Ma ei ole sundüürnik aga ma pakuks välja kopsaka üüritoetuse.Miks? Vaata IRL, vanemad inimesed ei taha loobuda oma kodust,nad on sinna palju pannud,igal kodul on oma hõng,seda ei tohi kelleltki võtta.

toidaks vaid omanikku. enne maksan riigile kui sinusugusele vereimejale. miks paen mina sinu tyhja korteri parast muretsema? ja kas sul yyrituludelt juba paregu ikka maksud ka makstud?

siis ikka koliksin? vaga huvitav lahenduse pakkumine..

oleks turuhindaes valja maksta korterid, mis on praegu ja on olnud sundyyrnike kasutuses..

ainuke vastuvõetav lahendus - toetan sind! Algusest peale on üürnikud rääkinud et turuhinnass tuleb kompenseerida. On ómanikke, kes oleksid korterid müünud siis sundüürnikele, sest enamik neist ju müüs kättesaadud maja maha. Palju jama oleks vähem olnud.

Minule ostis omanik 1996. aastal 2toalise korteri peaaegu et Tallinna kesklinnas ja korter maksis sel ajal 13 500 dollarit ehk 152 000 krooni. Täna on see vaid natuke vähem kui 1,52 miljonit. See tähendab et 250 000 on ka tillitamine. Arvan et need inimesed, kes said ilma rahata oma korteid evp-de eest erastada, ei peaks üldse midagi arvama. Muidu mul tekib nende erastajate vingumist kuuldes tahe nõuda ka nendelt sisse korteri turuhind ja panna peale müügikeeld, nagu nad nõuavad sundüürnikelt.

See kopsakas üüritoetus on kuidagi kahtlase maiguga asi. Kas mitte kinnisvaraärikate lobby järele ei lehka see? Samas, Lasnamäe munitsipaalsesse getosse vanglast vabanenute jms kontingendiga kokku elama kolida siit, tagastatud arhitektuurimälestisest Toompea külje all ei pea ma ka õigeks. Olukorrad on sundüürnikel tõesti väga erinevad. Kuna ma ei suuda uskuda Keski poolt algatatud kompenseerimisseaduse vastuvõtmisse Riigikogu poolt, siis, viimases hädas - ja häda on suur, leping peagi lõpeb - ehk aitab mu praegust kodu välja osta (omanik tahab korteritest lahti saada)see IRL-i pakutud summa. Jah, õiglane sunnitud pangalaen loomulikult pole - mult on võetud ju 1,5 miljoniline kodu. Kuid tundub, et aeg hakkab minu jaoks otsa saama ja peagi peab pankamineku ette võtma. Sest ma lihtsalt ei taha siit Lasnamäe getosse lahkuda.

põliseestlasest hättajäänu kolimine Lasnamäe munitsipaalgetosse oma olemuselt ja eeldada võivalt sisult samaväärne 1949. a. toime pandud küüditamisega Siberisse (ka siis olla mõnel pool võetud äraviidavatelt allkiri, et nad vabatahtlikult asuvad ümber teise elupaika). Igatahes on kannatused ja haavad, mida on eestlastele löönud teised (võimule pääsenud) eestlased, palju valusamad nendest, mida aegade jooksul on põhjustanud võõrad.

kuuluvad ühte ritta küüditajatega!

Üüritoetus ei saa väga ärikate lobby olla, kuna keegi ei tea ju ette kuhu majja üürnik otsustab kolida või kas jääb oma koju. Munitsipaalehitus on aga 99% kinnisvaraarendajate lobby igal pool maailmas, sest sel puhul pole vaesematel üürnikel mingit muud valikut.

Praeguste suurte Tallinna munitsipaalehituste puhul on ju samuti tegemist üüritoetustega, mida makstakse välisinvestoritele kuuluvatele firmadele. Mille poolest tavaline kohalik korteriomanik Skanska EMV rootslastest või Raadiku Arenduse singapurlastest suurem vereimeja on? Võib arvata, et kohalik omanik üldjuhul ei küsi linnalt 136 krooni ruutmeetrilt kuus nagu Raadiku Arenduse AS ja linna maksumaksja saaks selle võrra rohkem ja kiiremini sundüürnikke aidata.

