I maailmasõja ajal küüditati Kanadas ukrainlasi (russiine), aga
noortürklased hakkasid lahendame nn armeenia küsimust, mida tuntakse ka armeenia genotsiidina. Türgi on küüditanud ka kurde vähemviljakatele aladele. Russiine küüditati ka peale II maailmasõda Poolast NL-i ja vastu saadeti 200 000 sõja eest põgenenud juuti, mille peale poolakad protestisid ja korraldasid Krakowis koguni pogrommi.
1917. aastal, kui Venemaal olid segased ajad, asusid grusiinid lahendama nn oseetide küsimust. 18 000 osseeti tapeti ja 50 000 sunniti põgenema.
Alates aastast 1920 käis kasakate küüditamine Siberisse.
Kui algas II maailmasõda, siis alustati NL-is sakslaste, rumeenlaste ja ungarlaste küüditamisega.
NLiidus küüditati tšetšeenid ja krimmi tatarlased koostöö pärast sakslastega. Üks osa juute eesotsas Michoelsiga tahtis Krimmi oma riiki rajama hakata.
Eestis küüditati 1941. aastal 10 000 inimest, kellest 3200 olid endised vene valgekaartlased ja 500 juuti, peamiselt trotskistid. Neist 3200 arreteeriti ja saadeti vanglasse, ülejäänud saadeti asumisele Venemaa ja Kasastani küladesse.
1.- 3. juulini toimus küüditamine saartel. Neid aga ei jõutud Eestist ära saata, sest enne jõudsid sakslased Tallinna.
1950. aasta mais küüditati eestlased ja lätlased Pihkva oblastist Siberisse.
Võib lisada ka julgeolekuriskiks peetud sakslaste ja jaapanlaste küüditamise 1942. aastal USAs, sakslaste ja ungarlaste küüditamise 1945. aastal Euroopas. Kokku küüditati Potsdami konverentsi otsusega 14 milj. sakslast, kellest 2 milj. hukkus.
1945. aastal küüditati Jalta konverentsi otsuste põhjal Lääne - Euroopast NL-i lisaks vlassovlastele ka need valgekaartlased ja kasakad, kes polnud kunagi NL-i kodanikud olnudki, nn operatsioon Keelhaul.
Ka Eestist küüditati 1945. aasta 15. augustil Potsadmi konverentsi otsuste alusel 800 eestisakslast Siberisse. Kuna küüditamise taust ei vasta poliitilistele ootustele, siis sellest mõistagi eriti ei räägita.

Samuti palestiinlaste küüditamise aastatel 1947 - 49. ( 700 tuh.).
"Washington Post" (7.02.1988) toob ära tuntud sionist Vladimir Jabotinsky kirja (2.11.1939) oma mõttekaaslastele, kus soovitab palestiinlasi küüditada samamoodi nagu seda kavatsetakse varsti teha Balti riikides.
Inglismaa, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liit valmistusid sõjaks Saksamaa ja tema liitlaste vastu ja osa elanikkonnast Baltikumis kui julgeolekurisk tuli kõrvaldada.
Saksa pooles sõdinud eesti vabatahtlikest koosnenud politseipataljonid küüditasid omakorda juute jt Leedust, Lätist, Poolast ja Tšehhoslovakkiast Eestis asunud koonduslaagritesse. Eestlasi küüditati omakorda Saksamaale tööteenistusse.
1947. aastal saadeti Kuriilidelt ja Lõuna - Sahalinilt välja 17 000 ainut ja jaapanlast.
1949. aasta küüditamisi Baltikumis vaadatakse Läänes kui osa denatsifitseerimisest, mis aga NL-is viidi võrreldes Läänega väga nõrgalt läbi. Lääne - Saksamaal tapeti denatsifitseerimise käigus mitu miljonit inimest.
1951. aasta 1. aprillil küüditati Eestist Siberisse 300 jehoova tunnistajat.
Stiilinäidetena võib aga tuua ära 1830. aasta indiaanlaste küüditamise USA-s, või siis vangide ja poliitiliste vastast saatmine Inglismaalt Austraaliasse, kus siis aeti omakorda põlisrahvas reservaatidesse.

1939. aasta märtsist septembrini küüditasid poolakad 50 000 sakslast koonduslaagritesse, neist 15 000 hukkus.
1944. aasta 23. veebruaril küüditati NL-is tšetšeene ja ingušše.

http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=21336&sec=0

Mitmed sõrulastest represseeritud leiavad, et Mart Laari esimene valitsus näitas üles ükskõiksust, taotlemata kompensatsiooni Saksamaalt natsismiohvritele maise vara kaotamise ja kannatuste eest. Natsismiohvrite palved jäid riigijuhtidele hüüdjahääleks kõrbes, nad toodi ohvriks “kõrgematele poliitilistele ja materiaalsetele huvidele”. Kõige kiuste õnnestus natsismiohvritel Sõrve taastamise ja arendamise seltsi kaudu teha selgitustööd Saksamaal. Ülekohtu heastamiseks võttis Saksamaa liidunõukogu 29. 04. 1994 vastu dokumendi “Kompensatsiooni reguleerimine natsismiohvritele Baltikumis”.

1944. aasta 29. - 30. oktoobril küüditas Saksa sõjaväepolitsei 3000 sõrulast Saksamaale.

Viktor Suvorov (Rezun) kirjutab oma raamatus "M - päev", et seoses Punaarmee ründeväeosade paigutamisega piiri äärde ja piiritõkete mahavõtmisega küüditati kohalik elanikkond alates 13. juunist Mustast merest kuni Valge mereni 100 km laiusel alal.
Sama tegid ka Rumeenia ja Saksamaa teiselpool piiri, ainult et 20 km laiusel alal.