...see õudne aeg,
mil lollus tarkusest veel targemaks end peab...
(W. Shakespeare)

Saksa Kompenseerimisseadus

18.08.1952.a. Saksa Liitvabariigi parlamendis vastu võetud kompenseerimise e. Koormuste ühtlustamise seadus (Lastenausgleichgesetz) algab sõnadega:
Tunnustades sõjast ja selle tagajärgedest (Eesti oludes võiks olla: Eesti taasiseseisvumisprotsessist ja selle tagajärgedest ning omandireformi läbiviimisest) eriti rängalt puudutatud elanikkonna kihtide nõudmist koormust ühtlustada, võttes arvesse sotsiaalse õigluse põhimõtteid ja rahvamajanduse võimalusi ning vajadust abi järele kannatanute integreerimisel ühiskonda /.../ on Liidupäev Liidunõukogu nõusolekul võtnud vastu järgmise seaduse ...

Kui sõjas puruks pommitatud Saksamaa mõistis pärast üleelatud kannatusi oma erinevate elanikkonnakihtide muret ja erinevaid võimeid ning asus kõigest 7 aastat pärast sõja lõppu (ise Marschalli abi tingimustes elades) oma enim kannatanud kodanikke, ühiskonda integreerimisel , seaduse ja materjaalse abi andmisega õiglaselt järele aitama, siis kas ei peaks sedasama tegema Eesti Vabariik 16 aastat pärast taasiseseisvumisega kaasnenud vapustusi ja suure majanduskasvu tingimustes?

Pretsedenditult kurb küsimuseasetus: kui sõjas purustatud Saksamaa mõistis oma elanike muret ja kõigiti püüdis neile osutada õiglast materiaalset abi ja tuge, siis suurt majanduskasvu nautinud Eesti Vabariik pole suutnud ega tahtnudki oma siinelavatele kodanike jaoks taastada elementaarset õigust - õigust oma kodule. Riik seda pole suutnud, kuid Tallinna linnavalitsus, kelle iga samm on praegusel riigivalitsusel pinnuks silmas, on püüdnud leida inimväärset lahendust ka sundüürnikele kodu tagamise probleemile. Lasnamäel, Pirita-Kose kaljupangal, Lauluväljaku lähistel asuval Loopealsel avati 25. märtsil, 1949. aasta suurküüditamise aastapäeval, esimesena valminud munitsipaalmaja, mille on püstitanud ehitusfirma Skanska. Peavarju see paljudele sundüürnikele tagab, kuid kas ka südamerahu ja turvatunde? Sest näiteks nõmmelasel tuleb maha jätta kodupaik, millega teda seob kogu senine elu. Muud väljapääsu pole jäänud, sest Nõmmele asunud võõrad suruvad vanad nõmmelased Nõmmelt minema - tulnukal on enam õigust kui põliselanikul. Võõrasse linnajakku asumine tähendab hingeliselt samasugust kodukaotust, mis sai nagu sai osaks neile, kes viidi oma kodust 1941. või 1949. aastal. Vaid selle (kas südantsoojendava?) erinevusega, et nüüd lähed ise, ilma püssimeesteta, ja teadmisega, et võid, kui hingevalu võimaldab, käia aeg-ajalt oma vanu armast kodupaika seiramas. Mõistan ka baltisakslaste kurbust oma siinse kodu kaotamise pärast. Paraku tuli nendel minna sõja tõttu ja diktaatorite tahtel, kuid meie oleme kaotanud kodu sügaval rahuajal ja omaenda armsate valitsejate suval.
Seepärast tahaks meelde tuletada 16. aprilli Kesknädalas sel teemal ilmunut. Pildile Loopealse uusasumist oli lisatud selline mõtlemapanev allkiri "KAUA VÕIB: Riik ei ole tagastatud majadesse lõksu jäänud maksumaksjatele sentigi oma koduprobleemi lahendamiseks eraldanud. Tallinn pakub esialgse lahendusena munitsipaalmaju, kuid paljusid sundüürnikke elu linnaüürnikuna ei rahulda, kuna teised said oma tööaastate eest erastada korteri."
Nüüd asub Eesti valitsus hellalt hoolitsema kunagi baltisakslastele kuulunu tagasiandmise eest nende kaugetele järglastele ja advokaatidele, eitades ülekohut, mida Eesti Vabariik on taasiseseisvumise järel teinud nendele eestlastele, kes elavad Eestis ja tahavad kodupaika ka surra. Miks peame taluma topeltmoraali?

