No nii. Maali (Maie Simm) on nüüd oma kaardid lõplikult avanud.

no doktrokis inaugureeris Volodja ilmselt maali ise (mõeldes ilmselt, et kuidas tohib naabrimees siis Arnoldist kehvem olla); aga muid prohmakaid seekord, ime küll, polegi

parandus: peab olema "doktoriks"

Peab "nemoga" siiski vaidlema - Enne Nõuk. Liidu moodustamist ei kuulunud ei Ukraina ega muud tulevased Nõuk. Liidu Vabariigid Venemaa külge, rääkimata juba Balti riikidest. Pärast Veebruarirevolutsiooni kuulus Eesti kubermanguna veel Venemaa külge aga üksnes "Nõuk. Eesti Kommuuni" väljakuulutamine Narvas Eesti bolševike poolt eraldas selle Venemaast, rääkimata juba Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Nii imelik kui see ka näib, bolševikud tunnustasid rahvaste enesemääramist. (Stalin on seda oma teostes selgitanud) Rahvaste ja rahvuste enesemääramise all mõistsid bolševikud aga "töötava rahva" õigust oma "olemise" staatus määrata.Nii ja ainult nii, ka kodanlik riik loeti rahvast orjastavaks. Kodusõja ja sellele järgneval ajal loodi "iseseisvad Nõukogude Vabariigid" mis igasuguses juriidilises mõistes ei kuulunud enam Venemaa külge - Nõuk. Ukraina, Nõuk, Gruusia jne.Neid kõiki ühendas neis kehtiv "Nõukogude võim" See olukord tekitas siin-seal paljugi erimeelsusi ja "arusaamatusi" Uljanov ja kaaskond olid kuidagi iseenesest jäänud "Kremlisse Venemaal" ja tundsid end vähemalt ideoloogilise ülemvõimuna mida teostati Kommunistliku (bolševike) Partei läbi. Need Nõuk. Vabariigid tuli ühendada ka majanduslikult ühte süsteemi ja nii see Nõukogude Liit loodi koos eraldiseisva keskvalitsusega, "Rahvaste enesemääramisõigust" oli järgitud, igal oli "oma riik" koos vapi, lipu, hümniga ja oma "valitsusega"
Aga Tuhhatševkist ma siiski ei arvaks, nagu August Korkist ja nii mõnestki teisest, et nad Teise Maailmasõja rinnetel eriti võimekad võinuks olla. Tuhhatševski teenis oma marssalipagunid ja sõjaakadeemia ülema koha suuresti ideelis eestvõitlejana kommunistide režiimi kehtestamisel, tema hingel on ka Kroonlinna mässu verine mahasurumine. Kõrgema väejuhina olid tema kogemused samuti Kodusõjaaegsed, sõjast mis olemuselt oli hoopis teistlaadi kui klassikaline sõda.

millest sa nüüd nii pikalt räägid? asi on ju küllalt selge; pea kõik Nõukogude Liidu rahvad ja liiduvabariigid kuulusid varem tsaari-VENEMAA koosseisu kubermangudena (Eesti ala ca 200 aastat Eesti ja Liivimaana); Vene kahe revolutsiooni tulemusena moodustusid lõpuks NÕUKOGUDE vabariigid („nõukogu“ tähendab siin riigivormi – nõukogude vabariiki), mis seejärel ühinesid föderatsiooniks (1922); föderatsiooni subjektidel on piiratud autonoomia üleliidulise keskvalitsuse tingimustes;

mainisin ka, et:
„Venemaa oli N Liidu tuumik seepärast eestlane sageli öeldes „Venemaa“ mõtleb „N Liit“ nagu ilmselt loo autorgi; seega pole mõtet pilli lõhki ajada, igaüks saab aru, millal keda nimelt silmas peetakse“; sina aga tahad jutustada ja jutustada, kuigi midagi uut eriti lisada pole; samas, ega see jutustamine ka kuritegu pole;

