Olen absoluutselt kindel,et ei hakata midagi uurima.Juba olen kuulnud lauset,aegunud!Ma ei usalda enam kedagi.Kui ma saan ametliku kirjavastuse,kus on kirjas et Eesti riigil puudub tahe ja pole teada kohaliku omavalitsuse võimalused siis mida on siin enam rääkida?Kui samal ajal justnimelt selles kohalikus omavalitsuses käis sahkerdamine.

Kiisleri sarnased kogenud poliitikud sobivad ka regionaalministriks.Eelkäijal lihtsalt ei olnud poliitilisi kogemusi, väidab Kiisler regionaalküsimusi käitlevas hiljutises ETV Foorumi saates. Võiks küsida , kas ka mustas äris?Ja palju läheb taoliste asjade kinnimätsimiseks Goebbelsi taolisi Juskesid.

Parim kaitse on alati rünnak, kui küsitakse, millega teie linnaametnikud sahkerdavad, siis kuuldub vastus, aga vaadake, millega Kiisler tegeleb. Uurige siis välja, millega ta tegeles, aga vastake ka küsimusele oma linnaametnike kohta. Kui Ilves erastas korteri, mis see KE korteritehingute kritiseerija Juske siia puutub. Ega Juske tegelenud ju väidetava seaduserikkumisega. See paja ja katla vaidlus on lapsik. Täpselt nagu N.Liit, kes vastas inimõiguste rikkumise kohta väga tabavalt "aga USA-s pekstakse ju neegreid". Kui pole midagi ebaseadusliku olnud, nii vastakegi, kuid selle asemel hoopis Ilvese jt süüdistamine näitab, et midagi on ikka korrast ära ja midagi on varjata.

Seda on kasutanud ikka reform,sotsid ja isamaa.Parem kaitse on rünnak,teiste laimamine ja valetamine.Kiislerist veel-tema oli ka peldiku mees.Tema sellele peldikule raiskas kaks miljonit.

Tahaks,et avalikustatakse kogu see must nimekiri.Kust saab selle revisj.komisj.akti lugeda.

Paraku sellel ajal "õiged töömehed" kaotasid nii palju jälgi, kui võimalik. paraku asjaosaliste mälu on veel värske. isamaaliit , sotsid ehk mõõdukad ja reform on selle eest hoolitsenud.

Sundüürnikel ja teistel eluaset vajavatel inimestel ei teki katus peakohale sellest, kui saame sulid seatempude arvu järgi ritta seada või neid koguni karistada. K-tehingute puhul on küsimus selles, kas see on otstarbekas, odav ja õiglane moodus eluasemeprobleemi lahendamisel. See meetod tekkis pea üheaegselt kõigis endistes sotsmaades ja seda pole kunagi kasutatud läänemaailmas. Minu arust on see meetod vale juba ainuüksi seepärast, et seab üldsuse silmis KAHTLUSE alla võimu aususe. Võib-olla on mõned Kesklinna vanemad või seda valdkonda kureerinud abilinnapead tõepoolest absoluutselt puhtad, kuid nagu siinsetest kommentaaridest näha, ei pääse kahtlustustest absoluutselt mitte keegi. Eluasemetoetuste meetod, kus ametnikel pole mitte midagi otsustada, on palju läbipaistvam.

Paraku pole see mingi õigustus K-sigadustele, et keegi teine tegi ju ka. Uurige ja tooge faktid välja, kes kus ja millal ning karistatagu asjaosalisi, kui vaja, sõltumata parteilisest kuuluvusest.Aga fakt on ja jääb. Korterid on omadele maha paristatud, kuid sundüürnike probleem on lahendamata, kuigi oleks võinud olla lahendatud või vähemasti tublisti leevendatud.

see juske pläkutamine. kelle jaoks ja milleks ta kogu aeg seletab, kas keegi teab?

