Nõus, pragmaatiline suhtumine on meile endile kõige kasulikum

"Mis on lubatud härjale-ei ole mitte lubatud orjale!" Mäletan teie esinemist PBK,s saates "Vene küsimus",kus ruutsooliku "ärapanemisõhinas" materdasite eestlasliku mõttemaailma.Väike poiss,keda ähvardab suurem ja tugevam otsib paratamatult kaitset peksijate ja mõnitajate vastu veel suuremalt ja tugevamalt.On äärmiselt silmakirjalik rääkida pragmaatilisest ja omakasu silmaspidamisest,kui seesama Abhaasiale ja L-Ossetiale vabadust taotlev suurriik -otsides ainult ettekäänet sissetungiks--ei anna vabaks näites Tsetseeniat? Venemaa kehtestas meie kaupadele topelttollid--mille all murdusid ka nn.endised liidutehased(immigratsioonipumbad)-mille toodang( toorainevedu siia-valmistoode tagasi) muutus konurentsivõimetuks.Numbritehased veeti minema--oma väljaõppinud töötajaskond jäeti targu siia--ehk veel õnnestub....!!.Kindlasti oleks võimalik leida ühiseid puutepunkte--kuid Venemaale on vaja teisi -talle meelepäraseid ja kuulekaid "sõpru" kus tema mängib orkestris esimest viiulit.Meie aga ei taha nii,me tahaksime mängida sümfooniat,kus igal pillil on õigus oma parituur esitada,vaatamata dirigendi maailmavaatest.Keskerakond on eestlaste hulgas usalduse kaotanud ja tolereerimine "No Pazarani" tasemel ei seo küll vastalisi kokku-pigem lõhe suureneb.Annan endale aru,et suhtlus naabermaaga on täiesti terve ja teretulnud nähe ja teie seisukohad on kahtlemata paljuski õiged,kuid kahjus on meil vastas riik,kes ei unusta "20 saj.Geopoliitilist katastroofi" Ka meil on õigus oodata,et seal saaks võimule demograatlik ja teisi arvestav riigipea,kes ei õhuta jagama niigi väikseid riike--Moldaavia Dnestriäärne,meie dozornikud joonistavad kaarte,et meilt võtta meie maavarad,Kesk-Aasia riikide lämmatamine--ja selle vägivaldne venelaste minema ajamine jne.Kui Venemaa suudab toita oma hundid,aga jätma samas lambad alles--küllap siis oskame seda ka vääriliselt hinnata.

Sõda alustas siiski Gruusia.

tähendab, et Luik rajas välispoliitika emotsioonidele, sest mida muud ideoloogia on kui kokku kühevladatud emotsioonid. Ja emotsioonidega annab alati mängida , kõigiga ning kõigega, ka riigiga. Mida edukalt ka tehakse, iga päev.

to see
Luik (Gavrilov) jt tegutsesid eelkõige OSCE järelevalve all.

Aga ka Venemaa ei ole millegiga näidanud, et ta Eestiga sõbralikku vahekorda soovib. Sümboolselt võiks ta alati tagasi tuul meilt väevõimuga röövitud E.V. Presidendi ametiraha. Ka võiks ta pidevalt loobuda meie siseasjadesse segamisest. Ja ka Tartu rahulepingu mittetunnistamine viitab sellele, et tal ei ole mingit soovi olukorra normaliseerimiseks. Miks siis meie peame tema ees koogutama?

Tänasest Delfist Medvedev: Venemaa tugevdab sõjalist kohalolekut Kuriilidel.

Jälgisin Gruusia sõja algust põhiliselt Soome interneti keskonna kaudu, jälgides ka taevakanaleid, kus oletati, et juba kaks päeva, enne n.n. Gruusia sõda, et šhakašhvilil ei on midagi plaanis, sest käsutas Iraanist oma sõdurid kiirkorras koju nelja tunni jooksul. Vaatlejad oletasid juba päev enne olümpiamängude avapidustusi, et Gruusia pool kavatseb midagi Ossetia vastu, sest on teel linna poole kuhu on põgenenud sõja eest osseetiast sõjapõgenikud. Kardan, et sõjakäiku valmistati ette eesti nõunike ja nõuandjate poolt (Laar, Gross jt.), kuna kohe, kui vene tankid polnud veel ületanud gruusia piiri, teatasid meie poliitikud ja ajakirjandus, et Venemaa alustas sõltumatu Gruusia vastu agressiooni.Vene väed alustasid vastupealetungi alles järgmisel päeval. Mida teavitas ka rahvusvaheline sõltumatu komisjon - sõja päästis valla Gruusia!

Nagu Soome tungis 1939.a. sügisel NSV kallale.

