osana on lääne omavalitsused kriisiaegadel odavalt kinnisvara kokku ostnud reservi täiendamiseks, investeerimiseks ja laenude tagatiseks. See võib aga ei pruugi olla seotud linna sotsiaalpoliitikaga. MunitsipaalEHITUS on üsna sageli olnud seotud sotsiaalsete töökohtade loomisega.

peab riigil ja omavalitsustel alati olema, sest alati on inimesi, kes vajavad peavarju abi. Ajalooliselt on riikidele ja omavalitsustele näidanud teed vabatahtlikud heategevusühingud. Eestis näiteks Gonsiori Hoolekandesihtasutus. MTÜ-d peavad tekkima ise. Tegelikult saaksid hädasolijaile pakkuda soodsat elamispinda kõik korteriühistud ja riik ning omavalitsused saaksid neile soodsat renoveerimislaenu andes seada tingimuseks mõne korteri omavalitsuse kasutusse andmise . Nii arenenud riikides tehakse. Püütakse vältida sotsiaalkorterite koondamist ühte kohta , et mitte rikkuda keskkonna turvalisust.

on turvalist elukeskkonda tagatud sundüürnike suhteliselt suure osakaaluga . Isegi Lasnamäe ja Kopli asumite sotsiaalset koosseisu on parandatud sundüürnike sissetoomisega. Sundüürnikud on eluaseme vajajate hulgas omaette klass, täiesti tavalised normaalsed inimesed. Kuid arvestades psühholoogilist pinget, mida nad on aastate kaupa talunud, pean mina Tallinna linnavalitsuse käitumist nende suhtes küüniliseks. Need õnnetud inimesed ei ole oma uusi naabreid ja asumisele saatmist kuidagi ära teeninud.

Muidugi pole kes teab kui mõnus elada, kui tead, et trepikojanaabrid on vanglast tulnud. Kui aga sellised paranemise teele asunud indiviidid korralike naabrite kõrval end korralikult üleval peavad, pole häda. Kuigi võib seda ümberkolimist võrrelda ka näiteks mõnest New Yorgi soliidsest rajoonist Harlemisse elama ajamisega.

Harlem on hea näide. Kunagi väga šikk rajoon hakkas alla käima, kui linnavalitsus hakkas üüre piirama õilsa eesmärgiga võimaldada sinna kolimist ka vaesematele. Tulemust teame kõik. Nüüd on läänes sellest õppust võetud ja leitud, et ühe koridori peal või ühes trepikojas võiks olla vaid üks piiratud üüriga korter. Sest teada on, et juba kaks probleemiga inimest panevad tavaliselt veerema terve probleemide laviini.

Palvekiri linnapeale

Lugupeetud linnapea!

Erika tn 13a asuva munitsipaalelamu valmimisest saab peagi kaks aastat. Jagame Teiega elanike muresid, mis on kujunenud kroonilisteks. Palume võimalusel Teie sekkumist, tagamaks korrastatus, rahu ja turvalisus antud elamus ja seda ümbritsevas alas.

On kurb vaadata, kuidas kahe aasta tagusest uuest ja puhtast elamust ning selle ümbrusest sai lühikese ajaga lõhutud, soditud ja lagastatud elukeskkond.

Elamu sees ja ümber liiguvad ümbruskonna noortekambad. Lõhutakse õueinventari, majaelemente, loobitakse prahti, soditakse seinu ja pidevalt häiritakse majaelanike öörahu.

Ka majaelanike hulgas on öörahu häirivad kodanikke, kellele on korduvalt kutsutud politsei, kuid olukord püsib muutumatuna edasi.

Sageli undab teadmata põhjusel tulekahjualarm.

Maja valvama palgatud turvafirma ei täida meie arvates oma funktsiooni - me ei näe kunagi turvameest, kes tegeleks korra ja rahu tagamisega. Selline firma peaks väljavahetatama.

Pea kahe aasta jooksul pole suudetud likvideerida ehituspraaki.