Vaat siis missugune tore "hocus-pocus" Eesti õigusriigis. Seadus oli vastuvõetud 1991.aastal. Sellest seadusele andis ametliku hinnangu Riigikogu kõnetoolist Riigikogu liikmete arupärimisele vastates, jaanuaris 1997.a ,Vabariigi Õiguskantsler E-J Truuväli. Selle seaduse järele tegi oma otsuseid Justiitsministeeriumi juures ja Justiitsministri (Varul, Rask) juhtimisel töötanud ÕVVTK Vabariiklik Keskkomisjon (kellele kuulus kohalike komisjonide töö kontrollimine ja kelle otsustel oli kohustuslik jõud), Selle seaduse alusel andis Mart Siimanni juhitud Vabariigi Valitsuse tellimusel (ja rahastamisel) oma eksperthinnangu nn. asjatundjate-tippjuristide ekspertkomisjon (Rask, Silvet, Koolmeister, Kerikmäe). Selle seadust toetas muutmata kujul Eesti Vabariigi Riigikogu pikkadel öö istungitel 1999/2000, kus rahva poolt valitud kõrgeim sedusandja ei lasknud ühe seltskonna avantüristide poolt pealesurutavat ja Eesti põlisrahvale kahjulikku seadusemuudatust läbi - mis viis välja isegi parlamendi töö umbe jooksmise ja peatumiseni. Selle seduse järgi on Eesti Vabariigi kohtud teinud otsuseid mis on jõustunud ja loonud seega õiguskindluse, kuni Riigikohtu otsusteni välja. Ühe sellise kohtuvaidluse võitsid sundüürnikud tippadvokaadi (Rask) juhtimisel. Teisel juhul 28.10.2002. sätestas Riigikohtu üldkogu, et kohtul puudub pädevus ORAS §7 lg 3 tühistada, sest see on Riigikogu kui kõrgeima seadusandja ainupädevus. Riigikogu "rahvuslik - konservatiivse" seltskonna (58 häält) poolt , opositsiooni vastuseisust hoolimata teerulliga läbi surutud eelnõu oli aga sellise tasemega, et Vabariigi President (Rüütel) selle kui põhiseadusevastase tagasi saatis ja mille veelkordsel nürimeelsel läbisurumisel Riigikohus selle kõlbmatuks tunnistas ja tühistas. Ja kui oli selgeks saanud, et rahva poolt valitud kõrgem seadusandja tunnistab olemasolevat seaduse regulatsiooni piisavaks ning oma maa ja rahva koduõigust garanteerivaks, ning selle võõraste ja teatud isikute kitsastes majanduslikes erahuvides muutmise avantüüri läbi ei lase - siis tehtigi see "tore" kübaratrikk - ning Vabariikliku korraga parlamendi kui kõrgema seadusandjaga riigis, osutus ühtäkki nagu nõiaväel otsustajaks Riigikohus kelle esimees on tippjurist (Rask) ning tegi selle, kellegi eesti arvelt suurt lisa- varandust tõotava ja kedagi kodutuks jätva otsuse oma voliga rahva ja Riigikogu eest lihtsalt omatahtsi ära. 15 aastat kehtinud seadus ja selle alusel tehtud jõustunud kohtuotsused ning nende koosmõjus tekinud õiguskindlus "kadusid" lihtsalt -"mulks", vagu musta aukku või nagu kaardi(raha)pakk silmamoondaja käes! - Küsimus, kas saab selliselt käituvat riiki usaldada kui meie oma õigusriiki, või väärib ta, et temasse suhtutakse kui tsirkuseartisti ja silmamoondajasse?