Mida tegid grusiinid iraanis?

Nähtavasti M. V. teab.

Rõhutate oma kirjatükis pragmaatilise suhte tähtsust. Nõus, aga kuidas on võimalik naabriga vastastikku kasulikku äri ajada, kui teise riigi vastus on topelt tollid?
Võtame Nord Streami projekti. Venemaa pragmaatiline ettepanek oli toru paigaldamine Eesti vetesse ilma sellest torust gaasi saamise õiguseta. Lisaks oleks Eesti pidanud selle super pragmaatilise ettepaneku järgi lubama oma vetesse Venemaa sõjalaevu suvalisel ajal, suvalisel ettekäändel. Eesti poole ainuke võitja oleks võib-olla üks Ida-Viru eraettevõte, kelle tarnitud torusid oleks kasutatud Eesti lõigul. Võib-olla paarkümmend inimest oleks ajutist tööd saanud. Kõik. Väga pragmaatiline. Üks saaks võimaluse oma gaasi transportida läbi teise riigi territooriumi, oma sõjalaevade piiramatu kohaloleku Eesti territoriaalvetes ja kehtastada toru tsoonis (st. teise riigi territooriumil) oma reeglid. Meie paarkümmend inimest saaks ajutise töö, üks erafirma veidi kasumit, piirivalve kordades pingelisema teenistuse ja loodus ning riigi turvalisus ettearvamatu katastroofi ohu.

Ükski Eesti diplomaat ega ärimees pole kunagi soovinud Venemaaga suhteid halvendada. Vähemalt mina pole kuulnud ühtki sellekohast fakti. Venemaa topelttollid, blokaadid, boikotid jne. ning välismaalaste ärivabadust ahistavad seadused on üldtuntud. Lisaks veel ettevõtluses oluliste riigiametnike seotus kuritegelike organisatsioonidega (praktiliselt puudub riigipoolne kaitse "katuse" ja altkäemaksu nõudjate vastu).

Teie kirjatüki järgi võiks ainukeseks pragmaatiliseks "diplomaatiliseks suhteks" Venemaaga pidada Herman Simmi tegevust. Ühele anti kaup (ilma tavapäraste takistusteta), teisele raha - mõlemad rahul.

Senine Eesti diplomaatia Venemaaga ongi olnud üks pidev nuputamine ja kannatuste rada + suur annus ettevaatlikust.

to 2011-02-09 20:19:08
Nagu Saksamaa provokatsioon 1939. aastal Glewitzis!

Gruusia kaitseministri asetäitja Batu Kutelia tunnistas, et riigijuhid ei uskunud, et Venemaa vastab nende rünnakule Lõuna-Osseetias ning ei olnud üldse ette valmistunud vasturünnakuks.
http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=30c975b8-c676-4019-bec2-c71b3122ac44&open=sec

http://www.vokrugnovostei.ru/news/news21625.html
Venemaa rahuvalvepataljoni L- Oseetias, mida ründasid grusiinid, juhtis juut Konstantin Timmermann.

http://baltija.eu/news/read/15546
Eestlaste värvatud venelane jäi peagi vahele.

Rein Müllerson, sündinud 23. märtsil 1944 Leningradis, lõpetas 1976. aastal Moskva Riikliku Ülikooli, aastatel 1972–1990 oli ta NLKP liige. Mina teda tõsiselt ei võta kui asi puudutab meie riiki.

Aga, et Keskerakondlaste hulgas leidub küllaltki naiivseid, kes teda usuvad, häirib mind.

to To zxz 2011-02-10 16:27:21
Õige, tuleb uskuda kompartei veterane Reformist ja IRlist!

to Näide Venemaa käitumsest 2011-02-09 17:56:39

Kuriili saared ja L - Sahhalin läksid NLiidule Teherani - Jalta konverentside otsuste põhjal, kui NLiit kohustus alustama sõjategevust Jaapani vastu kolme kuu jooksul peale võitu Saksamaa üle. See oli sõjategevuse alustamise üks eeltingimus.
1956. aastal oli rahuleping paberil koos kompromissiga anda Jaapanile Habomai ja Shitokani saared. Rahuleping jäi allkirjastamata, sest USA ähvardas Jaapanile Okinawa saart mitte tagastada, kui Jaapan loobub pretensioonidest Iturupile ja Kunaširile.
Ka Hiinal ei ole rahulepingut Jaapaniga ja vaidlus käib Diaoyu (Senkaku) saarestiku üle.

Ja tulebki välja, et kui pragmaatiline Rein Müllerson piltlikult õeldes oskas nagu malemängus mitu käiku ette näha, siis tema ideoloogiliselt mõtleval kolleegil Jüri Luigel käike napib.