Saksa usaldusvalitsusega ära läinud põgenikud said Saksamaal kompensatsiooni siia jäänud varade eest.
See vara oli neile kinni makstud. Venemaa kompenseeris Saksamaale need varad, mis jäid okupeeritud territooriumile- 6 miljonit rubla, mis oli sellel ajal väga suur summa(Venemaa arhiivi andmed)
Mis puutub vabaks jäänud majadesse, mis olid mägedel, ega erusõjaväelastel ei olnud kehvad elamud. Need müüdi maha tuttavatele, ja sellele ringkonnale, kes käendasid võimulolijaid. Mitte ühtegi korterit ei pakutud sundüürnikele, aga ise ju ei saa minna küsima.
Ma töötasin 2000-2005 Ergo kindlustuses ja seal avastasin ühe väkese tõsiasja.
Ühel omankul oli 10 korterit, mida ta siis välja üüris.
Nii need miljonärid tekkisid, sest EVP-de eest said nad ju need korterid väga odavalt kätte.
Mina kirjutasin 2002 aastal 10 kirja rahvusvahelistele organisatsioonidele, näiteks EL,Euroopa Nõukogu, Nato, Punane Rist jne.
Kirjade saatmise maksis kinni KE, sest omal mul niisugust raha polnud. Sain ka vastused kõrgetest organisatsioonidest, kus asja uuriti
Kui 2003 aastal Parts peaministriks sai, siis tuldi tema käest küsima, mis probleem teil siin on, mis sundüürnikud?
Parts vastas, et meil pole mingisuguseid sundüürnikke.
Mis te arvate, keda siis usuti? Loomulikult PEAMINISTRIT, majandusminister oli siis Atonen.
Inimsusevastane kuritegu on ja jääb aegumatuks, ei tea kui palju see aega võtab, aga küll see kompensatsioon ka tuleb.

Aga Partsil oligi õigus. Eestis ei ole kedagi sunnitud olema üürnik.

Erik,paraku see oli riigi genotsiid oma kodanike vastu,mitte venelaste vastu, nii nagu Laari võitlused sõnades käivad. Laar ongi juba kapsas, küllap teistestki need saavad. Sa oled täpselt sama häbematu, nagu riik. Ega muidu rahvas riigist minema ei jookse.

Ja eestlased lahkuvadki Eestist ja tööandjad toovad asemele 100 000 võõrtöölist mujalt. Nii näeb Eesti ka läänelikum välja, kui võrrelda Pariisi, Londoni või Brüsseli tänavapildiga!

http://tayni.info/59610/
Krimmi tatarlased pöördusid president Obama poole nõudmisega, heastada seoses Iisraeli riigi rajamisega Krimmi tatarlastele tekitatud kahju.

http://www.nohchidu.com/2009-12-18-12-20-01/chir/pvch
Küüditamised Krimmis ehk plats puhtaks uue riigi jaoks, sama eesmärki täitis ka 30-ndatel organiseeritud näljahäda.

https://www.google.ee/search?q=azat%20krim&ie=UTF-8&hl=et#hl=et&q=azat+kirim
Krimmi tatarlaste ajaleht aastatel 1942 – 44 “Azat Kirim” käsitles samuti teemat „Kalifornia Krimmis“, ka Teherani konverentsi otsustest lähtuvalt.
Kui siin Eestis sakslased teatasid, et oma riigist olete ilma, Teherani konverentsi otsuste alusel toimub maadevahetus jne, siis Eesti poliitikud pidasid seda sakslaste propagandaks ja uskusid edasi „inglaste valget laeva“.

Eestis oli ka nn „punased kulakud“, kes oma majapidamise ise kolhoosile ehk kibutsile või sovhoosile ehk riigimõisale üle andsid. Elati taluhoones edasi, omati ka väikest aiamaad (3 ha ) ja mõnd karilooma. Samapalju maad andis uusmassaajatele nõukogude võim. Uusmaasaajate tapmist alustasid juba metsavennad ja Erna grupp.