Ka Raadiku munitsipaalpinna rendihange oma 20 aastase pikkusega seob ja saab määrima viit järjestikust linnavalitsust. Viie aasta pärast ei mäleta enamus, millest asi algas ja tehingu telgitaguseid punujaid ei tea tänagi keegi. Seega pole mingi ime, kui rahva hulgas saab Raadiku rendirebase hüüdnime mõni täna alles keskkoolis käiv tulevane linnapea (kes kuulub täna alles asutamata erakonda).

Vene sõjavägi jättis maha nii palju tõhje maju ja kortereid et neid sundüürnikele jagades oleks probleem lahenenud Selle asemel laskis riik selle varanduse allavett Nüüd vaatavad vastu purukspekstud aknad Rakveres lasti raisku terve üppelinnak Nüüd sahistavad varemete kallal uued kinnisvaraõnneotsijad Ainult uute korterite hinnad on nii absurdsed et aknad on miskipärast pimedad

Kui sundüürnikele ja vallavaestele antakse võimalus üüritoetust saada, siis jooksevad ju kõik munitsipaalmajadest minema. Oma elamud saab linn küll maha müüa, aga Loopealsel ja Raadikul peab linn 10 ja 20 aastat renti maksma isegi tühjade majade eest. Seega PPP tehingud ei võimalda linnal enam seda kena Canada sotsiaalpoliitikat rakendada. Kesk alustas ja võitis. Sundüürnikud on kui pärisorjad 10-ks ja 20-ks aastaks välja renditud.

Kui sundüürnikud korralikku kolimistoetust ja sooduslaenu saaks, siis oleks need aknad valged ja sundüürnikel seal päris oma kodud. Aga Tallinn tellib arendajatelt üha uusi üüripindu ja sunnib sundüürnikke ootama, kuni need valmivad. Ja sunnib neid munitsipaalüürnikeks jääma, ei lase omanikeks saada.

PM - arhiiv. Tallinna Kesklinna endine vanem, Koonderakonna abiesimees Jüri Ott heitis praegusele vanemale Siim-Valmar Kiislerile (Isamaaliit) ette tema ebakohast süüdistamist, sest ka Kiisler ise sooritab samalaadseid tehinguid. «Kiisler ütles Postimehes, et on ikka riukalikke skeeme tehtud. Vanalinnas on aga üks tore maja, aadressiga Pikk tänav 53-55/5, ja nüüd on see inimene ise sedasama «riukalikku skeemi» kasutanud,» teatas Ott. Kõne all olevas majas on juba uue, Jüri Mõisa linnavalitsuse ajal toimunud 200-ruutmeetrise pinna üürileandmine linnakodanik Leida Kelnikule, mille vormistamises on ka Kiisler osalenud. 200 ruutmeetrit pinda on dokumentides kirjas kui «kööktuba». Kööktuba 200 ruutmeetrit «Siin on omad seadused ja ma ei ütle midagi,» sõnas Ott. «Aga ütlen, et ta kasutab siin täpselt samasugust, «riukalikku» skeemi.» Linnaosavanem Kiisler kinnitas eile, et selle Pika tänava aadressi puhul on tõesti tegemist ühe juhtumiga ajakirjandusele kõneainet pakkunud tehingute skeemist, kuid korralduse Pikk 55 hoones kolmel korrusel elamispinna väljaehitamiseks on andnud 1996. aasta oktoobris eksvanem Jüri Ott ise. Oti allkiri seisab korraldusel lubada ASil Roviido ehitada majas välja elamispind ja majutada seal firma esitatud isikud. Roviido pidi ka linnale andma umbes 800 ruutmeetrit 1-2-toaliste korteritena. Lepingutega segadus «See ongi taas näide, kuidas need lepingud on Tallinna võime sundseisu pannud,» sõnas Kiisler. Tema sõnul kaalus Kesklinna valitsus ka lepingu katkestamist, kuid jõudis seisukohale, et see võib minna liiga kulukaks. Jutt kööktoast ei tähenda Kiisleri sõnul muud, kui et sellise nime all oli see pind kunagi inventariseeritud. Kesklinna valitsuse kinnitusel valitses seal võimu ülevõtmisel lepingutega suur segadus, osa vajalikke dokumente on puudu ning alles praeguse linnaosavalitsuse ajal on koostatud lepingute register.