Munitsipaalehitus (mitte diilid erasektoriga) peab jääma! Linnamajade osakaal on praegu niigi üliväike. Kuid sundüürnikele peab leidma ka muid alternatiive - juhul kui Keski eelnõu Riigikogus läbi ei lähe.

kelle tasku ta maksab, kuidagi eetilisem on siiski riigikassat taita kui eraomanikku.

korteriomanik, kes nyyd sundyyrnikele korterid yyrib ja muudele yyrilistele ka, on ju sisuliselt sundyyrnike eest elamispinnad ara krabanud, erastanud voi arastanud voi suisa varastanud.. pidi ju igayks saama erastada talle senini kuulunud, tema kasutuses olnud elamispinna. nyyd on monel nii palju, et yyrilised otsa saanud, ja teistele ei saanud midagi osaks. ei leia, et peaksin kaasa aitama rikkal veel rikkamaks saada.

Üüritoetus ei ole lahendus. Lahendus on kompensatsioon turuhinnas vastavalt korteri m2-tele+ nendele, kes siiamaani on oodanud riigipoolset lahendust, kompensatsioon tervislike ja majanduslike kaotuste eest 15 aasta jooksul. Siia peaksid mahtuma veel need, kes sundüürnikuna ise said oma probleemi lahendatud, sest ega see , kui jõuti osta omale korter, ei lahendanud selle inimese, kui sundüürniku probleemi.Seda saab tõestada arhiivi andmete alusel ja dokumentide alusel, mis tõestavad sundüürnikuks saamise käiku.

Soomes ja Rootsis on munitsipaalmajades üür kõigest neljandiku võrra väiksem, kui tavalistes üürimajades. Kuid hoolduskulud on jälle munitsipaalmajades samavõrra suuremad, kui eramajades. Linn ja riik ei ole ka ülikorralikes Põhjamaades nii hoolikas peremees kui eraomanik. Avalikule sektorile kuuluvad majad on ka seal veidi kulunumad ja mustemad, kui eramajad. Lihtsameelsed on need, kes usuvad, et munitsipaalmajad aitavad linnal kuidagi maksumaksja raha kokku hoida. Linnale on nad vajalikud eelkõige kui laenutagatis. Sotsiaalelamispinda saab linn üürida ka erasektorilt. Mõne linna ajaloos on olnud perioode, kus erasektor ei ole jõudnud piisavalt eluasemeid ehitada ja siis on linn appi tulnud ja munitsipaalmaju ehitanud. Tallinnas oli selline puudus 1990-tel, kuid praegu on elamispinna pakkumine erasektoris piisav.