Majal on enamuses aknaid mitteavatavad - nende pesu pole suudetud pea kahe aasta jooksul korraldada.

Kõigist neist probleemidest on majahaldurit palju kordi teavitatud.


Lootuses, et Teie saate aidata,
Erika tn 13a elanikud

kaineks. See pole Teie probleem. Süüdi on keskerakonna vastased. Vastaasel korral räägiksite kolõma laagir elust.

Jätke tobedused ja ebaviisaks isiklikkus! Iga probleem muutub igaveseks, kui seda politiseerida. Milleks solvata inimest, kellest sõltub nii palju? Sundüürnikud on meie kaaskodanikud, kellel on ikka veel abi vaja. Kellel hüva nõu anda pole, mingu mujale kommenteerima.

Vastan: 18. okt.2007, kui käis Allar Jõks Tartus, siis see menetlus ei jõudnudki mingi tegeliku, lahendatud tulemuseni?! 130 sundüürnikku, kelle mun.korter muudeti sotsiaalkorteriks, ootasid ja ootavad siiamaani, sest nendega pidi linnavalitsus rääkima, need inimesd kokku võtma ja lahenduse leidma, aga seda pole siiamaani tehtud? Ja praegune õiguskantsler Indrek Teder pole järginud Jõksi poolt tehtud ettekirjutist?! Tartu linnavalitsus ega ka volikogu ei hooli oma linna sundüürnikest.

to NB! küsin? 3. lehel 2010-11-02 10:56:43
Loomulikult, sest seal on võimul olnud reformierakondlik linnavalitsus ja oma roll seisukoha kujunemisel on ka sealsetel rotarytel.

to Erusoldat 2010-11-01 15:10:28
Saab öelda, et sundüürnikud olid heausksed üürnikud.
II maailmasõja ajal pommitati terved linnad või selle osad puruks ja tollane riik paigutas koduta jäänud isikud suvalistele vabadele elamispindadele. Ka hiljem jagas vabu elamispindu riik, põhiliselt ettevõtete ametiühingute kaudu.

Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!
Sellega seadustati Ees­tis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine oman­­direformi läbiviimisel.

1989. hilissügissel oli teada saabuvast justiitsvägivallast, mille generaatoriks oli mõjukas väliseestlaste seltskond. Siis oli võimalik veel justiitsrepressioone vältida, pehmendada aga kodueestlane ei uskunud, et väliseestlane kodueestlase tänavale viskab ja valitsus Punaarmeest vabaks jäänud korterid maha sahkerdab.

Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.

http://www.kodueest.ee/cms/foorum/read/1570
Sigadustest, mis kaasnesid omandireformiga.
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=14905
Raamat "Kaotatud kodud".
Saadaval Apollo raamatupoodides ja Eesti Üürnike Liidus (Tallinn, Sakala 23A, tel 62 72 910). Küsida võib ka Keskerakonna piirkonnakontoritest üle Eesti ning Kesknädala toimetusest (tel 62 74 583).

Ei maksa laskuda juriidilisse abakadabrasse sundüüri küsimuses. Sundüürnikele tehti liiga täiesti JOKK viisil. See on kõlbluse, mitte seaduste küsimus. Isa võib oma naise ja lapsed mõnes riigis pärandist täielikult ilma jätta. Juriidiline jura ei aita alati. Nagu 17 aastat on tõestanud käesolevas asjas.
Teiseks. Jätke väliseestlaste laimamine. Vaadake statistikat. Tagasisaajatest olid välismaal elavad Eesti kodanikud üks üsna väike grupp. Selle grupi linnaomanike hulgas omakorda on etnilisi eestlasi üllatavalt vähe. Kui vaatame Tallinna kesklinna, kõige hinnalisemat kinnisvara ja sundüürnike peamist asupaika, siis siin oli väliseestlastest tagasisaajaid eriti vähe, sest ajalooliselt kuulusid majad siin rahvusvähemuste esindajatele. Ja pealegi ei ole oma vara tagasitaotlemine ei kuritegu ega ebasünnis tegu. Sundüürnikelt võeti nende osa riigivarast, mitte teistele eraisikutele (nende üürikorterite majaperemeestele) kuulunud vara. See osa riigivarast, mis sundüürnikelt võeti, on palju suurem ühe keskmise sundüürikorteri maksumusest. Erastamise korral oleks keskmine sundüürnik saanud mädanenud majas mugavusteta väikese korteriuberiku. Kas see on mõne arust keskmise Eesti kodaniku osa eesti rahva ühisvarast? Kes nii arvab, kaks sammu ette!

