoks tänases paradoksaalses maailmas - kuid Sak- samaal pole kunagi olnud fašismi, kuna seal oli valitsevaks ideoloogiaks natsio- naalsotsialism. Selguse saamiseks tut- vume ajalooga.Mõiste fašism tuleb sõnast fascigo, mis oli Vanas-Roomas kõrgema magis- traadi (liktorite) võimuembleem ja kuju- tas endas nahaga vöötatud vitsakimpu. Fascigo tähistas Rooma võimsust ja oli selle sümbol. Möödunud sajandi kahe- kümnendatel lõi Itaalia diktaator Mus- solini oma võitlusüksuse Fascio di Combattimento, millest hiljem sai fašistlik partei. Viimane võttis omale nimeks Vana-Rooma võimusümboli nime- tuse Fascigo. Itaalia fašistid ei pannud toime massimõrvu ega loonud kontsen- tratsioonilaagreid.Ei Mussolini ega sakslased ise pole kunagi nimetanud Saksamaa natsionaal- sotsialistliku töölispartei (NSDPA) liikmeid fašistideks. Seda tegi Stalin. Kui möö- dunud sajandi kolmekümnendatel võimule tulnud Hitler ja tema natsionaalsot- sialistlik töölispartei nimetas oma suu- rimateks vaenlasteks bolševikke, vihas- tas see Stalinit. Pealegi ei saanud Stalin leppida sellega, et maailmas on kaks parteid, kes mõlemad rajavad töölis- klassile sotsialismi. Ja nii said Komintern ning nõukogude press Stalinilt käsu – Saksamaad ei valitse mitte natsionaal- sotsialistlik töölispartei vaid fašistid. Siitpeale teab ja räägib kogu maailm, et Saksamaal olid võimul fašistid. Venemaal peetakse nüüd fašistideks ka eesti sõjamehi, kes võitlesid oma kodumaa taasokupeerimise vastu kommunistliku Venemaa poolt.

Fašistideks hakati sõja ajal ja pärast sõda nimetama eranditult kõiki neid, kes võitlesid Nõukogude Liidu vastu või ei olnud nõus Nõukogude Liidu tegevuse ja poliitiliste tõekspidamistega. Näiteks, ei kiitnud heaks väiksemate naaber- riikide okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ning nõukogude okupat- sioonivõimude kuritegusid oku- peeritud riikides. Erilist tauni- mist leidsid aga need, kes julgesid nõukogude võimule vastu hakata. Seejuures ei küsitud, kas sellise vastuhaku puhul oli tegu Nõukogude Liidu poolt alistatud rahvaste iseseis- vuspüüdega ja seda, kuivõrd nõukogudevastane tegevus tege- likult fašistliku ideoloogia kui sellisega ikka üleüldse seotud oli. Kõik Nõukogude Liidu vastased olid fašistid – ülimalt lihtne ja mõnus määratlemine. Seda traditsiooni on jätkanud ka Venemaa. Need rahvad ja isikud, kes julgesid Nõukogude Liidule vastu hakata ja kommunistide kuritegudest avalikult rääkida olid ja on ka tänapäeva Venemaa arvates igal juhul fašistid. Fašistid oli sõimusõna, mida Balti riikidest pärit inimesed Nõukogude Liidu ajal Venemaal ringi liikudes tihti kuulsid. Et vältida fašisti nime, tuli tingimusteta nõus olla kõigega, mis nõukogude võim iganes korda saatis.Ilmselt on sellise seisukoha omaks võtnud ka Antifašistlik Komitee, kelle meelest igasugune nõukogude võimu poolt eesti rahva vastu kordasaadetud kuritegude avali- kustamine, eriti aga Nõukogude Liidu vastase võitluse tunnustamine vabadusvõitlusena tähendab ajaloo ümberkirjutamist ja fašistlikku tegevust.