7. Eluasemepoliitika Aseesimees Jüri Ratas Liigume edasi 7. küsimuse juurde, mis on esitatud valitsuse liikmele Juhan Partsile. Palun, Helle Kalda. Aitäh! Lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister! Täpselt 17 aastat tagasi, 13. juunil 1991. aastal võttis siin sama saal vastu seaduse, omandireformi aluste seaduse, mille tulemusena tagastati omanikele nende vara. Ja riik võttis kohustuse, et kõigil nendel üürnikel, kes elavad nendel elamispindadel, lahendatakse küsimus ära, kui nemad soovivad uut elamispinda. Möödunud on 17 aastat, see küsimus on lahendamata. Pöördusime õiguskantsleri poole. Õiguskantsler oma kirjas viitab, et pöörduge majandusministri poole. Miks on lahendamata küsimus? Miks pole eraldatud raha? Ongi täna sellel 17. aasta sünnipäeval või surmapäeval küsimus teile: kunas see küsimus lahendatakse? Kui pikka aega veel peavad inimesed ootama ilma koduta? Aseesimees Jüri Ratas Härra minister, palun. Majandusinister Juhan Parts Aitäh selle küsimuse eest! Aga see küsimus annab mulle muidugi võimaluse vastata vähemalt kaks tundi. Aga ma olen lakooniline, ma küsin: miks te seda küsimust lahendanud ei ole? Kui kaua me peame taluma seda, et Tallinna Linnavolikogus on keskfraktsioon, kes parseldab Tallinna linna kortereid? Miks te ei ole andnud neid kortereid nendele inimestele, kes on väidetavasti saanud kannatada omandireformi käigus? Miks majandus- ja kommunikatsiooniminister, kes on olnud majandusminister, ei ole siis seda küsimust riigi tasemel lahendanud? Kui kaua te lollitate Eesti rahvast ja lõhute seda ja räägite, et on olemas selline klass nagu sundüürnikud? Kui ma teie kohta ütlen sund-riigikoguliige, kas see kõlab hästi või? Ma olen täiesti veendunud, et Tallinna linn suudab selle lahendada kohe, kui ta tahab. Vaadake, milliseid tehinguid te seal Tallinna linnas teete! Kas teil häbi ei ole, Eesti rahva ja oma valijatega niimoodi mängida?! Aitäh! Aseesimees Jüri Ratas Esimene täpsustav küsimus, Helle Kalda, palun! Ärge pahandage, aga ma ei saa teid tänada! Minu teine küsimus. Pean ütlema, et ei pane imestama teie erakonna solvamine nende sundüürnike suhtes, kes on pidanud kaotama eluaseme. Mul on teile küsimus. Vastavalt omandireformi aluste seadusele tuli uus seadus, eluruumide erastamise seadus. Ja sellest tulenevalt kogu selle raha, mis pidi minema sundüürnikele, teie poolt juhitava koalitsiooni liige, teie erakonna liige peaminister Mart Laar kustutas. Palun öelge, kuhu need rahad läksid, miks see raha ei läinud Tallinnale ja miks see küsimus ei lahendatud nende rahadega sundüürnikele, mis pidid otseselt minema. See oli 1999.-2000. aasta. Kuhu need rahad pani teie erakond? Aseesimees Jüri Ratas Härra minister, palun! Majandusminister Juhan Parts Kas te tahate, et ma veel kord selgitan teile selle probleemi tegelikku olemust? Ma usun, et mitte. Teate, ma tõesti ei tea, mis juhtus kaheksa aastat tagasi. Mul ei ole mingit põhjust arvata seda, et Mart Laar või Mart Laari valitsus pani kuhugi raha kõrvale. Ma ei arva seda. Ma arvan, et ta püüdis probleemi konstruktiivselt lahendada. Kuid siiski ma teeksin veel ühe osunduse. Lõpetame selle sundüürniku mõiste kasutamise. Ma olen nõus rääkima munitsipaal-, üürielamufondi riigi toetusest ja me kindlasti jätkame seda. Kui hakkame käsitlema kõiki elanike gruppe, kellel on võib-olla tekkinud probleemid oma elamufondiga, mille poolest on siis ütleme samamoodi suur lastega pere või need, kes on jäänud ilma vanemateta, või need, kes kinnipidamisasutusest on tagasi tulnud ja ei leia endale elamuaset. Need on kõik need, keda omavalitsus peab võrdselt aitama. Aga te 17 aastat tänitate teemaga, et võita endale valijate hääli ja ei taha seda probleemi lahendada. Kui te oleks tahtnud selle probleemi lahendada, oleks te seda ammu juba teinud. Kui te tahate täna seda lahendada, siis helistage