Sorry, vähh: loe viimast ORASe muutmisEELNÕUD. Uuri asja. Siis võta sõna.

1. Nii nagu näljastele pole vaja EHITADA uut sööklat, nii pole ka kodutule vaja EHITADA korterit. Vabal turul on kõike saada, ka üsna head ja odavat.
2. Korruptant on kaval ja näeb ikka võimalust. Korruptandist vallavanem kuulutab välja riigihanke TOHUTU HULGA korterite EHITAMISEKS. Odavaid häid kortereid üürile andvad tuhanded majaomanikud ei jõua ühineda mingiks firmaks, mis korraga saaks sama palju pakkuda. Pealegi ei otsita riigihankega olemasolevaid eluruume vaid tahetakse EHITADA. Nagu New Yorki maffia kuni 1990. Eestis on vaid 1-2 ehitusfirmat, kes nii suurt mahtu ehitada suudavad. Nendega lepitaksegi kokku. Organized crime par excellence!

Ja ikkagi ei saa te midagi erastada!

to Erusoldat to §§ 2010-10-31 21:14:04

Ka supikööke näljastele organiseerib kohalik omavalitsus.
Omavalitsus ei pea olema osanik tuhandetes korteriühistutes.
Võiks osta terve maja aga selgub, et ehitatud on liiga kallilt st. hoopis teistele kundedele, ja odavam on omavalitsusel ise läbi riigihanke ehitada ja hallata.
Eestis on vähemalt 20 ehitusfirmat, kes suudavad sellist mahtu (Loopealse, Raadiku jne) ehitada. Väiksemate puhul pole mingit probleemi. Lisaks teevad ehitusel alltöövõttu veel kümned firmad. Seega on omavalitsus ehitajatele suur tööandja.

Erusoldatile: ehk pakub huvi ka Tallinna munitsipaalehituse programm, mis koostati, kui ehitusbuum täies hoos oli. Programmis on getodesse munitsipaalide ehitamise ideed põhjendatud asjaoluga, et kinnisvaraarendajatele pole antud piirkonnad atraktiivsed. Selleks, et atraktiivsust suurendada, tuleb... sundüürnikud saata "eesliinile".

Sõnastus minu aga mõte sama.

Kuidas sellist mõtteviisi nimetada?

to Tallinna sundüürnik 2010-10-31 22:15:31
Sõltuvalt asukohast on ka kinnisvara hind või üür erinev. Kas soovitad, et omavalitsus oleks munitsipaalmaju vanalinna ehitanud?

Ilmselt olen ma liiga ohtlik ühele paljunimelisele siin. Pole tal suurt midagi öelda aga reageering millegipärast nii valuline. Ei tea, miks? Parteitausta tõttu?

Aga ära karda mind! Toon esile vaid mõned faktid ja munitsipaalsundüürnike lahendamata probleemid.

Muidugi selleks, et luua klassiühiskond, oligi vaja omandireform just selliselt läbi viia.

to Tallinna sundüürnik 2010-10-31 22:43:01
Ja mida sina siin vahutad?

Tallinn maksab Lasnamäel erafirmale 130 ruudust kuus ja saab sundüürnikult 25-30. Kalamajas ja Pelgulinnas küsivad eraomanikud 40-70. Igas korruptsioonivabas ja haritud volinikega omavalitsuses otsiks hädaline ise endale meeldiva korteri sobivas kohas ja omavalitsus toetaks teda üüri maksmisel kui see ületab neljandikku tema sissetulekust. Mingeid ehitajaid, vahendajaid, eluasemekomisjone, munitsipaalfirmasid ja muud jama poleks üldse vaja. Kui Eesti sotsid teaksid midagi lääne sotsiaalkogemusest, siis nad oleks ammu selle süsteeni suvalisest lääne linnast maha viksinud. Meil aga viksitakse maha vaid kõnesid ja rõivamoodi.

to Erusoldat 2010-10-31 22:54:53
Hind on 130 ruudust sellepärast, et nii maksab omavalitsus graafiku alusel oma võlga ehitajale. Alles paarikümne aasta pärast on omavalitsus selle täielikult välja ostnud.
Ei hakka see omavalitsus midagi eliitrajoonis üüri kompenseerima, vaid käsib elukohta vahetada odavama ja väiksema vastu kuskil aguligetos.
Ka Läänes käib see värk munitsipaalis üldjoontes samamoodi.
Helsingis on 20 % elamufondist omavalitsuse käes, Berliinis, Pariisis veelgi rohkem.

