Saksamaale ümberasujad pole ORAS § 6 mõistes omandireformi subjektid. Eesti riigil ei lasu kohustust vabatahtlikult 1939. ja 1941.aastal Saksamaale lepingute alusel lahkunud isikute suhtes.
Nõukogude Liit tegi suuri makseid Saksamaale 1941. aastal kompenseerimaks Saksamaale lahkunutele vara. Saksamaa Liitvabariigi juhtivad riigitegelased on korduvalt rõhutanud oma ametlikes kirjades, et neil ei ole Eesti Vabariigi vastu mingeid varalisi nõudmisi.
Sõja alustajatena kaotasid nad sõja ja igasugused varalised nõudmised tollest perioodist on lootusetult aegunud.
Küll aga need isikud ja nende pärijad, kes on mitu korda eri riikidest saanud kompensatsiooni, on kohustatud Saksa riigile raha tagastama.
Kuna sakslase silm on selgem ja mälu on pikem, siis kahjustavad eestlased end rahvana Euroopa silmis pikemaks ajaks. Euroopa rahvad on arvestanud, et iga rahvas käitub mõõdukalt omakasupüüdlikult. Kui aga mõni rahvas käitub mõõdutult omakahjupüüdlikult, siis.....

Erastamine & metalliäri olid aastaid Eesti majanduse alustaladeks. Pärast nende äralangemist tekitati kunstlikult ehitus - ja kinnisvarabuum, et lükata majanduskrahhi saabumine vähemalt kümneks aastaks edasi.
Ehitusel leidsid mõneks ajaks tööd töötuks jäänud põllumehed, tööstustöölised, kaevurid, meremehed jne.

100 000 eestimaalase jaoks on kalendris kõrvuti kaks sarnase tähendusega kuupäeva. 13. ja 14. juuni.
13. juunil tähistame "sajandi süngemiat orast" .
Võib lisada ka 1942. aasta 12. juuni, mil SS - Reichsführer Himmler kinnitas rassiliselt sobivate eestlaste - lätlaste saksastamise otsuse 25 aasta jooksul ja mittesobivate küüditamise Peipsi taha.

Kahjuks on see saksa lennuväe abiteenistusse kutsutud eesti poist lugu absoluutselt tõene ja materjalid on arhiivides olemas, sh ka Tallinna Linnaarhiivis oli 1997. aastal veel Tallinna lahes merre visatud poiste kohta materjal olemas. Suurem osa poisse hukati aga Lasnamäe paekarjääris, nad tulistati surnuks, lapsed kukkusid vette ja surnukehad hulpisid seal, kuni vene väed sisse tulid. Kui olete näinud kinokroonikat, kus lillesülemitega naised Vabaduse platsi juures Pärnu maanteel vene vägesid tervitavad, siis need on valdavalt nende laste emad, kes palusid sealsamas ka vene armeed appi laste veest välja püüdmiseks ja matmiseks. Vabriku tn 31 majast, kus mina elasin, hukati Lasnamäe paekarjääris pr Reismanni 12 aastane poeg. Minu vanaema käis pr Reismanni last koos temaga ära toomas, hobusevankril. Mu vanaema oskas hobusega sõita ja hobune oli kõrvalt majast Graniidi tn nurga pealt üüritud. Laps maeti Rahumäele, nad ostsid kirstu ja matsid lapse maha. Me käisime alati koos pr Reismanniga tema lapse haual, ta oli juba vana, kui minul lapsed olid ja ta armastas väga mu poega, kinkis talla alati jõuluks midagi.
Lennuvõe abiteenistusse kutsuti üle kogu Eesti poisid, kes olid 10 - 14 aastased, st 1930 - 1934 sündinud poisid. Nad võeti mobilisatsiooniga 1944. aasta kevadsuvel ja hukati 4 päeva enne vene armee tulekut. Kõigi nimed peavad olema arhiivides. Alguses pandi poisse laevadele, et Saksamaale viia, aga see oli väike osa, suurem osa lasti Lasnamäel maha. Sakslased põhejndasid emadele seda sellega, et venelasele ei tohtinud sõjamehi kätte jätta. Laevadelt vette visatud poiste ja naiste laipu tuli palju randadesse, vene armee korjas need ära, osa ka tuvastati. Schmiti rannas Patarei kõrval on laste konte ikka aeg-ajalt välja uhtunud. Mu tütar on kunstnik ja tunneb luude asja, tema avastas juba mitu aastat tagasi sealt rannast laste luid, abaluu- ja õlavarre jm luid, ca 10 aastase omad. Teatasime ka politseile, kuid kellegi asi ju pole. Isamaaliit ja Mart Laar teavad seda väga hästi.