Teatavasti võitlesid Balti riikide rahvad II maailmasõja ajal oma vabaduse eest Nõukogude Liidu vastu. Paraku olid eestlased (ja ka lätlased) ajaloo kurioossete keerdkäikude tõttu sunnitud seda tegema saksa (eestlased osaliselt ka soome) mundris. Ja ehkki eestlaste nõukogudevastane võitlus toimus Eesti taasiseseisvumise, mitte Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa eest, on selles võitluses osalenud meestele fašismisüüdistuse esitamine, eriti välismaal, kus Eesti tegelikku ajalugu peaaegu ei tunta, suhteliselt hõlpus. Piisab sellest, et eestlased võitlesid koos Saksamaaga lääneriikide liitlase Nõukogude Liidu vastu. Seda on Venemaa eestlaste mustamiseks lääneriikide silmis ka igati püüdnud ära kasutada.Ei ole ime, et Antifašistliku Komitee asutajate hulgas oli ka eestlasi (Arnold Meri, Uno Laht). On ju nende meeste minevik otseselt seotud kuritegevusega eesti rahva vastu (küüditamine, rahvuslaste jälitamine, arreteerimine ning tapmine). On selge, et sellistele inimestele ei ole avameelne nende minevikust rääkimine ja nende tegudele hinnangu andmine vastuvõetav. Ka Venemaa ei taha, et Nõukogude Liidu kuritegudest avalikult räägitakse. Ajalugu peab jääma selliseks, nagu ta nõukogude ajaloolaste poolt kord kokku kirjutati - Nõukogude Liit oli hea rahvaste vabastaja (ükskõik, milliseid kuritegusid “vabastajad” ka korda saatsid) ja tema vastu võitlejad fašistlikud kaabakad.

Nõukogude korra taganutjaid hirmutab ajalooline tõde.
Viimasel ajal on siin aga mõningaid muudatusi esinenud. Järjest rohkem, ehkki esialgu veel küllaltki ettevaatlikult, on ajakirjanduses hakatud rääkima sellest, et need mehed, kes võitlesid Saksa või Soome sõjaväes ei teinud seda siiski mitte Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa nimel, vaid nende võitluse eesmärgiks oli vaba Eesti. Ja ka valitsus on tasapisi selle seisukohaga hakanud nõustuma. Muidugi, aastakümnete pikkune nõukogude propaganda on eesti rahva, eriti just nooremate eestlaste teadvusse oma jälje jätnud, kuid jää on hakanud sulama. Ja see tekitab vene kolonialistide ja eesti kollaborantide seas nähtavasti ebakindlust ning ärgitab nõukogude tõdesid kaitsma, et status quo säiliks.Ei ole kahtlust, et oma mõju eestlaste rahvustunde tugevnemisele (ka riigivõimu- organite esindajate hulgas) on avaldanud ka “pilli lõhkipuhumine” venelaste poolt, kes püüdsid Tõnismäel paiknevast Pronkssõdurist teha ausammast vene võimule Eestis, mille juures püüti eestlastele “koht kätte näidata”. See aga kutsus esile ajakirjanduses terava diskussiooni ja sundis peaministrit tahes-tahtmata reageerima ning eestlaste solvumist arvestades tõstatama Pronkssõduri teisaldamise küsimuse. Loomulikult järgnes sellele süüdistus fašismi taassünnist Eestis.

Seega, Antifašistliku Komitee ja Venemaa süüdistus, et Eestis toimub fašismi taassünd tähendab lahtimõtestatult mitte fašismi kui ideoloogia ning vastava liikumise sündi Eestis, vaid lihtsalt seda, et Eestis on hakatud rääkima tõde II maailmasõja sündmustest ja eestlaste Nõukogude Liidu vastasest võitlusest oma riikliku iseseisvuse taastamiseks. Mitte fašistid (Saksa sõjaväes teeninud eestlaste hulgas Saksa natsionaalsotsialistliku partei liikmeid ei olnud), vaid eesti vabadusvõitlejad on need, kes on hakanud taotlema oma võitluse tunnustamist ja langenud kaasvõitlejatele mälestusmärkide püstitamist. Just seda tuleks meie välisministeeriumil välismaal selgitada, rääkida, mida tähendab sõna fašistid lääneriikide ja Nõukogude Liidu (ning Venemaa) arusaamade kohaselt. Et siin ei ole tegemist samade mõistetega.
On ammutuntud tõde, et parim kaitse on rünnak ja tähelepanu vähen- damiseks oma pahategudele on kõige õigem valju häälega rääkida teiste kuritegudest. Ja nii on Antifašistlik Komitee siis üllitanud raamatu “Fašistide ja nende käsilaste kuriteod Eestis II maailmasõja ajal”. Raamat on venekeelne. Ei oskagi kohe aru saada, kui tegemist ei ole propagan- daüritusega välisriikide esinduste jaoks (turistid üldjuhul vene keelt ei valda), kellele see raamat on mõeldud. Siseriiklikult on raamat esmajoones mõeldud nähtavasti vene noorsoo mõjutamiseks, sest nooremate põlvkondade eestlaste vähene vene keele oskus vaevalt küll soodustab raamatu lugemist. Raamatut jagati ka käesoleva aasta juuli lõpul toimunud Sinimägede kokkutulekul, kuhu Antifašistliku Komitee esindajad olid ilmunud, et fotografeerida ja filmida kokkutulekut. Tõepoolest, saaks huvitava filmi, kui võrdluseks kokku panna võtted kahest kokkutulekust - igati soliidsest kokkutulekust Sinimägedes, kus tõepoolest mälestati langenud kaasvõitlejaid ning purjus venelaste lällamisest Tõnismäe Pronkssõduri juures.