härra Edgar Savisaarele ja las ta hakkab sellega tegelema. Aitäh! Aseesimees Jüri Ratas Teine täpsustav küsimus, Helle Kalda, palun! Helle Kalda Ma pean ütlema, et kui te tahaksite nüüd vaielda mingis muus teemas, siis palun. Kuid omandireformi aluste seaduse puhul pole meil mõtet vaielda sundüürnike, nende kannatajate nimel. Teisi kategooriaid on seadusega ette nähtud teistpidi lahendada. Sundüürnikud elasid oma elamispindadel ja need elamispinnad võeti nendelt vastavalt sellele seadusele ära. Ja riik võttis endale kohustuse anda teine elamispind. Tänase päevani neid viidi sundüürniku staatusesse, teised ei ole sundüürnikud. Mina küsin ikkagi, kunas majandusminister, kuna te olete täna valitsuses, selle küsimuse lahendab. Ja ärge hakake mulle vastama, mida Tallinn teeb või mitte. Ma küsin, kunas see küsimus saab lahendatud. Aseesimees Jüri Ratas Härra minister, palun! Majandusminister Juhan Parts Vastavalt seadustele on selle vastutus kohalikel omavalitsustel, me saame riigina kaasa aidata. Muide, ma toon teile veel ühe näite, hea küll. Need vahendid, mis on eraldatud munitsipaalüürifondiks – ma juhin tähelepanu, munitsipaalelamu üürifondiks KredExi kaudu –, jäid eelmine aasta osaliselt kasutamata. Need vahendid ja seda programmi, mida meie valitsuskoalitsioon tahab arendada, võeti ära poolteise tunniga! Poolteise tunniga! Need olid vahendid, et aidata Mustamäel korterelamute rekonstrueerimist, samamoodi Õismäel ja igal pool, kus on olemas need elamud, mis vajavad muutmist energiasäätslikumaks jne. Teie aga tegelete kogu aeg ühe ja sama jutuga, et sellega saata pilti. Aitäh! Aseesimees Jüri Ratas Ja nüüd kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust, Marika Tuus, palun! Aitäh! Lugupeetud minister! Me kindlasti kasutame edasi mõistet sundüürnik. Sellepärast, et sundüürnik erineb tavalisest üürnikust just nimelt sellepärast, et ta ei ole üürnik mitte omal soovil, vaid riigi poolt tekitatud poliitilise tahte tulemusena. Ja me teame, et Eestis on tegemist täiesti erakordse omandireformi aluste seadusega. Siin tehti totaalne restitutsioon, tagastamised väljaspool üldkehtivat pärimisõigust jne. Kuid isegi väljaspool seda ebaõiglast seadust otsustati, et ümberasujatele ei tagastata vara. Isamaa, Res Publica ja Reformierakonna häältega otsustati seda siiski teha. Ma küsin: kuidas teil on kavas nendele uutele sundüürnikele kompenseerida või ehitada elamuid? Tallinn on ehitanud just nimelt sundüürnikele, siin paluks mitte vassida. Mida kavatsete teha ja ma paluksin, kui teie lastetuba lubab, siis ilma karjumata. Aseesimees Jüri Ratas Härra minister, palun. Majandusminister Juhan Parts Aitäh teile! Ma veel kord ütlesin, selle eest vastutab kohalik omavalitsus. Võibolla teil on midagi vastu Eesti Vabariigi tekkimisele, Eesti Vabariigi taastamisele? Aitäh! Aseesimees Jüri Ratas Heimar Lenk, palun. Heimar Lenk Aitäh, lugupeetud eesistuja! Kuna meid nimetati sundrahvasaadikuteks, siis ma pöördun ka teie poole, härra Parts, lugupeetud sundminister! Öelge siiski konkreetselt, mida teil on kavas teha sundüürnike probleemi lahendamiseks Eestis sel ajal, kui te valitsuses olete? Aitäh! Aseesimees Jüri Ratas Härra minister, palun! Majandusminister Juhan Parts Samamoodi te võite küsida, mida mul on kavas teha, et Tallinna tänavatel parandatakse tänavaauk näiteks. Andke andeks, meil on Eesti Vabariik, kus on olemas riik ja riigil oma vastutus, kus on olemas kohalik omavalitsus ja omavalitsustel oma vastutus. Ennekõike peavad selle küsimuse lahendama Tallinna linn ja ka vastavad teised omavalitsused. See on omavalitsuste vastutada. Riigil on teatud toetus ja seda toetusprogrammi sõltuvalt sellest, sõltuvalt omavalitsustest, kui suur on see probleem, kavatseme me mõõdukalt jätkata. Aseesimees Jüri Ratas Sellega lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

