Mitte ainult sõnadega vaid ka tegudega. Tooge tagasi meilt röövitud E.V. Presidendi ametiraha ja tunnistage Tartu rahulepingut.

Tartu rahuleping on juba ammu oma kehtivuse kaotanud.
Aga president Päts, pani presidendi ameti 1940. aasta 23. juulil maha, sest Eesti oli muutunud parlamentaarseks riigiks.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=399178
ÜRO: Eesti peaks olema kakskeelne.

Ei saa olla oma naabriga heades suhetes kui minu vanaisa lõi naabri vanaisal kulmu rulli. Nüüd nõuab minu naaber, et ma peaksin vabandama tema ees, et minu vanaisa kolkis tema vanaisa. Sellise mõttelaadiga tegelased paistvad istuvat valitsusringkonnas ja sellise olekuga suhtutakse Venemaasse. Siis pole meile idanaabriga suhete soojenemist loota. Kui nüüd Savisaar püüab suhteid idanaabriga endises mahus taastada, siis see ei meeldi valitsusringkondadele.

to ambuja 2010-10-20 13:05:08

Kes kellel kulmu rulli lõi, klaaritakse nüüd hoopis Brüsseli ja Moskva vahel ära.
Venemaa süüdistas hiljuti Savisaart sõpruses endise SD-mann Harry Männiliga.

on Kapõlovi saabumine Eestisse ikkagi märgilise tähendusega ja terve mõistusega inimene suhtuks sellesse visiiti tähelepanuga. See visiit tähendab üheselt, et Venemaa turg avaneb eestlastele ja see saab olla ainult tervitatav. Kogu riigi seisukohalt.

Ambuja oma tavalises headuses:Mina tokan sinul silma peast välja ja sinul surts süda kohe täis,torkan ka teise ja sina kukud halisema ja oma silmi taga nutma.Ära vaata tagasi,vaid ikka edasi--õigus minevikule on ainult "Jumaliku õiguse"kohaselt meil-venelastel,ainult meie võime oma langenuid leinata ja sellega teile demonstreerida meie vägevust.Sina tsuhnaa kasvata sigu ja lüpsa lehma,et ikka hääd-paremat meie lauale jätkuks--no ja kui meil jälle paremad ajad tulevad,tänu põhjarahvastelt ära võetud naftale-gaasile--no siis saadame need lehmad piirilt tagasi või kleebime haakriste täis.Ei hundilt saagi teistsugust käitumist oodata--väega pikk tee enne käia,kui susist karjakoer kasvab.

to RK 2010-10-20 15:22:17
Viimasest vene riigist saab rääkida 1917. aasta kontekstis.

Selles lepingus loobus Venemaa igavesti Eesti üle võimutsemast, kuid juba 4 aastat hiljem üritati uba mässukasega. Kuidas kaotas see leping kehtivuse? Kesw seda tühistas, või kellel oli sellek sõigus?

Leping lõppes seoses Eesti astumisega NL-i.
Seda kinnitati täiendavalt OSCE järelevalve all aastal 1991, kui allkirjastati tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakt ja 1994. aastal, kui allkirjastati juulilepped.

Aga kas ei rikkunud Venemaa juba 1939. aastal juba Tartu rahulepingut? Eelmäng 1940. a. NSVL-i "astumist" oli ju lepingu rikkumine. Just sellise käitumise pärast ei saa Venemaad ega venelasi kunagi usaldada.

1939. aasta baaside leping on Rahvaste Liidus registreeritud leping. See vastas Inglismaa - Prantsusmaa nõuetele tagada riikidele garantii Saksamaa agressiooniohu vastu ja vähendada Saksamaa mõjuvõimu Baltikumis.
Aga Nõukogude Liit ei olnud venelaste riik.

1939. a. baaside leping oli 1920. a. Tartu rahulepingut ignoreerides NSVL poolt Eestile sõjaähvardusega pealesurutud. Ukskõik kuidas teised rigid sellesse suhtusid, oli see häbematus ja Tartu rahulepingu jalgealla tallamine. Baaside leping pidi austama Eesti iseseisvust, kuid järgmisel suvel otsustas NSVL ka selle lepingusäte jalge alla tallata. Niisamuti toimiti Läti ja Leeduga. Soome lükkas tagasi NSVL nõuded ja langes siis kallaletungi ohvriks. Kõik see oli jõhker jõupoliitika Venemaa poolt väiksemate naabrite vastu.

Baltimaade liitumine NSVL-ga viidi läbi jällegi Moskva survega. Eestis koordineeris seda Andrei Zdahnov, Lätis Andrei Wishinski ja Leedus Vladimir Dekanozov, kõik venelased. Nende tööd juhiti Moskvast. Ka see tegevus oli baasidelepingu vastane. Senini ei ole ükski vene valitsus seda hukka mõistnud, ega ka tunnistanud, et see poliitika üldse ülekohtune ja petuslik oli.