Aga palun seltsimees, ka kommunistide kuritegudest!
Sõna - "tovariš" tähendab ivriidis "kaasmaalast", muide!
http://www.jewwatch.com
Jewish Occupied Governments.
http://www.jesus-is-savior.com/False%20Religions/Illuminati/jewish_controlled_soviet_gulags.htm
66 milj. hukkunut Gulagis.

Väljavõte Eesti Julgeolekupolitsei ja SD juhendist.
Juut kui otsene vastane.
Juutidest kui kriminaalsest ja asotsiaalsest elemendist annab kujutuse juutide Talmud, juutide koguteos, kuhu on koondatud jumalikku ja maapealset õigust. Juutide kriminaalseist kalduvustest ja leidlikkusest võib tuua arvukaid näiteid NKVD tegevusest, kus juhtkond moodustus suurel osal juutide esindajaist. Sadistlik rõõm ja mõrvarlik leidlikus on NKVD juhtide näol leidnud oma viimistletud väljendusvormi.
Juut oma taotluste läbiviimisel tunnistab õigeks terrori, sabotaaži ja partisanliku tegevuse.
Juut tihtilugu omamata riiklikus aparatuuris mõjuvõimu, nagu see oli end. Eesti Vabariigis, võis enda tugevat mõju - majanduslikku positsiooni ära kasutada riigi juhtivate tegelaste mõjutamisel.
Juutide osa illegaalsest kommunistlikust tegevusest osavõtus tuleb aruandes näidata üksikasjalikult.
Juut on loomupärase egoistliku ja äraandliku omaduse poolest ideaalne osa NKVD agentuurivõrgus. Eriti rohkearvuliselt kasutas SSSR välismaiste agentidena juute. Aruandes tuua ära äraandliku tegevuse kirjeldus ja agentide arv.
Edasi tuleb käsitleda juutluse küsimust seoses vabamüürluse liikumisega. Samuti tuleb selgitada juutide tähtsus Rotary Klubis ja teistes sellelaadsetes klubides.
Jne.
Eugenia Gurin - Loov " Suur häving", Tallinn 1994.

USAs ilmus Eesti päritolu ajaloolase Anton Weiss-Wendti monograafia «Mõrv ilma vihata: Holokaust Eestis».
Autor väidab oma teoses, et valdavalt osalesid eestlased natside korraldatud inimsusevastastes kuritegudes vabatahtlikult.
Samas juhib see ka tähelepanu, et Saksa okupatsiooni ajal pandi Eestis toime terve hulk inimsusevastaseid kuritegusid, mis ei piirdunud ainult juutide hukkamisega.
http://et.wikipedia.org/wiki/Holokaust_P%C3%A4rnus