Normaalses linnas ostaks jah omavalitsus pinna ära, aga Tallinna kesikud tegid siukse lepingu, et pind saab erafirmale kui leping lõpeb. Vot tak!
Helsingis ja Pariisis on munitsipaalelamud vana aja pärand ja pealegi on suur osa sellest turuhinnaga välja üüritud. Ka sotsiaalkorterid on vaid üsna vähe turuhinnast odavamad. Neid eelistatakse eelkõige PIKAAJALISTE LEPINGUTE pärast, sest eramajades on läänes omanikul väga lihtne üürilepingut üles öelda.

Tegelikult soovivad siin mõned, et pärismaalastest (s.t eestlastest) sundüürnikud, kel nüüd on lõpuks siiski õnnestunud endale saada peavari munitsipaalkorteris (mille üür näib küll üha kerkivat), hoopiski oleksid oma kodust väljatõstetuna või üüri üleskruvimise tagajärjel maksejõuetuks tehtuna pidanud üürima endale elamispinda neilt kunagistelt eesõigustatuilt, kel juba Eesti NSV-sse tulles oli riigikorteri order taskus ja kellele taasvabanenud Eesti Vabariik selliselt saadud korteri pärisomanduseks kinkis. Muuseas, nõukaajal olid pärismaalased korterijärjekorras (kui neid nn ruutmeetrinormi alusel üldse sinna võeti) ikka teisejärgulised (eestlastest ülemused kartsid, et neid võidakse süüdistada eestlastest korterivajajate eelistamises, ja oma arguses jätsid pärismaalased endiselt ootama oma korterit).
Seda ebaõiglust, mida eestlastest sundüürnikele on tehtud ja pidevalt veel edasi tehakse, ei suuda keegi korvata. Ja tõrjutuil pole vähimatki põhjust andestada neile, kes oma ahnes ja lömitavas meeles seda ülekohut on korraldanud ning ikka veel kaitsevad.
Iga sundüürniku saatus on ainulaadne, neid ei ole võimalik ühte kimpu siduda.

Eesti kohalikke omavalitsusi ei saa võrrelda Lääne-Euroopa omadega - meil on KOV-d vaesed ja varatud ning üha suuremasse kehvusesse riigivõim neid surub. Muidugi peaks munitsipaalelamud kuuluma linnale. Paraku asus "vabanenud" Eesti meeletult õhutama eraomanduskultust, mis pidanuks lahendama kõik probleemid. Tagajärg on kujunenud tavainimeste jaoks õnnetuks.

Tallinna jt linnade sundüürnikel tasuks minna kuulama, mida üürnike liidu füürerid tartlastele kostavad ja tõotavad. Valimiste eel kerkib see problemaatika kõvasti üles, sundüürnikke püütakse valimisvõitluses nii või teisiti ära kasutada. See teema ei kao isegi siis, kui sureb viimane sundüürnik, sest "omandireformi"-häbi on kustumatu ja kustutamatu.

to Erusoldat 2010-10-31 23:42:30
Ka Helsingis, Pariisis ja Berliinis kasutatakse munitsipaalelamuid vastavalt seaduses näidatud korrale sõltumata sellest, kas elamispind on uus või vana.
Sellise hulga sundüürnike puhul pole omavalitsusel vahendeid, et korraga välja osta. Lisaks saavad selliseid kortereid veel omavalitsusele vajalikud töötajad, noored pered jne.
Normaalses riigis toetaks ka riik, Eestis on aga kusikud sellele vastu.
Seega ostetakse elamud paarikümne aasta jooksul omavalitsuse poolt välja. Senikaua on see erafirma oma. Neid nüansse eriti ei räägita. Linte lõikavad läbi omavalitsuse ametnikud, kuigi elamud pole veel omavalitsuse omand!

to meenutaja 2010-10-31 23:45:12
Just selline omandireform näitas ilmekalt, et Eestis peale põliseestlastest sundüürnike mingeid muid okupante polnud.
Genfi konventsiooni järgi peavad koos okupatsioonivägedega lahkuma ka koos nendega saabunud tsiviilisikud. Siin said aga tänu 1994. aasta juulilepetele erastada ja omanikeks hakata koguni erusõjaväelased!!!