Tuhhatševskist: mis sa neist paguneist ja sellest mässu mahasurumisest räägid – või arvad, et siinsetele kommenteerijatele pole see teada; räägid ja räägid, aga ise olulist ei märka; ma ütlesin, et mees oli innovaatiline – tema nägi tulevast sõda paljuski soomusvägede lahingutena ning oli nende arendamise visionäär, sina aga meenutad mingist „verist mahasurumist“, see siinkohal asjasse ei puutu ju; oma I ilmasõja ja Kodusõja aegses ratsaväes võis Budjonnõi kinni olla, mitte Tuhhatševski; Korki ma muide ei ole nimetanud väljapaistvaks (kuna ei oma hetkel vastavat infot lihtsalt aga välistatud see pole), tema nimi sattus siia koos Eidemanniga, keda von Mansteini terane silm ära märkas

To 15:59:44. No nüüd tahtis mind kohutavalt ehmatada. Mis kohtuotsus mulle siis tuleb, nagu kunagi vene ajal mu isale -RIIGIREETUR.
To nemo. 80-ndate lõpus ja 90 ndate alguses töötas Putin Sobtšaki juures ja tegi kandidaadi kraadi, mis praeguses mõistes võrdub doktori kraadiga. Jüri Raidla tegi oma kandidaati samuti Sobtšaki juures, samal ajal, kui Putingi.

niisiis, Eesti kuulus tsaari-Venemaa külge Eesti ja Liivimaa kubermanguna ning N Liidu koosseisu liiduvabariigina;

Gorbatšvovi perestroikapliitika tulemusena N Liidus valla detsentraliseerivad jõud viisid kõik 15 liiduvabariiki eraldumisele, jättes N Liidu presidendi tühjade kätega;

Eesti rahvusvaheline tunnustamine on alati sõltunud Venemaa vaatest, nõnda oli see 1920ndal, nii ka 91sel; esmalt (ametlikult vormistatuna pärast Islandit) tunnustas Eestit Venemaa, siis, enne laialiminekut ka veel N Liit

see nõukaaegsete kraadide ja praeguste vastavus pole päris üksühene, näiteks nõukogude kõrgkooli lõpetanu just nagu oleks magister aga teisalt ikka päris ei ole ka

ning kõige õigem olekski öelda "võrdsustatud magister", ainult doktor on doktor nii siis kui nüüd

http://politikus.ru/video/97188-olga-chetverikova-vskryt-taynyy-plan-globalistov.html

Vene ajal teaduste kandidaadid tegid praktiliselt ise oma töid. Tase oli võrdlemisi ebaühtlane. Olenes ka sellest, kui suur oli sul teadustöö maht ja avaldatud materjalide hulk. Teaduste doktoreid oli tol ajal meil vähe, sest nendele tegid uurimistöid suur vasallide armee ja doktorandi hooleks jäi ainult andmete ja artiklite kirjutamine.
Taasiseseisvunud Eestis vaadatigi üle teaduste kandidaatide töid ja nende mahtu ja nendele, kelle tööd vastasid doktori kraadile, omistati see tiitel neile.
Muidugi, oli ka vene ajal neid doktoreid, kes ise tegid uuringuid ja avaldasid oma töid.

Vene meedia andmete põhjal Putin olevat olnud KGB esindaja Ida-Saksamaal Dresdenis ja kas mitte 1990. aastani. Võimalik muidugi, et samas teadustööd tegi oma juhendaja Sobtšaki juures Piiteris kuid tegelt veidi kahtleks tollal vist ametitööd kuhjus piisavalt. Vene andmete alusel olevat Putin suht tagasihoidliku ametikohaga julgeolekuohvitserina väga vapralt ja targalt käitunud Dresdenis küllalt keerukas olukorras. Koostöö oma õigusteadlasest endise juhendaja Sobtšakiga jätkus edaspidi juba Piiteris ilmselt siis aastal 1990 kui vastavad nn ametlikud struktuurid tõmmati Ida-Saksamaalt välja. Kuid kas välismajanduse vallas Piiteris toimuv tegevus tollal - just tollal - võimaldas Putinil teadust teha nagu tsipa kahtleks. Putin pani Sobtšakile elik tollase Piiteri juhile kokku tugeva ja asjaliku meeskonna noortest kuid juba kogemustega KGB-lastest ja Leningradi Ülikooli juristidest - näituseks Dmitri Medvedjev koheselt tema meeskonda. Muide lugupeetavad too nn Piiteri sats elik Sobtšaki ja Putin seltskond juhivadki tänast Venemaad. Nüüd siis muidugi rohkem tegemist Putini satsiga Sobtšak lahkus päris varakult tegelt.