Kuidas on võimalik, et me sellest alles nüüd ja siit - omandireformi käsitleva artikli kommentaaridest - teada saame? Miks pole sellest varem mitte kusagil kõneldud?

Tõesti - MIKS?

Ma olen sellest 20 aastat rääkinud, kirjutanud 1992. aastal Isamaaliidule ja nad vastasid tookord, et ... see oli paratamatult vajalik, et venelasele elavjõudu mitte jätta. Ma väga sooviksin, et see asi üles võetakse. Ma olen sellest nii palju rääkinud, kui võimalik ja kus võimalik, kõigile on see olnud ükskõik.

Ilmselt oli viga, et sellest kirjutati vaid Isamaaliidule, aga mitte ei kantud hoolt selle eest, et lai avalikkus sellest teada saaks. Muidugi varjatakse meil Teise maailmasõja ajast mõndagi. Näiteks seda, et Tallinna purukspommitamist 1944. a. 9. märtsil olid juhatamas Briti instruktorlendurid. Ei kõlba ju sellises "tühises" asjas süüdistada praeguste NATO-partnerite esivanemaid! Aastaid tagasi sellest eesti keeleski räägiti avalikult, kuid kõik vajutati unustusse. Seepärast poleks midagi imestada, kui Feja Räime väited vastaksid tõele. Muidugi mõjub selline ajalooline õudus sedavõrd peletavalt, et mõistus tõrgub sellist asja uskumast. Aga kui see tõesti oli nii? Ka Metsakalmistule 1944. a. sügisest jäänud hiiglaslikust ühishauast ei ole Eestis kombeks rääkida - kas ka sellepärast, et sakslased olid siis relvavennad ja nüüd on NATO-s liitlased? Üsna jälgilt mõjub teadasaamine, et Isamaaliit vastas: see [MASSIMÕRV] oli paratamatult vajalik, et venelasele elavjõudu mitte jätta...
Aga ikkagi: miks ei ole seda asja üles võetud? Kasvõi selleks, et kuulutada sellise asja "mittetoimumist"? Kohutav, milliseid saladusi Teisest maailmasõjast seniajani varjatakse! Veel kohutavam on aga see, et varjamisega lepitakse...

Euroopa suurriigid said Londonist salastatud teate: „Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks." (vt. Documents on British Foreign Polici 1919-1939, Vol.VI, ss. 764-782.)

1940. aasta 23. juulil peatas president Päts oma direktiiviga oma tegevuse ja likvideeris presidendi ametikoha.
Päev varem oli ta allkirjastanud seaduse maa, ettevõtete, pankade ja kaupluste natsionaliseerimise kohta.

Tugeva, organiseeritud vastupanuga, või veri ninast väljas ,oleks maailmale saanud avalikustada natside ja nende praeguse vabariigi kannuposte kuritegevus .Siis oleks ka OMANDIREFORM AVALIKUSE SURVEL VÕTNUD TEISE PÖÖRDE JA MITTE LASKNUD LAARIL JA CO TEGELEDA EESTIMAALASTE REPRESSEERIMISEGA OMAS VABAS RIIGIS