See on siis uus küüditamine Eesti moodi? Ja ikka oma rahva vastu.

Meg, Teil võiks olla häbi kasutada süna KÜÜDITAMINE aga nähtavasti on see sõna Teile võõras...

Jääb mõistmatuks miks ikka tahetakse põgeniku vara endale võtta.Mis on juhtunud südametunnistusega?

sõna "küüditamine" ei tohi sellesisulise tänapäevanähtuse puhul enam kasutada? Võib-olla sobib nüüdishärrastele sama sisu väljendamisel üks teine sõna - see, mida söandati kasutada punavõimu võimulolekul ja loojaminekul - nimelt: "deporteerimine". Eks ole hulga peenem ja euroopalikum? Poliitiliselt korrektne ega ärata vanu mälestusi ja mõne jaoks ebameeldivaid assotsiatsioone? Tegelikult jääks siis kehtima üllas topeltsüsteem - öeldakse: "deporteerimine", mõeldakse: "küüditamine". Umbes samamoodi peenike ja soliidne vahetegemine kui "neeger": "must" ("afroameeriklane", "afroaafriklane", "afroeestlane" jne)?

sellist sõnamulinat saavad süümepiinadeta kasutada vaid endised küüditajad, mitte küüditatavad...

Hups, arno poiss, lõpeta see jama ära! Arutleda sinu osavõtul sundüürnike või mistahes muude normaalsete inimeste probleemidest ning muredest on sama kole kui rääkida liiga vana mehega avalikus kohas seksist! Ole nüüd musi ja püüa sellest palun aru saada!

www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18485801
erastamisest lähemalt

Üürnikust õnneliku koduperemehe tegemiseks on ka muid teid, kui majaomanikult vara ära võtmine ja võileivahinnaga üürnikule müümine. Ja ajutise või soovi korral ka igavese soodsa üürikorteri võimaldamiseks on munitsipaalehitusest palju paremaid ja odavamaid võimalusi. Keskerakond materdab tagastamist ühiskonnas pingete hoidmiseks ja ehitab munitsipaalkasarmuid oma sponsorfirmadele ülikasumlike hangete pakkumiseks.

Kindlasti laheneksid ühiskonnas pinged, kui näiteks meie kallis Reformierakond hakkaks oma sponsorfirmadele ülikasumlike hangete pakkumiseks ehitama oma munitsipaalkasarmuid. Selle nimel käibki praegu rabelemine pealinnas Reformi võimuleupitamise nimel. See on raske, kuid ansiplased ( nagu tõsimeelsetele kommudele kohane) ei heida meelt, et Tallinnas võim võtta.

to Vabaturg 00:08;
//on ka muid teid, kui majaomanikult vara ära võtmine ja võileivahinnaga üürnikule müümine//
Sellepärast peabki linn/riik ehitama elamispindu, kuhu üürnikud saaksid eraomaniku pinnalt kolida.

//Ja ajutise või soovi korral ka igavese soodsa üürikorteri võimaldamiseks on munitsipaalehitusest palju paremaid ja odavamaid võimalusi//
Igaühel on vaba voli munitsipaalmajast edasi kolida.

//Keskerakond materdab tagastamist//
Kritiseeritakse Hitleri kutsel Saksamaale läinuile nende vara TOPELTkompenseerimist.

Ha-ha-ha! Loomulikult on ka muid teid. Näiteks üks konkreetne, kus endine sundüürnik sai Suure-Lombi tagustelt sugulastelt päranduseks ühe niisuguse tagastatud maja.

Miks see "sundüürnik" peaks kingitustest sõltuma. Kas tal pealehakkamist ei ole?