to Erusoldat 2010-11-02 15:05:57
Ka 1940. aastal tuli nõukogude võim igati jokk - stiilis!
See seisukoht, millise riigi õigusjärgne on praegune Eesti, on vaieldav, ja siit tuleviku jaoks juba huvitavamad variandid!

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=8391
Riigi esipetturid korteritehingutes.
Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri?
Praegune president Ilves sai peaaegu muidu Toompeal korteri omanikuks. On võimatu, et särav sovetoloog ja kommunismi mädapaisete asjatundja poleks kapitalismist tulnuna taibanud, et Eestis tasuta kingituste nõutamine ja kiire edasimüük pole riskivaba ettevõtmine. Selle alla turuhinna sooritatud tehingu lahkamine võiks olla Ilvese värskeltasutatud mälu insituudi üks esimesi proovikivisid. On paradoks, et kommunismivastane ise talitas kommunistide põhimõtte järgi – igaühele vastavalt tema vajadustele. Pole ka usutav, et Lääne kinnisvara omanikul Ilvesel poleks olnud usku, et NATO ja ELi poole tüürivas Eestis võiks kunagi kinnisvara väärtus kasvada, kui ta odavat korterit nõudis. Eelnev imestus kehtib juhul, kui tegu polnud teeseldud tehinguga mõnele kohalikule prominendile nimetatud majas suurema korteripinna saamiseks, kus Ilvesel olnuks täita tankistiroll. Kuid seda imelikuma ja küsitavamana tunduks tankisti asumine praegusel riigipeatoolil.
Ilves kui nüüdseks prominentseim erastaja võiks eeskuju andva žestina hüvitada sümboolse erastamishinna ja tollase turuhinna vahe. Ei muuda ju tehingu olemust clintonlik väide – ma ei hinganud narkotsi sisse –, et ma küll ostsin, kuid pole elanud selles korteris.

Korteriühingutele kuulunud vara ei natsionaliseeritud 1940-1941 aastal, vaid korteriühingud likvideeriti 1949. aastal. Enamus korteriühinguid oli pantinud oma vara (kinnistud ja hooned) võlgade katteks Pikalaenupangale jt pankadele. Seega, ei kuulunud korteriühingute vara koos korteritega mitte korteriühingu liikmetele, vaid pankadele. Aga - mis tehti Eestis? Eestis otsustati tagastada endistele korteriühingu liikmetele reaalselt korterid (miljardeid kroone maksvat vara). mis pole iial olnud korteriühingute liikmete omand omandiõiguse alusel, ja mida pole ühingu liikmetelt ka õigusevastaselt võõrandatud. Korteriühingute majad koos seal asuvate korteritega kuulusid juriidilisele isikule, st ühingule, mitte üksikisikutele. Seega tehti Eestis aastal 1993 eraldi seadus, mille alusel tehti omanikeks isikud, kes seda ei olnud 1940 aastal ja kellelt ei olnud vara ka õigusevastaselt võõrandatud.

Saksamaal hakati sama õhinaga erastama, aga Saksa Riigikohus tegi kiiresti oma keelava otsuse.
See- eest oli Eestis erastamiskonsultandiks sakslane Dr. Schmidt, kes oma kodumaal ei saanud selliseid reforme soovitada!!!