eelkõnelejalt üsna loogiline arendus, mida ka faktid kinnitavat näivad: nimelt leidnud Brookings Institution`i nimelise asutuste tegelased kümmekond aastat pärast väitekirja kaitsmist Volodja poolt 90ndatel, et 16 lehekülge selle tekstist ja 5-6 graafikut pärinevad üsna üheselt USA teadlaste varasemast artiklist ilma vastava viiteta (mahuliselt küll ainult 7- 9% dissertatsioonist);

seega, maalimaalt, sa ikka kergelt kiirustasid oma lemmikut doktoriks inaugureerima (ja ega ta ise ka sellele väga rõhuta, vähemalt mulle pole see silma jäänud), eriti, kui arvestada seda ülehindamise kriteeriumi, mille sa naabrimehe suhtes rakendamata jätsid;

doktoriks saadi nõukogude ajal (kui tänasega võrrelda) üsna kõrges vanuses, sageli nii 40 – 50selt ja nagu maali välja toob, pärast parajalt mahukaid uuringuid, milles üsna loomulik, osales endale juba kandidaadina nime teinud teadusemehe uurimisrühm; nõukogudeaegne doktor, sellele õiget vastet praegu polegi, phD jääb lahjaks

Konkreetselt Putinit puudutamata märgiks ära, et Nõuk. Liidu ajal teaduste kandidaat oli päris kõva sõna ja doktor äärmiselt tõsine tegelane. Momendil Euroopas vallandunud kõrghariduse mõnitamisega - mingid nn Bolognad ja nn bakkid jne - ei maksa Nõuk. Liidu traditsiooni segamini ajada. Tõsi ei välista, et Nõuk. Liidus eksisteerisid ka teised lähenemised nn punaste erialade puhul. Tänases Euroopas ja loomulikult ka Eestis ei ole valdavalt tegu kõrgharidusega vaid rahvusvahelise inimkaubandusega millele siis antakse teat vorm näituseks nn diplomi kujul. Mingi nn kirjaoskus loomulikult ei ole sellisel puhul oluline ja miks peab keegi oskama näituseks lugeda. Suudab häälitseda fuck ja piisab, onju. Tegelt müüakse elamisluba Euroopa ja kummaline väliselt mingil määral nagu ikka mingit haridust saanud inimesed vähemalt servapidi suvatsevad tolles inimkaubanduses osaleda - täpselt nagu maffia Vahemerel tegelt. Lihtlabaselt tehakse raha. Kuskil siis trükitakse vastavaid nn sedeleid ja teises kohas nn diplomeid. Samas muide puht akadeemilisest uurimusest lähtudes tollane Piiter võis majanduslikult ja poliitiliselt pakkuda äärmiselt suurt huvi puht juriidilisest vaatevinklist.

doktoritest jäid tehislikeks NLKP ajaloo uurijad. Sest mingit praktilist kasu nad ei toonud ja ka ajalukku teaduslikult midagi ei lisanud. Koguti kümnetest Lenini teostest lausekesi mingil teemal kokku, siis pandi need ritta ja oma vahtu vahele. See vaht pidi kinnitama valitud tee õigsust. Saigi doktoritöö valmis.