Näiteks eestlaste politseipataljon nr 36 osales Poolas - Valgevenes Nowogrodeki ja Zdžiecioli mahalaskmistes, politseipataljonid nr. 37 ja 38 Vilniuse ja Riia getodes. Sealsed elanikud veeti Eestisse Vaivara stammlaagrisse ja sealt juba edasi.
Eestlastest ja lätlastest koosnenud politseipataljon "Ostland" tagutses Ukrainas. Žitomiris hävitati sünagoogid ja hiljem laagerdati pikalt Babije Jari koonduslaagri juures. "Ostlandi" eestlastest moodustati hiljem rindeväeosa pataljon "Narwa" põhituumik.
Velikie Luki all üle tulnud eestlased saadeti politseipataljoni nr. 287, mis tegeles vangilaagrite valvamisega Eestis, ka Kloogal. Eestis oli tollal sadakond vangilaagrit.
Pihkva oblast oli aga Eesti ja Läti Julgeolekupolitsei ja SD alaline tegevuspiirkonda. Seal hukkus sõja ajal 350 000 inimest ja oma osa on siin ka eestlastel ja lätlastel.

http://www.noortekolonn.org/index.php?option=com_content&view=article&id=334:euroopa-liit-okupeeris-eesti-4-novembril-2009-aastal&catid=1:latest-news

Tšehhi Vabariigi heakskiit Lissaboni lepingule 04.11.2009 pani Lissaboni lepingu nimelise Euroopa Liidu konstitutsiooni ratifitseerimisele punkti. Seega on muutunud võimatuks juriidiliselt või vormiliselt seada kahtluse alla fakti, et Euroopa Liit on riik.
Seega on Eesti tänase seisuga kaotanud oma iseseisvuse ja suveräänsuse nii sisuliselt kui ka vormiliselt..
Kuidas see on osutunud võimalikuks? See on osutunud võimalikuks EV Riigikogu toime pandud riigiõigusliku riigireetmise läbi – nii liidulepingute kui Lissaboni lepingu nimelise EL-i konstitutsiooni ratifitseerimise läbi.
Tekkinud olukord on sisuliselt identne sellega, mis toimus 1940. aastal, kui seadusevastaste meetmetega ja seeläbi kehtetute volitustega EW Riigikogu esitas 1940. aasta augustis Eesti riigi nimel taotluse saada Nõukogude Liidu nimelise riigi liikmesriigiks.

EW 1938. aasta põhiseadus käsitleb Eesti riiki presidentaalse riigina. Kuidas on tekkinud olukord, et Eesti on äkki parlamentaarne riik, mis meenutab rohkem Eesti NSV järjepidevust?

to 2010-01-01 22:58:11

Ioseb Besarionis Dze Jugashvili tähtis roll ÜRO, IMFi ja Maailmapanga rajamises.
http://www.henrymakow.com/understanding_de_facto_illumin.html
1942. aasta 1. jaanuaril panid 26 liitlasriiki, kes võitlesid teljeriikide vastu aluse ÜROle.
Bretton Woodsi süsteemiga loodi 1944. aastal kaks rahvusvahelist institutsiooni: Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF).

Lisaks Teheranis aastal 1943 alusepanek Uuele Maailma Korrale.
http://one-evil.org/entities_organizations/evil_org_new_world_order.htm
The New World Order was founded in 1943 at the first Conference between England, the United States and the Soviet Union by leading Jesuits in Tehran.

To- 1941. Mida Sa loodakski juudi kirjutatud raamatus "Hologaust Eestis" muud kuulda kui ainult eestlaste süüdistamisest, kuid mitte sõnagi pole selles raamatus juutide kuritöödest eesti rahva vastu -- juudi hävituspataljoni komissaride jõhkrusest süütute inimeste tapmistest ja eriline "pärl" oli juut Pasternak oma "surmarongiga" Türi- Tallinna liinil . Selle juudi käed lausa nõretasid süütute inimeste verest. Rääkige neist ka , mitte ärge süüdistage siin ainult "eesti fasiste" . Paljudel kes astusid Omakaitsesse või politsei pataljoni olid needsamad juudid hävituspataljonlased ja NKVD -lased põletanud kodu tapnud vanemad ,vennad- õed või küüditanud Venemaale. On täiesti mõistetav nende viha ja kätemaksu tahtmine kommunistidele. Vastik on lugeda sellist ühepoolset süüdistamist nagu eestlased oleks tahtnud minna niisama kommuniste tapma. Oli ikka põhjus ka ,kes seda aega ei tea olid nooremad--- lugege raamatut "Eesti rahva kannatuste aasta 1941"