Mulle tundub, et Nõukogude Liit oli tegelikult Vene imperiumi üks vorm ja venelased ei ole veelgi imperialistlikust poliitikast loobunud.

Muidugi ajab suur võim pead pööritama. Nii Venemaa juhtidel, Inglismaa valitsejatel ja USA ning Prantsusmaa, Hispaania ning väiksemategi riikide valitsejatel. Kõik need riigid on ajaloo kestel tunginud nõrgematele riikidele kallale ja ka omavahel kakelnud. Ega Venemaa valitsejad kehvemad tahtnud olla. Juba Puškin kirjutas: elas kord tsaar Saltaan, tema nimi kuulus on, naabrimaile tema vägi uljaid sõjaretki tegi. Naabermaade vallutamist peeti vapruse näitamiseks. Ei võinud ühtegi suurriiki usaldada. Saksa ristirüütlid tungisid tule ja mõõgaga naabermaadele ja Eestisse ning kui jõud peale ei hakanud, siis kasutati ka alatuid võtteid. Kuid NSVL-i valitsus näitas oma imperialistlikke omadusi Poola, Bessaaraabia, Soome ja Baltimaade anastamisel. Mul on meeles Stalini variserlik ütlus: meie ei vaja võõrast maad, kuid ühtki jalatäit oma maad me kellegile ei loovuta. Täielik variser. Muidugi häbeneb Moskva tollal sõlmitud Tartu Rahulepingut ja püüab seda unustada. Sellel teemal diskussiooni püüab ta vältida. Arusaadav, et Eesti võib tunda end praegu kindlalt NATO kaitse all ja praegu pole vaja Venemaad karta, Venemaaga võib sõlmida kaubandusleppeid ja kultuurisidemeid. Enam ta ei saa meile peale suruda baaside leppeid ega korraldada 1940.a. juulisündmusi. Elu läheb edasi, vaatame parem tulevikku, aitab soigumisest möödunud ajast.

Lähtuvalt ohust, mis oli Saksamaa poolt, jätsid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit endale õiguse otsustada teistele riikidele garantiide andmise vormi ja aja üle. Seda enam, et Balti riigid ootasid Saksamaa kallaletungi NLiidule, kus oli võimul rahvusvahelise finantseliidi poolt loodud vabamüürlusrežiim.
Ka Skandinaavia okupeerimine oli vajalik selleks, et liitlasriigid saaksid paremaid ründepositsioone Saksamaa vastu ja jätta Saksamaa ilma maavaradest.
See, et NLiit taastab oma 1940. aasta piirid, lepiti Moskvas Inglismaaga kokku juba 1941. aasta 15. detsembril ja hiljem veel aastal 1943 Teheranis jt konverentsidel, mille otsused on rahvusvahelise õiguse aktid ja olid sisuliselt 1942. aasta 1. jaanuaril loodud ÜRO resolutsioonid sõja tingimustes.
http://kultuur.elu.ee/ke492_salapakt.htm
Nagu nüüd mõnedest avanenud arhiividest leitud ajaloomaterjalidest on selgunud, sõlmiti 1939. aastal peale Molotov-Ribbentropi pakti veel üks salapakt, mille olemasolust polnud avalikkus palju aastaid teadlik.
Nomelt sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit 15. oktoobril 1939 salajase koostööpakti, mille ühiseks eesmärgiks oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud dokumendiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N Liidule õiguse okupeerida viimasega piirnevad Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.

“Arusaadav, et Eesti võib tunda end praegu kindlalt NATO kaitse all ja praegu pole vaja Venemaad karta, Venemaaga võib sõlmida kaubandusleppeid ja kultuurisidemeid. Enam ta ei saa meile peale suruda baaside leppeid ega korraldada 1940.a. juulisündmusi. Elu läheb edasi, vaatame parem tulevikku, aitab soigumisest möödunud ajast.”

NATO kaitsest holimata, eelistan sõlmida lepinguid (kaubandus- ja kultuurisidemeid) aumehelikult käituvate partneritega. Sulid, kes oma sõna, ega lepinguid ei pea, jätame mängust välja.

"Nomelt sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit 15. oktoobril 1939 salajase koostööpakti, mille ühiseks eesmärgiks oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud dokumendiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N Liidule õiguse okupeerida viimasega piirnevad Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra."

Ükskõik kellega NL lepingud sõlmis, ei vabastanud see Eestiga sõlmitud lepingutest.

