Kas siis meie ei võitnud? Küll ajalises mastaabis väikese nihkega ent siiski?

Küsin seda seepärast et kui internatsid Toompealt minema kihutati ja nad häbistatult läbi rahvamassi koju löntsisid, oli nende seas ka Vene sõjaveterane. Ning nende minemakihutajate seas olid ka mõned Sinimägedel võidelnud. Kes siis ikkagi lõppeks võidumeesteks ja kes peksasaanud penideks osutusid?

sinu viga kiin on selles, nagu ka varem korduvalt olnud, et iga hinna eest positsiooni säilitada püüdes (nagu Sinimägede sõdur lõppude lõpuks) näid sa lihtsalt lollina (anna see avameelsus andeks);

Eesti taasiseseisvumisel pole ju Sinimägede võitlustega midagi ühist; taasiseseisvusid, kasutades ära Gorba mõtlematut tegutsemist, lõppude lõpuks kõik 15 liiduvabariiki, Venemaa kaasa arvatud; uskudes , et üksi on etem!

Ma veel mõtlen selle asja üle järele. Kas anda või mitte?

Sinusugune NEMO ----muidugi ei tunnista midagi pühaks ei kodumaad ,ei kodu . Oled põlastustväärne . Iga rahvus kes ennast tunneb rahvusena kaitseb oma kodumaad ja kodusi . Eesti sõdurid tegid seda "Sinimägedes" . Kuna muud võimalust polnud tuli kodumaad kaitsta saksa relvadega ja saksa vormis . Eestlasi vähe huvitas Suur-Saksamaa ja Hitler nende pärast poleks keegi võidelnud ja eesti meeste patriotismist räägib ka see ,et varem Soome põgenenud nüüd tagasi tulid ( Soomepoisid) Soomest (kellel õnnestus sõjast väljuda)tagasi tulid kodumaad kaitsma . Nemo silmis muidugi rumalus kuid ka Vabadussõja algul paistis olevat rumalus väiksel Eestil hakata vastu Venemaale ---suurele Punaarmeele . Ometi tookord kui ka Punaarmeel puudus tehnika sai määravaks meeste vaprus . Ei aidanud venelasi arvuline ülekaal vaid otsustavaks oli sõdurite vaprus kes soovisid oma riiki. "Sinimägedes" sõdinud eestlased ootasid naiivselt ,et kui sakslane lahkub tuleb appi Inglismaa . Kes oskas mõelda ,et Inglismaa meid alatult oli Stalinile maha müünud kui see oma liitlasele Saksamaale "seljatagant " kallale tungib . Mina jään surmani austma vapraid Kodumaa kaitsjaid "Sinimägedes " ja võtan nende mälestuseks seal käies iga aasta mütsi peast ja viin lilli seal hukkunud kangelastele .

muidugi olid Sinimägedes võidelnud vaprad! selles ei kahtle ei sina ega mina; aga kogu selle sõnaohtra oopuse murdepunkt on, kui sa ütled: „“Sinimägedes“ sõdinud ootasid naiivselt, et kui sakslane lahkub tuleb appi Inglismaa“;

Inglismaa ja kogu see ülejäänud kompanii olid ju alles Normandias jala maale saanud ning sedagi vaid siis, kui nägid, et kui nad nüüd Euroopas Teist rinnet ei avad, siis veerevad vene tankid võitjatena Lissaboni välja; sina aga räägid siin Eestile appi tulemisest!?; liitlasväed kohtusid Elbel, mitte Narva jõel; mõtled ka või?;

ega asjate öelda, et peale vapruse peab ka ajusid olema; aga sina, ants, ära võta Sinimägede vapratelt valimatut mula väljastades teenitud austust vaid lase neil puhata rahus!

Mina kirjutan siin seda mida tookord mehed rääkisid kõik olid raudselt veendunud küll Inglismaa aitab kuid esmalt tuleb ise ennast kaitsta nii oli see olnud Vabadussõjas ja naiivselt usuti ,et see "sõprus" jääb . Sakslasi aga eestlased ei sallinud , kuid lausa paroodiana olid sakslased need kes päästsid eesti rahva Stalini mõrtsukate käest . Kas vähe arreteeriti maha lasti või Siberi küüditati eestlasi . Kui need mõrtsukad stalinistid tagasi siia trügisid võttis iga eesti mees (muidugi nahahoidjaid on alati) relva koduma kaitseks . Oli selge väike Eesti Punaarmeed kinni hoida ei suuda ja siis tuligi see naiivne lootus Inglismaa abile . Mitte kusagilt mujalt abi loota polnud kuid siiski mindi kindlasse surma -- kaitsma kodumaad . Mäletan poisikesena nii mina kui minu sõbrad kõik oleks läinud ka meid poisikesi vaja oleks olnud kusagil . Kes oli juba 16 see võis minna lennuväe abiteenistusse . Alatu on rääkida nagu eestlased ei teinud kõik mis võimalik,et kodusi kaitsta ja nähes see on võimatu põgenesi naised lapsed paaniliselt läände verise Punaarmee eest ---70.000 naist ja last . Väikse Eesti kohta oli see suur arv . Meestel kes jäid Eestisse oli ainus tee minna metsavennaks .