To "kesikutest kommunistidele" , olen sinuga täiesti päri. Nüüd on kohalikud kommunistid lasknud käiku lausa Nõukogude aegse laimu propaganda kõigi vastu kes neid ei kiida vaid tõtt räägivad

Eks see propagandavõitlus ole siin ju kahepoolne - kumbki püüab veenda vaid enda ainuõigususes. Tegelikult võib-olla on tõde kuskil keskel ehk? Kurb on aga see, et kunagiste kurjade tegude lõpmatu üleskruttimine ei aita mitte üks mõhk elu edasi viia. Kui kauaks - kas igavesti? - jäämegi kunagisi veriseid ja valusaid ajalooseiku vastastikku lennutama? Millega see kõik peaks või võiks või tohiks lõppeda? Kas see tagab lahenduse, mis oleks karvavõrdki mõistlik?

Juudid ja Ida-Euroopa.
Lääne kultuuriruumi kuuluvad transatlantilise mõtlemisviisiga poliitikud ei tea ega ilmselt soovigi tunda idaeurooplaste ajalugu, kellele püütakse holokausti päeva tähistamist kohustuslikuks teha.
Pole kombeks eriti rääkida, kuid on tõestatud fakt, et maailmas kõige rohkem ohvreid nõudnud kommunistliku režiimi panid 1917. aastal kehtima valdavalt juudi rahvusest isikud, kelle suurimaks rahastajaks oli New Yorgi miljardär Jacob Schiff, millest on põhjaliku uurimuse kirjutanud USA professor Antony Sutton (“Wall Street and the Bolshevik Revolution”). Kes on lugenud Aleksandr Solženitsõni mahukat teost “Gulagi arhipelaag”, teab, et valdav enamik tšekaa-NKVD timukaist oli samuti juudi rahvusest.
Enamik 1941. aasta suvel Eestis tegutsenud hävituspataljonide komandöridest olid juudid (Mihhail Pasternak, Josef Goldman jt). Need, kel oli “võimalus” 1940–1950-ndail Gulagi sattuda, mäletavad, et NKVD uurijatest olid paljud juudi välimuse ja nimega isikud. Ainuüksi Idel Jakobson oli osaline 1183 Eesti kodaniku saatuse otsustamisel, kellest 621 lasti maha. Eesti kaitsepolitsei ei olnud kaugeltki nii verejanuline kui Efraim Zuroff, sest lõpetas massimõrvar Jakobsoni asja uurimise 19. veebruaril 1997 põhjusel, et süüdistatav ei olevat vaimselt ega füüsiliselt võimeline kohtu ette astuma.
Veel 1980-ndate alguses kureeris KGB uurimisosakonda prokurör Adolf Kessler, kellega ka minul oli võimalus uurija kabinetis enne Permi poliitvangide laagrisse saatmist kohtuda.
* * *
Muidugi on siin võimatu ära tuua kõiki argumente, mis holokausti päeva pidamise Eestis küsitavaks teevad. Vaevalt et pooleldi jõuga peale surutav ja eestlaste jaoks väga nõrgalt argumenteeritud uus usupüha eriti populaarseks saab. Pigem võimaldavad paljud lapsevanemad oma lastele 27. jaanuaril koolivaba päeva.

Viimane kommentaar oli väga hea ja tõde. Juudid ei taha kuuldagi ,et nemad ise alustasid "oma Hologausti" eesti rahva vastu. Ometi oli neil Pätsu aegses Eesti Wabariigis kõik õigused olemas ,eestlased austasid tublisi ja tarku juudi arste, ise mäletan seda. Aga 1941 aastal panid juudid Pasternak ja teised toime selliseid mõrtsukatöid ,et paljudel oli ka põhjust hiljem tahta kättemaksta. Miks juudid kunagi neist ei räägi, vaid ainult sellest ülekohtust mis neile tehti. Kuid juutide massiline hävitamine oli inimsusevastane kuritegu ja selle tegijad ka oma karistuse saanud . Kahjuks mitte juudid kes teisi rahvusi hävitasid jäid kõik karistamata . .

MEG-le vabandan ,et ei ole võimalik kirjutada.

Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamise üks eeltingimus oli holokaustipäeva sisseviimine!