Tartu rahulepingu artikkel II ütleb selgesõnaliselt:
Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad , enesemääramiseõigusest tunnistab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra , kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidiseks aegadeks maksvuse kaotavad.....

Baasidelepingu V artikkel on samuti selgesõnaline:
Käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil määral riivata lepinguosalise suveräänõigusi, eriti nende majanduslikku süsteemi ja riiklikku korda.

Ometi jättis Vene Valitsus mõlemad lepingud tähelepanemata ja röövis Eestilt iseseisvuse.

to 2010-10-23 04:22:02

Esiteks, ükski leping pole absoluutne ega igavene. Uued lepingud kas täpsustavad või muudavad vanad lepingud tühiseks. Eriti siis, kui on ohustatud teiste riikide julgeolek nagu see seoses II maailmasõjaga ka oli. Sõja oludes piiratakse erinevaid põhiõigusi. Ka okupatsioon vastab rahvusvahelisele õigusele.
Tartu rahu sõlmiti Nõukogude Venemaaga, aga 1922. aasta 30. detsembril loodi Nõukogude Liit, mis oli juriidiliselt uus riik ja vaatas oma lepingud vastavalt vajadusele üle.
1939. aastal toimunud Inglise - Nõukogude - Prantsuse läbirääkimistel lähtuti näiteks ka 1919. aasta 8. detsembri Antanti Pariisi konverentsi otsusest kui rahvusvahelisest õigusaktist. See sätestas Nõukogude - Poola riigipiiri piki nn lord Curzoni ( Inglise välisminister) liini Bugi jõel. Antant ei tunnustanud ka Baltikumi õigust isesesvumisele. Kuna Punaarmee ei suutnud tollal territooriumi välja võidelda, siis jäigi kõik kuni 1939. aasta 17. septembrini, mil Punaarmee tungis Poola just Curzoni liinini, mis praegu tähistab Poola riigipiiri Ukraina, Valgevene ja Leeduga. Ja järgmisena võeti käsile Balti küsimus...
President Päts, kes oli saanud 1938. aastal diktaatori volitused, läks Nõukogude Liidu ja tema liitlaste nõudmistega kaasa, allkirjastades kõik vajalikud dokumendid.
Sama põhimõtte järgi on Eesti ise tegutsenud näiteks Iraagis või Afganistanis. Seal okupatsiooni tingimustes läbiviidud valimised ja režiimimuutused on kõik seaduslikud.
Aga Vene Valitsusest saab rääkida kas seoses tsaarivalitsuse või Jeltsiniga!
Rahvusvaheline finantseliit ei jätnud Venemaad hätta. Pärast Bilderbergide Grupi kohtumist andis USA president Clinton president Merile käsulauad kätte, mille tulemusena sõideti üleöö koos Laari valitsuse välisminister Luigega 1994. aasta 26. juulil Moskvasse eesootavaid nn juulileppeid allkirjastama. Need olid koostatud vaid vene keeles. Juulilepete eestikeelne osa allkirjastati alles kuu aega hiljem. Ka tänu juulilepetele ei saa isegi seda öelda, et Eesti oli okupeeritud.

Kui soovid, võid ju selle muinasjutuga elada, ent minu meelest oli Eesti okupeeritud, inimõigused rängalt rikutud just sellepärast, et venelased ei pidanud lepinguist kinni. Sellise tõlgendusega, et lepinguid võib alati murda, tegutseksin mina niisuguste lepingupartneritega niivähe kui võimalik. Jäägu nad Peipsi taha!
PS. Ka Keskerakond, Savisaarega eesotsas, peaks silmad avama ja tunnistama, milliste autute inimestega tegemist on.

Pole vaja Peipsi taha minna. Ka Eesti ja euroliidu seadused sätestavad, kuidas ettevõte likvideeritakse, luuakse uus ja võlad kirjutatakse korstnasse. Ettevõtlusega kaasneb alati risk! Kui ettevõtluses on eelis suurettevõtetel, siis poliitikas suurriikidel ja - parteidel.
NB! Tänases Kesknädalas kirjutabki üks Šoti ettevõtja, et just Eesti valitsus on välisinvestorite jaoks ebausaldatav!
Aga erinevalt Savisaarest, hääletasid näiteks Tunne Kelam, Mart Laar, Tõnis Lukas, Lauri Vahtre, Jürgen Ligi, Kristiina Ojuland, Mart Siimann, Juhan Aare, Andres Tarand ja Tiit Vähi III valitsus 1995. aasta 20. detsembril juulilepete ratifitseerimise poolt ja tunnistasid sellega, et NSV Liit ei ole Eestit mitte kunagi okupeerinudki.
"Juhuslikult" 19. detsembril oli president Meri vallandanud kindral Einselni ja kära selle ümber varjutaski juulilepped!