Nende Sinimägedes võidelnud meeste edasine saatus jagunes lehvikuna. Üks osa jõudis Saksamaale ja jätkas võitlust. Teine osa jõudis põgeneda Rootsi. Ning need kes Eestimaale jäid, jagunesid jällegi: ühed läksid metsa, teised koju. Ning siis toimus ka kojujõudnute pooldumine kaheks: ühed võeti 1944 aasta mopiga punaarmeesse ja läksid Kuramaale oma endiste kamraadide vastu võitlema ning teised sattusid punahaamri alla peale sõda - saadeti Siberisse. Mõned pääsesid ka puhtalt ent neid oli kaduvväike osa.
Hirmsad ajad olid need eesti meeste jaoks. Igaühe saatus oli nagu täringumäng. Ning keegi ei evinud neist teadmisi suurest pildist: kogu Euroopas toimuvast. Küll aga evime seda meie ning hinnates nende meeste tegevust läbi oma tänaste teadmiste teeme minu arvates suure vea - kempleme omavahel neist aegust kõneldes nii nagu oleks olnud ka tollastel meestel samasugused teadmised nagu meil. Me hindame möödanikku tänaste mõõdupuude ja teadmistega. Paraku.

Kogu see targutamine Sinimägede võitluse mõttetuse üle on takkajärgi tarkus. Ei olnud neil poistel, kes seal vapralt vastu pidasid, teada kõik see, mida me täna teame.

Neist oli siiski tol hetkel niipalju reaalset kasu, et täide eest jõudis palju eestlasi pakku pääseda.

Meie teame tänasel päeval et inglased olid Sinimägede lahingute ajal alles Normandias ja et nende laevastikul polnud Läänemerre pääsemiseks mingit võimalust... aga kas Sinimägedel võidelnud mehed ka seda teadsid? Seda enam et nad olid üles kasvanud-kasvatatud usus et britid valitsevad seda maailma ja tulevad meile appi. Nagu Vabadussõjaski.

Väga õige täpne jutt "kiini" poolt. Ka "kalluta aga" räägib sama --muidugi polnud kellekil " Sinimägedes"võidelnud meestel teadmisi mida nüüd teame peale sõja ja eriti paneb nördima "Inglismaa alatus " anda lubaduse eest Stalinile rünnata Saksamaad -- tasuna kolm väikest Balti riiki ,Soome ja koguni põhja -Rootsi. Ka mina poisikesena meeste jutte kuulates mäletan ,et kõik lootsid Inglismaa abile . Seepärast ei juleta Inglismaal avada arhiive vaid pidevalt lükatakse tähtaega edasi . Nad kardavad kogu maailma põlgust selliste tegude eest mis siis päevavalgele tulevad . Tegelikuses ei olnud Eesti Wabariigilt mitte kusagilt abi loota ja kui nüüd räägitakse ainult juutide kannatustest siis ei olnud Eesti rahval need väiksemad . Ainult kuidas lääneliitlased saavad tõtt rääkida kui ise süüdi . Nüüd tehakse nägu nagu oleksid Balti rahvad soovinud astuda Nõukogude Liitu . Kuid peame lugupidama Soomest -küll vähemuses kuid tänu Mannerheimi ettenägelikusele Soome erinevalt Eestist valmistus sõjaks . Ja soomlaste käest sai "võitmatu Punaarmee" verise nina .

ei maksa asju jätkuvalt vääriti kujutada: Eesti niigi punnitatud Inglise orientatsioon kadus juba alates 35ndatest ning otseloomulikult jättis meie massimeedia selle enda teada (või olid eestlased kirjaoskamatud); inglased ei tulnud isegi 1917 meile üldsegi kuigi meelsasti appi vaid alles pärast pikka palumist ning vahepeal isegi eskaadril otsa ümberpööramist pärast ühe laeva miinile sattumist; see polnud ju mingi saladus; ja abi, mis nad andsid, eelkõige oli selleks eskaadri kohaloleku fakt ja alles seejärel mõningane toetus tulejõu, vähese arvu relvade ja majandusliku abiga;

suhete soojenemist sakslastega märkas aga igaüks, Tallinnasse tegid visiite mitmed Saksa sõjalaevad ja see leidis ajakirjanduses küllaldast kajastamist (toimunud kakluste tõttu isegi kergemakaalulistes lehtedes);

ja mis on selle jutu mõte, just nagu poleks eestlastel ähmast ettekujutustki olukorrast maailmasõja rinnetel? see polnud ju nõnda;no oletama hetkeks nii; siis nad tegutsesid ju ehku peale; hüppasid ahju sest keegi mutt turul putka taga oli nõnda soovitanud!