Praegune president Ilves sai peaaegu muidu Toompeal korteri omanikuks. On võimatu, et särav sovetoloog ja kommunismi mädapaisete asjatundja poleks kapitalismist tulnuna taibanud, et Eestis tasuta kingituste nõutamine ja kiire edasimüük pole riskivaba ettevõtmine. Selle alla turuhinna sooritet tehingu lahkamine võiks olla Ilvese värskeltasutet mälu insituudi üks esimesi proovikivisid. On paradoks, et kommunismivastane ise talitas kommunistide põhimõtte järgi – igaühele vastavalt tema vajadustele. Pole ka usutav, et lääne kinnisvara omanikul Ilvesel poleks olnud usku, et NATO ja ELi poole tüürivas Eestis võiks kunagi kinnisvara väärtus kasvada, kui ta odavat korterit nõudis. Eelnev imestus kehtib juhul, kui tegu polnud teeseldud tehinguga mõnele kohalikule prominendile nimetet majas suurema korteripinna saamiseks, kus Ilvesel olnuks täita tankistiroll. Kuid seda imelikuma ja küsitavamana tunduks tankisti asumine praegusel riigipeatoolil. Ilves kui nüüdseks prominentseim erastaja võiks eeskuju andva þestina hüvitada sümboolse erastamishinna ja tollase turuhinna vahe. Ei muuda ju tehingu olemust clintonlik väide – ma ei hinganud narkotsi sisse –, et ma küll ostsin, kuid pole elanud selles korteris.

No pole ju päris pada ja katel. Kiisler kui hilisem kõrgametnik ei saanud ju kuidagi tagantjärele Jüri Oti korraldust tekitada. Iga ametnik peab ju eelkäijate lepinguid tunnistama, kui need lausa kohtus õigustühiseks pole tunnistatud. Kuid sundüürnikest arvas Kiisler tõesti Aivar Hundimägi moodi, sest tema ju nägi peamiselt vanalinna tankist-sundüürnike lipsustatud advokaate ja sellega tema sundüüri kogemus piirdus. Kalamaja pole kesklinn ja sinna tõeliste sundüürnike juurde pole Kiisleril kunagi asja olnud. Jüri Mõis oli jälle näinud ühte sundüürnikku oma elus ja kuna sellel oli uhkem auto, kui temal, siis söövitas see tema mällu lausa augu. Eks me kõik lähtu oma kogemusest. Minu kogemus on selline, et Kiisleri ja isegi Mõisa suguseid on võimalik veenda, kui ei valeta ja ei keeruta. Kuid sõimamise ja huupi süüdistamisega ei saa kedagi veenda ega enda poole võita. Sundüüri küsimus on terav vaid kõrge kinnisvarahinnaga paikades, seega täiesti ehtne regionaalprobleem. Erandlik jah, sest enamus regionaalprobleeme on odaval ääremaal, aga siiski regionaalprobleem. Kiisleri materdamise asemel võiks sundüürnikud teda hoopis arutelule kutsuda. Iga võimalust tuleks kasutada.

Meenutagem majandusministeeriumi juhtinud Mõõdukate erakonda kuulunud Mihkel Pärnoja, kelle saamatu ja isegi kuritahtliku tehingu tulemusel tabas Mustamäe paljusid ühiselamuelanikke tõeline katastroof. Ebaseadusliku tehinguga tekitati suur hulk kodutuid inimesi. Selle ministri hilisema ja ebaõnnestunud umbusaldamise ajal Riigikogus teatasid nüüdsed sotsiaaldemokraadid, et usaldavad oma jüngrit. Ent see tehing oli riigile ääretult kahjulik. Viis Mustamäe maja, kus oli 847 korterit, milles elas kokku üle 1000 elaniku, müüdi 10 miljoniga. Ühe korteri hinnaks kujunes seega 10 652 krooni. Praegu aga müüb uusomanik taoliseid kortereid juba 400 000 krooni tükk. Elanikel erastada ei lastud. Erastas Poskatðovile kuulunud firma " Fennovara", mis nüüd kannab nimetust " Capital Kinnisvara".