Õnge Enn. Nüüd on aega vastata teile. Ma imestan teie ebaloogilise mõtlemise üle. Saksa okupatsiooni ajal ei olnud sundüürnikke. Olid omanikud ja üürnikud. Mu vanemad olid üürnikud peremehe majas, 1945.a. kui majad natsionaliseeriti, siis jäid nad edasi juba riigi üürnikeks. Kui nüüd riik tagastab majad ja võtab ära üürnikel võimaluse seal elada, siis peab riik andma uue korteri, muidu võib seda käsitleda kui repressiooni. Samas on inimesed elanud 60 aastat ühes kohas, ümberringi on sõbrad, tuttavad, korteri remondiga on korter muudetud põhjalikult mugavamaks ja kaunimaks. Nüüd ütleb peremees, et hakka astuma enne surma, korteri ümberehitus jääb minule. See on sama võigas kodust väljaajamine kui küüditatutel. Seda võib käsitleda küüditamisena ainult oma rahva esindaja poolt. Peremehe pojapoeg polnud kunagi elanud selles majas, ega vajanud seda elamiseks, sest tal oli oma individuaalelamu.Ei löönud mu vanemad peremeest tema majast välja ega läinud tema korterisse elama, peremees elas rahulikult kuni surmani oma korteris. Õiglane oleks olnud Tallinna linnavõimudel see maja kinni maksta tolleaegsetes hindades peremehe pojale, sest ta ei vajanud seda maja elamiseks, vaid ainult äriks. Peale kinnimaksmist oleks vanad inimesed saanud oma korteri erastada nagu kõik teised erastajad. Nüüd jäeti vanainimesed ilma korterist ja ilma õigusest erastada. Selline ebaõiglus tuleb heastada, muidu jääbki Eesti riik lõhestatuks ja selline riik ei püsi kaua, sest ka vene kolonistid lõhestavad riiki.

Ambujale! Teie poolt esitatud lugu on tõesti lõhnav ebaõigluse järele! Sel juhul oleks tõesti pidanud Tallinn maja ära ostma ja talitama edasi erastamise seaduste järgi.

Kasutuslepinguid saab sõlmida mitmel viisil. Tallinn sõlmis kinnisvarafirmadega sellised lepingud, kus paarikümne aasta pärast lähevad elamud eraomaniku valdusse tagasi st. jäävadki tema omaks. Kuna linna makstav üür on ülikõrge, lähedane järelmaksu osamakse suurusele sarnastes tehingutes, siis paljud ausad inimesed arvavad, et linn saab lõpuks elamud endale. Kahjuks ausad kaaskodanikud eksivad, Tallinn on sõlminud linnale uskumatult kahjulikud tehingud ja hoolimata 130 kr ruudu eest kuus maksmisest ei saa neid eluruume kunagi päriselt endale. Seetõttu ei saa Tallinn munitsipaalüürnikega ka eluaegseid lepinguid sõlmida, mis on sotsiaalse eluasemepoliitika hea tava.
Õnge Ennule, ambujale, munitsipaalile ja paljudele teistele õige asja nimel vaidlejatele soovitan sotsiaalset eluasemepoliitikat, linnavarapoliitikat ja sundüürnike teemat käsitleda kolme täiesti eraldi nähtusena. Kaks esimest on jäävad ja vajalikud, kuid sundüürnike probleem on enneolematu, ajutine häbiasi, mis tuleb lõplikult lahendada. Head lahendused selleks on alati olemas olnud. Pole olnud pädevust ja tahtmist. Sundüürnikud pole paratamatult tekkinud vallavaesed vaid üleminekuaja riigivara jagamisel ilmajäetud tavalised inimesed. Nad ei ole ainukesed unustatud, kuid kõige suurem kunstlikult vaeseks tehtud grupp kindlasti. Ütlen meelega "vaeseks tehtud", sest jagada saab seda, mida kusagilt võetakse. NB! Neilt ei võetud mitte kodu, see oli tavaline üürikorter, kuid neilt võeti nende mõtteline osa riigivarast.