Sinimägede lahingud lõppesid augusti algul; põgenemine aga jäeti nagu alati viimastele päevadele, kui merigi juba tormine; on lausa sümboolne see foto Tuglase, Kuusiku ja Keresega Läänemaa ranna taluhoone trepil, ootamas septembri lõpul paati mida aga ei tulnudki; ka see on müüt, et nii aidati põgenejaid

Ma ei saa nüüd nende Ilmjärve jüngrite loogikast aru: Saksa orientatsiooniga EW valitsus müüs Eesti Vabariigi Kremlile maha.

Oldi Kremli palgal aga samas oldi ka Saksa orientatsiooniga? Need fanaatilise Pätsi vihkaja Heldur Tõnissoni finantsid millede toel nimetet ajaloolane Moskvas oma "uurimisi" teostas, ajasid tal pea ikka vägagi sassi. Või õigemini tema jüngreil kes kõiki neid tema "paljastusi" siiamaani tõena võtavad, kuigi need teiste eesti ajaloolaste, näituseks Valge poolt, ammugi ümber lükatud.

mida sa tegelikult mõtled ma tõepoolest ehk hetkel päris hästi ei taipa;

võin vaid öelda, et Pätsi loogika järgi ei müünud ta kedagi ega midagi maha: teades, et sakslased tulevad niikuinii (avalikult teadaantu saksa eluruumist idas, aga kindlasti ka informatsioon diplomaatilistest allikatelt ja luurelt) ta venelastele vastupanu (mis olnuks ju lootusetu tegelikult) ei korraldanud, jättes punaväe väljakihutamise sakslaste hooleks; ainus, millega ta eksis, oli aeg, sakslastel läks Balkani kampaania kohta tunduvalt rohkem aega kui Päts oli arvestanud; kuid muidu plaan töötas; venelastest jäi siia järele vaid sinine suits, nagu ta oma kantseleiülemale ennustanud oligi; et aga sakslane sõja kaotab polnud vähemalt enne 1941. aasta lõppu veel teada

kas keegi sogab meelega?

Ilmjärve arvele võib kanda Pätsi kui vene agendi teema väljatoomise; Eesti välispoliitilise orientatsiooni sujuv vahetus alates 35ndast on aga üldteada fakt;

keegi siin lausa teeskleb äsjasündinud lapsukest!

Nemo viimase kommentaariga täiesti nõus.

kas kiinist tuleb nii aru saada, et jutud Pätsist kui Kremli agendist on tänasest päevast alusetuks kuulutatud?

kuivõrd mingid rahad Moskvast Pätsi arvele ju tõepoolest liikusid tuleb sel juhul lugeda tõendatuks, et see oli tõepoolest palk osutatud teenuste eest naftasündikaati asjas

soomepoiss aga arutles nõnda (tõelise soomepoisi poolt kirjanduslikku vormi kui elu tihendatud kujutusse valatuna):
„Ei, seda mitte, vastas Kronström. - Seda just mitte. Aga ega ma loll ka ei ole, et saksmanni lähen aitama! Kui oleks oma eesti värk, et ikke on vähe lootust ka, siis muidugi pistame tiblaga rinda nagu ennegi. Aga kui seal midagi teha ei saa, siis pole mõtet ka otse surma joosta.“

siin on meestel õige rehknung ja aimdus, et see kõik võib olla vaid sakslaste organiseering kahuriliha saamiseks; ja kui see on nõnda, siis nemad surma ei jookse! oli ikka veel mõtlevaid eestlasi ka alles kuigi kommijad neid kõiki lambakarjana kujutada püüavad

See jutt Saksamaa orientatsioonile on müüt ,midagi sarnast tegelikuses ei olnud, kuid Eesti riik püüdis olla üdini neutraalne ja ka sakslased käisid meil külas ja vastupidi eesti ohvitserid külastasid ka Saksmaad . Kuid Eesti kujutas tõesti ette ,et Inglismaa on tema liitlane ja abi .Ja kelle käest siis väike Eesti Wabariik oleks abi pidanud paluma kas verise Stalini käest . Seda verise Stalini "abi" eesti rahvas sai ka tunda -Järsult olid sakslased vabastajad ja tõele au andes ka nii enast ülal pidasid . Arvete õiendamise kohalike reeturitega jäeti eestlastele endile teha .