Kohtla-Nõmmel avati 2009. aastal holokausti mälestuskivi, mis meenutab praeguse kaevandusmuuseumi kõrvale jäävas soostunud metsas olnud töökomando asukohta.
Projekti "Holokausti tähised Eestis" juht Cilja Laud ütles kohapeal, et on asju, mida ei saa unustada. "Me ei unusta kunagi ja ei andesta kunagi holokausti. Stalin oli küll Hitleriga võrdne kurjus, aga holokaustiga pole miski võrreldav," ütles Laud.
Mälestustähise avamisel viibisid kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn, Ameerika Ühendriikide välismaal paikneva kultuuripärandi kaitse komisjoni liige Lee R. Seeman ning Austria ja Poola suursaadik.
Veel olid kohal Iisraeli, Tšehhi ja USA saatkonna, Ida-Virumaa kohalike omavalitsuste ning Eesti juudi kogukonna liikmed. Kohapeal pidas palve Eesti pearabi Shmuel Kot.
Holokausti paikade tähistamine on seotud 2003. aastal Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahel sõlmitud kokkuleppega, mille eesmärk on kaitsta ja säilitada kõikide oma territooriumil elavate või elanud rahvus-, usu- või etniliste gruppide kultuuripärandit.

Miks NEIL ei olnud oma mundrit? Miks NEIL ei olnud oma relvi? Ometi oli ju vaba eesti riik 20 aastat kasvatanud patriootilises vaimus üles terve põlvkonna, kes oli "Eestile surmani truu"? Oli ju riigil armee, relvad, mundrid, miks neid kasutatud?Kuidas said leegionärid surra vaba Eesti eest, kui nad võitlesid nõukogude liidu pinnal - oli ju eesti inkorporeeritud juba 6. augustil 1940 nõukogude liitu - Eesti enda delegatsiooni palvel?
Kuidas need Leegioni-mehed olid võidelnud nõukogude liidu agressioonide vastu? See, et osa eestlasi sai paatides emigreeruda, tähendas omakorda, et tuhanded teised eestlased saadeti nende asemel siberisse. Miks need siberis-käinud peaksid leegionäridele selle eest tänulikud olema ja neid heast peast austama hakkama?
Küsimusi on palju, ja need kõik on viimase 20 aasta jooksul jäänud vastamata. Kasvanud on peale uus jobukakkude põlvkond, kes arvab, et Eesti on maailma naba ja Teine maailmsõda seisnes ainult Eestile kõiksugu hädade põhjustamises, tänu millele nüüd veel seitse tuleviku põlvkonda järjest peavad venelaste poole rusikaid vibutama - kuni järgmise Peeter Suureni või Stalinini...
Millal saavad eestlased aru, et nad söövad oma vihkamisega vaid iseennast ja mäendavad oma niigi jõuetut riigikest?
Vabadusvõitleja on ikkagi eelkõige see, kes toob vabaduse. Mis vabaduse tõid endaga kaasa leegionärid?
(See kommentaar käib ka inno-irja blogis 29. juulil2010 av aldatud kesknädala-vastase hüüatuse kohta.)

Vabandust, irja kommentaar siiski 28.juulist:

Leegionärid ON vabadusvõitlejad
Mul on vastik lugeda artikleid, et leegionärid ei ole vabadusvõitlejad või et Sinimägede kokkutulek trambib II Maailmasõjas kannatanud juutide mälestusel (Kesknädal). Tekitab jõuetut viha, et me ei suuda IKKA VEEL austada nende saksa mundris, ent Eesti eest võidelnud meeste jõupingutusi, tänu kellele meil on võimalik väita, et EESTI EI ALISTUNUD VASTUPANUTA ning tänu kellele - kuna rinnet hoiti kinni - oli nii palju aega, et paljud eestlased said laevadega üle mere vabasse maailma põgeneda.

Kuidas trambib juutide kannatustel üks hallipäiste vanameeste kokkutulek, palun? Iga lolli seisukohta ei maksa kohe ära trükkida. Ma saaks aru, kui Sinimägedel koguneks uusnatsid, kes karjuks heil hitler! ja nii edasi, vot siis tõesti võiks öelda, et peatage juuditapjad, aga käsitletaval juhul toimub lihtsalt vanade relvavendade kokkutulek, kus lauldakse armsaks saanud sõjalaule ja meenutatakse lahinguid!!!