Tegelikult NSVLiidus tõepoolest teaduste kandidaat oli päris kõva sõna. Minu vend sattus New Yorgis suurepärasesse bioloogia alasesse uurimise teadusrühma. Ta avaldas mitmeid bioloogia alaseid teadustöid ja doktorikraadi kaitses Šveitsis. Tema tegigi mulle selgeks, et nõukaaegsed teaduste kandidaadid väärivad meil doktori kraadi. Vennatütre äi Kanadast arst Andrus Voitk kaitses oma doktori kraadi Tartus, sest Tartu Ülikool pidi olema arstide seas üks maailma lugupeetavaim keskus.

ei olnud loogiline tulla nõukaajal Kanadast Tartusse doktorikraadi tegema, pärast iseseisvumist aga polnud Tartu alma materit pea paarkümmend aastat üheski maailma edetabelis;

Volodja kraad (eluloo järgi) on Candidate of Science ehk siis sinu inauguratsiooni pole tunnustatud; ja seegi tiitel antud mitte Leningradi ülikoolist (N Liidus paremuselt teine ) vaid Mäeinstituudist

Andrus kaitses doktorikraadi Tartus mitte nõuka ajal, vaid uue sajandi alguses.
Muidugi, erinevalt nemost, ma Volodja dissertatsiooni lehekülgi ei lugenud, aga seda lugesin, et Sobtšak hindas teda kõrgelt. See on ju tore, et nemo teab, kes, kus ja millal (ilma irooniata). Putin on oma vene rahvale kõige parim variant. Meile ta ei peagi meeldima. Iga rahvas valib ikka ise omale juhid.

Lugupeetavad süüvimata paraku ebapädevasse juriidika uurimustesse tuleb puht poliitika vaatevinklist tunnistada, et too piiterlasest KGB ohvitser mängis puhtalt üle USA valdavalt lihtlabaselt küündimatud poliitikud kui ka ühe internatsionaalse rahvuse esindajad Venes. Too viimane kohe kerge ei olnud kindlalt, USA lugu lihtlabane küündimatus ropp ebapädevus sekka lobisemine lihtlabane mula. Totaalselt puhas töö ühe julgeolekuohvitseri poolt - näituseks too debiilide biskviidijagamine Kiievis kui tipptasemel operatsioon just lükati käima Krimmis. Tegu ju aastaid juuspeenelt ettevalmistatud ja lausa filigraanselt läbiviidud operatsiooniga. Kari debiile lasta hüppama kusagil väljakul ja ongi Krõm naš. Kas oli kahju hetkeks nagaikat viibutada aga ei kahju ikke demokraatia. Bonapart pani kartetši peale ja Pariisis kui vaja. Ei biskviit ja hopakk, jagagem siis biskviite ja sekka sardelli. Rohkem kükktantsu Maidanil tegu ju debiilidega. Või siis mingi mulatist nn perestroika klounaad Change poisil olla raske lapsepõli - mis siis ronid püünele kui on nii raske. Kaitse oma vanu sõpru Idas ei andestata omade mahamüümist - aga ei mulatt vaid häälitseb Change. Sisuliselt Venemaale anti üle tükk Vahemere rannast näedsa Katariina Suur ei saanud, Nikolai I ei saanud ja samuti vana Joss va Stalin isiklikult ei saanud. Kuid Vladimir Vladimirovitšile kingime tüki kohe rammusa Vahemere rand ikkagi Change elik Perestroika. Totaalne debiilsus tegelt Läänes ja tulemused siis vastavad... Filigraanne töö kusjuures tegelt kuidas asjad alguses käisid - too KGB ohvitser Vladimir ju andis USA-le sisuliselt üle Lourdes baasi Havanas Kuubal ja mereväebaasi Kam Ranis Vietnamis - kõik on ju sõbrad. Inimene õpib elik Change. Perestroika.

Mul on sihuke tunne et meil oleks juba ammu aeg lõpetada see "minevikku vaatamise" sõnamögin ning et hoopis targem oleks suunata oma pilk tulevikku. S.t. kulutada oma vaimset võimekust mitte mineviku kallal uhmlemise vaid hoopis aruteludega sel teemal et mäherdune võib olla homne päev.