19. ja 20.sajandi alguses oli elamumajanduses probleemiks eraomanike vanamoelisus ja konservatiivsus. Nimelt peeti avaliku võimu tasemel vajalikuks tõsta elukvaliteeti hügieenilisema ja tervislikuma elukeskkkonna abil. Linnad tellisid siis headelt arhitektidelt odavaid, kuid otstarbeka plaanilahenduse,hea valgustuse ja mugavate pesemisvõimalustega kortermaju. Erasektori majades puudus sel ajal sageli isegi majaperemehe korteris vannituba. Viimane asus tavaliselt keldris ja oli mõeldud kasutamiseks kogu trepikoja korteritele. Just 20.saj. esimesest poolest on pärit suur hulk linnamaju. Teine suur linnamajade ehitusbuum algas pärast II Maailmasõda, kui omaette mugavustega korterit hakati lugema iga pere elementaarseks vajaduseks. See kõik on ajalugu ja tänapäeval üldiselt peetakse otstarbekaks riigi sekkumist korterite müüki ja üürimisse, kuid mitte ehitamisse.

Juhan Partsi ametikorterite muundumine eraomandiks 1993. aastal, sügaval Isamaa valitsusajal, andis Justiitsministeerium Juhan Partsile Tallinnas Lasnamäel, Alvari 35 majas kaks kõrvuti asuvat korterit – 2- ja 3-toalise. Osa sellest elamust oli Justiitsministeerium ostnud oma ametnikele ja kohtunikele tööandja-eluruumideks, mida seadus ei lubanud elanikele erastada. Parts erastas erandkorras siiski oma elamispinna, müüs korterid maha ja ostis Tallinnas Nõmmele maja. Segased on ka tema korterimüügi asjaolud. Tehing toimus 1997. aasta 24. märtsil, mil Parts müüs korterid Endel Mahlapuule justkui ühe 5-toalise elamispinnana 120 000 krooni eest. 25. augustil 1997 müüs Parts ühte neist korteritest (nr 8) veel kord, aga nüüd juba Valeri Filippovile 220 000 krooni eest ning Mahlapuu volikirja alusel. Mõni päev hiljem, 1. septembril 1997 müüs Parts ka teise korteri (nr 7) samal viisil ja 178 000 krooni eest, seekord Terje Smirnovale. Kuidas ühest korterist, mis müüdi 120 000 krooni eest, sai mõne kuu pärast jälle kaks korterit, mis müüdi nüüd juba kokku 398 000 krooni eest? Kuidas sai selle kinnisvara hind tõusta viie kuuga 3,5 korda? Kas Justiitsministeeriumilt Partsile ja hiljem Partsilt edasi müüdi elamispind ühe korterina seepärast, et vältida seadusest tulenevat kohustust maksta tulumaksu erastatud korterite puhul siis, kui tehinguid on ühe aasta jooksul sooritatud rohkem kui üks? Miks üldse oli tollal Justiitsministeeriumi asekantsler, hilisem riigikontrolör Parts kahe viimase tehingu osaline, kui ta mõni kuu varem oli need korterid juba Endel Mahlapuule ära müünud ja ühe korterina? Kes maksis tulumaksu Partsi kahe viimati nimetatud tehingu järel? Kas Partsi ja Mahlapuu esimene tehing kannab juriidiliselt teeseldud tehingu tunnuseid? Kui esimese tehingu tulemusena läksid need korterid Mahlapuu valdusesse, siis miks pidid Filippov ja Smirnova müügilepingu kohaselt tasuma korterite hinna Juhan Partsi arveldusarvele Eesti Hoiupangas

Copi stenogrammist on näha, et noriti tüli mitte ei loodetud lahendust leida. Oleks ju võinud küsida, kuhu riiulile minister Savisaare aegne töö on pandud, aga ilmselt teadsid küsijad, et midagi polnud tehtud. Kesk ilmselt pingutab, et ministeeriumis midagi ei muutuks ja et mingit lahendust ei otsitaks. Kalda, Lenk ja Tuus on ehk kenad inimesed, aga sundüürnikele nad küll midagi head tuua ei oska. Ratas ilma nende segamiseta suudaks rohkem.