Ma ei ole IRLi toetaja, aga kirjutan alla nende ettepanekule tunnistada Eesti Leegionis võidelnud mehed vabadusvõitlejateks. Sest just seda nad tegid - võitlesid Eesti vabaduse eest. Võõras mundris jah, aga MUUD MUNDRIT NEIL POLNUD. Võõraste relvadega jah, AGA MUID RELVI NEIL POLNUD. Väga paljud neist, minu isa kaasaarvatud, ei läinud sakslastega Saksamaale, vaid moodustasid oma väeosa ning läksid ISESEISVALT venelastele vastu. Üks selline väeosa moodustati pärast sakslaste lahkumist Klooga lähedal metsas. Mu isa kirjutas oma päevikus, et seal peeti isamaalisi kõnesid ning otsustati, et lüüakse sakslastest lahku. Minu meelest võib öelda, et sellega loodi Eesti kaitsevägi, mil polnud enam mingit pistmist sakslastega. Küll väike, aga ikkagi. Selliseid näiteid oli teisigi, näiteks Viljandis võitles 44nda aasta algul major Vase pataljon - ka sellel ei olnud sakslastega mingit pistmist.

Ehk - LOLL JUTT SUHU TAGASI. Reformierakond ja teised erakonnad ka võiks IRLi algatust toetada ning leegionäre võiks lõpuks ometi vääriliselt tunnustada. Minu isa on küll juba surnud, aga ta unistas kuni surmani, et ühel päeval ajab Eesti riik siiski selja sirgu ja ütleb, et leegionärid polnud mitte natsid, vaid vabadusvõitlejad. Mul on hea meel, et ta ei pea enam selliseid artikleid lugema nagu too ülalmainitu. See oleks teda väga kurvastanud. Aga paljud leegionärid on veel elus!

Nii et leegionärid vabadusvõitlejateks! Jätke see mure Euroopa pärast. Natuke vahutavad, siis vaibub asi ära. Saab ju selgitada, et eesti leegionärid ei olnud mingid sakslaste sabarakud, vaid ajasid oma Eesti asja.

Mina ise võin Johanile (Bäckmanile) selgitamise enda peale võtta

Eestlasi oli nii saksa, nõukogude kui ka inglise orientatsiooniga. Juba 1937. aastal tegi salapolitsei agent Neggo presidendile ettekande, milles selgus, et rahvas suhtub oma riiki täieliku ükskõiksusega.
Aga 1940. aasta 6. augustil astus Eesti ka Rahvaste Liidust välja.
Pole kuulda olnud, et EW poliitikud eksiilis oleksid protestinud. Või protestiti, aga said sellise vastuse, mis ei vasta poliitilistele ootustele ja ei sobi praegugi ära tuua.
Sama lugu oli ka ÜRO loomise aegu 1945. aastal.
Leegionärideks ehk rindemeesteks (20. SS- diviis) saadi aga alles sõja lõpupoole sundmobilisatsiooni korras. Aastatel 1941 - 42 mindi vabatahtlikena Omakaitsesse (abipolitsei, 42 000 isikut), Julgeolekupolitsei ja SD-sse (eesti sektor "A" 2500 isikut) ja politseipataljonidesse (25 pataljoni) nö veretööd tegema. Neil meestel oli enne leegionäriks saamist munder hästi "määritud".

Dresden oli koht, kus aastal 1882 arutasid sakslased ja austerlased nn juudiküsimust.
1945. maksti selle eest kätte.

Haige suhtumine. Eesti antifasistid, kes teadsid, et Hitler on omadega 1944 kaputt võtsid kätte saksa relva ja panid selga SS mundri, sest eelnevalt oli Hitler-Stalin koostöös okupeerinud Rahvasteliidu liikme EW-i. Eesti mees asus punafasistide vastu saksa relvaga. Antifasist oli just see eesti leegioni võitleja , kes koos lääne euroopa antifasistidega võitles punafasistide vastu, kes tulid taasvallutama EW-i, WW II-s neutraalset riiki. See tüüp ei tunne ajalugu. Võitlus kodumaa vabaduse eest on eesti mehe kohus, see on kirjas EW kaitsewäe määrustikus.