Tallinnas jäeti erastamata 484 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! (vt. Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995). Vot nii täideti Eestis põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi! Huvitav, milline on nüüd nende majade staatus? Väljastatud EVP-l puudus rahaline kate ehk kattevara. Ühe ja sama hulga EVP-de eest sai erastada erineva turuväärtusega elamispindu, maad ja ettevõtteid. Sellise osakute ideega soositi üht kitsast elanikegruppi, neid kel nõukogude ajal oli võimalus saada riigilt tasuta korter. Ja eelkõige polnud need eestlased, vaid mujalt tulnud pagulased. Ja kuhu kadusid Punaarmeest maha jäänud korterid? Tallinna Linnavolikogu esimees oli tollal Tiit Vähi ja linnapea Jaak Tamm. tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=14860

Huvitav oleks minulgi teada saada, kuidas Ilvese korterilugu tegelikult oli, aga ma mäletan, et sel ajal oli erastatud ja tagastatud väga vähe elamispinda ja turg oli tühi. Välisriikide diplomaadid ja naasnud väliseestlased olid üsna hädas endale korteri leidmisega. Minultki paluti abi, pakuti raha ja paluti ka kogu asjaajamine enda kanda võtta, sest meie bürokraatia oli läänest tulnutele täiesti arusaamatu. Olen ise välisriigis korterit üürinud ja tunnistan, et ehkki olin õppimas sain alles lahkudes aru, et mingite asjaajamiste lihtsustamiseks olime vormistatud võõrtöölistena ja et meie elamu oli tegelikult korterhotell. Kaldun arvama, et Ilves maksis Paltsule või kes iganes seda asja ajas, tolleaegset turuhinda ja ei teadnud üldsegi, mis ringluse tema dokumendid läbi tegid. Hiljem, kui tekkisid kinnisvarabürood, oli selline asjaajamise tellimimine täiesti tavaline. Ka täna on näiteks kooperatiivkorteri ja erakorteri ostmise protseduur täiesti erinev, kuid notar ja maakler teevad kogu töö ja ostja ei saa millestki aru, kui teda ei huvita. Seega on Ilvesel erinevalt Paltsust täiesti võimalik üsna lihtsa seletusega esineda. Minu jaoks on selles Toompea nõlva majaloos kõige kummalisem see, et Humanitaarinstituut, kes pika võitluse tagajärjel oli selle maja saanud, sellest nii kergesti loobus.

Pärnojal oli vist tõesti mingi luukere kapis, sest ta oli santaþeeritav. Kuid miks jätad ütlemata, et Mustamäe ühikate elanikud ei olnud mitte üürnikud vaid skvotterid, omavolilised asunikud. Tean ühte juhust, kus tagastatud majas olid samuti sellised sees ja teoreetiliselt olnuks nendest palju lihtsam vabaneda kui sundüürnikest, kuid selgus, et seadusega ja tsiviliseeritult ei saa neilt isegi kommunaalteenuste tasu kätte. See õigusjärgne pani maja müüki ja ainuke soovija oli kandiliste kinnisvarakontor, sest ainult nemad suutsid skvotteritelt üüri saada ja neid välja tõsta. Seega pole see Akadeemia ühikate lugu nii ühemõtteliselt selge sugugi. Minu kui korralikult üüri maksnud sundüürniku jaoks oli selle loo juures kõige kibedam kogemus Keskerakonna käitumine, kes sundüürnike asemel need elektrivarastest pätid oma lemmikhoolealusteks võttis. Partei jaoks oli see muidugi õige otsus, sest sealt algaski Keskerakonna venestumine ja populaarsus kolonistide hulgas.