Väidetav natsilembus Toompea võimukoalitsioonis taas jätkub. Demokraatia ja õigusriigi põhimõtted müüakse maha.Jõustunud kohtuotsused ja õiguspärase ootuse printsiip ei maksa midagi. Ängistav väljapääsmatus osale Eesti rahvast, kus Valitsus käitub repressiivorganina. Tänasest päevast ei ole teil õigus rääkida Eestist ,kui õigusriigist. Teate väga hästi, et Saksamaa on väga tundeline natsismi küsimuses, olen seda ka ise Saksamaal kogenud. Miks te peale oma rahva solvate saksa rahvast panusega endistesse natsidesse tagastades, pealegi praeguses majanduslanguses , ümberasujatele Eestis mahajäetud vara, mida Saksamaa on korduvalt hukka mõistnud.

ENDISTE KOMMUNISTIDE LEERI KUULUNUD KAMP TEGUTSEB EESTI VABARIIGIS , KUI KÜÜDITAJAD , KELLELE EI MAKSA ISEGI MEIE RIIGI PÕHISEADUS

1. Osutaja väidab pidevalt, et munitsipaalelamust on igaaühel vaba voli edasi kolida. See on sama vale ja asjatundmatu, kui väide et sundüürnikud võivad ka kõik vabalt mujale kolida. Padise ja Kablii sundüürnikud saavad tõesti odavaid elamispindu leida, kuid Tallinnas see nii ei ole.
2. Väga levinud arvamus, et linn ja riik peavad elamispindu ehitama ja omama või hulgi suurfirmadelt rentima, on sama tobe kui oleks arvamus, et õpilastele tasuta koolipiima jagamiseks peaks riik lehmi pidama ja linn toitlustusettevõtteid omama. Toetust saab anda otse abi vajava inimese kätte , et see ise endale sobiva elukoha leiaks. Kui turul on normaalse elamispinna pakkumine piisav või koguni külluslik ( nagu täna Tallinnas ja Pärnus), kuid valitsus ja omavalitsused ehitavad elamispinda, siis on meil põhjust kahtlustada korruptsiooni ja olla üsna veendunud võimuesindajate hoolimatuses abi vajavate inimeste soovide suhtes.
3. Tagastamise õiguspärasusel puudub igasugune side küsimusega, kes peab riigile jääva vara endale saama. Kuna ümberasujate varast räägivad eelkõige inimesd, kes loodavad seda peaaegu tasuta omandada, siis on üsna loomulik, et kogu ülejäänud elanikkond suhtub nende aktivistide väidetesse suure kahtlusega. Et iha ümberasujate vara järele on pannud osa eestlasi esmakordselt ilma käsuta teisi eestlasi natsideks sõimama, siis toob see paratamatult meelde aega, kui mõni naabri vara ihaluses teda "rahvavaenlaseks" ja "kulakuks" sõimas. Ja see suurendab rahva umbusku sundüürnike suhtes veelgi, millest on väga kahju. "Rein Margi" ja tema hingesugulaste avalikud arvamuseavaldused on sundüürnikele palju suuremat kahju teinud, kui Jüri Mõisa süüdimatud lapsused a la : "sundüürnikel on uhkemad autod, kui minul".

Neid sundüürnikke, kes on ühtlasi tagastatud majade omanikud on palju, umbes sama palju kui majaomanikke, kes lisaks pärandusele said ka endise riigikorteri erastada. Ka Tallinna munitsipaalelamus supersoodsat 20 kroonist üüritariifi nautivate endiste sundüürnike hulgas on nii pärandatud kinnisvara omanikke kui omaloodud firmade omanikke. Olukorras, kus tõeliselt tuhandeid vaeseid sundüürnikke on alles hädast välja aitamata, oleks iga erakonna asi sellist seaduseauku lappima hakata, kuid Keskerakond lausa õigustab miljonäridele sotsiaalabi jagamist. Kui midagi nii totrat ja ebaõiglast eksisteerinuks 1988 aastal, siis oleks selle vastu protestinud ka loomeliidud, kuid täna on neil pinnuks silmas vaid vabadussammas. Täis kõht muudab inimest, ka loomeinimest.