Riigistama hakati neid eramuid kus oli üle 220 m2 kasulikku pinda. Kinnisvara ja maa kallale mindi ka siis, kui isik oli sõdinud vabatahtlikuna Saksa poolel.
Aastal 1944 oli sundmobilisatsioon, vabatahtlikena mindi aastatel 1941 – 42, ja teeniti kas omakaitses või politseipataljonides. Viimaste lepingusse kirjutati sisse punkt, et peale sõja võidukat lõppu antakse 3 ha maad. Üldjuhul tohtis maad omada siiski sakslane.
Nõukogude ajal ehitatud eramute piirsuurus oli samuti piiratud 68 m2 köetavat pinda ja omaette reeglid kehtisid suvilate ehitamisel. Viimaste puhul pidid olema ühekordsed aknad, ahju ei tohtinud sisse ehitada.
Kui aga eramu jäi mingile riigiprojektile ette, siis anti vastu teine elamispind.
Sarnane olukord tekib peagi ka seoses Rail Balticu ehitamisega, kus hakatakse eelkõige „maid vahetama“.

Õigusjärgsed omanikud, kes polnud nii palju aastaid oma vara hallanud, olid Balti eraseaduse järgi ammu kaotanud õiguse sellele varale.

1991. aasta omandireformi seaduse nõuded olid suunatud Nõukogude Liidu keskvalitsuse vastu.
Pärast NL-i lagunemist muutus Eesti omandireformi valdkonnas Eestis ise NL-i õigusjärglaseks ja kõik tuli hüvitada eestlastel endil.
See võimaldas teha 44 seaduseparandust ja nõuda eestlastelt kordades rohkem kui Kremlilt julgeti nõuda...

Ühe ja sama hulga EVP -de eest sai erastada erineva turuväärtusega elamispindu, ettevõtteid ja maad...

Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.

http://www.ohtuleht.ee/264769
Korterid Ilvesele, Peegile ja Krossile

Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri?

Veel üheks tagajärjeks sai Eesti Kongressi ideoloogide poolt välja pakutud restitutsioon. See tähendab natsionaliseeritud vara tagastamist endistele omanikele. Kusjuures ilma mingi kompensatsioonita nende jaoks, kes restitutsioonimomendil elasid kunagi natsionaliseeritud majades. Loomulikult oli kodude natsionaliseerimine karjuv ebaõiglus, kuid Eestis otsustati see heastada teise karjuva ebaõigluse abil.
Just Eesti Kongress pani aluse külmadele suhetele Venemaaga. Samal ajal, kui Rahvarinde liidrid lõid kontaktid Venemaa demokraatlike jõududega - kes ju tegelikult kinkisidki Eestile iseseisvuse -, nägi Eesti Kongress naabris vaid endist okupanti. Kusjuures kõiki neid, kelle esivanemad ei elanud ennesõjaaegses Eesti Vabariigis, hakati samuti pidama okupantideks.
Eraldi on vaja mainida ka Eesti riigi poolt valitud sotsiaal- ja majanduspoliitikat. Eesti on algusest peale oma tuleviku üles ehitanud kõige nõrgemate arvel. Tagajärjeks on ühiskonna meeletu sotsiaalne kihistumine, kus väikesearvulise kõrgklassi sissetulekud rohkem kui 20-kordselt ületavad vaesema ühiskonnakihi sissetulekuid ning suurem osa inimesi balansseerib vaesuspiiril.
Jah, ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi. Samas võime tõdeda, et tänane Eesti oleks võinud olla riik, mis on sõbralik ja abivalmis mitte ainult oma põlisrahvale, vaid kõigile elanikele.
20 aastat tagasi oleks Eesti võinud valida läbimõelduma, demokraatlikuma ja oma kodanikele kasulikuma tee.
Nii ei juhtunud. Ajalugu muuta ei saa, kuid saab õppida selle vigadest.

Autoriks on
HANON BARABANER, Majanduse ja Juhtimise Instituudi ECOMEN rektor, professor, majandusdoktor

http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm
Võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?

§ 2. Omandireformi eesmärk
2) Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.
§ 12.1. Üürilepingu kehtivus tagastatud elamus
(5)Üürniku väljatõstmisel käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. Kohalik omavalitsusüksus kasutab seejuures eluruumide erastamise seaduses (RT I 1993, 23, 411; 1995, 44, 671; 57, 979; 1996, 2, 28) ja erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses (RT I 1996, 26, 529) sätestatud.

Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga.
Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja tema tollaste liitlaste USA, Prantsusmaa ja Inglismaa vastu

Hüvitusfondi ajalugu on kriminaalasjadest kirju nagu rosinasai.
Sundüürnikele korterite ehitamiseks mõeldud Hüvitusfondi rahaga kaeti börsisullerdaja Ühispanga hiigelkahjud.
http://vaher.blogspot.com/2005/11/meedia-silmakirjalik-hukkamist.html
http://www.kodueest.ee/cms/eesti/info/meedia
Arvo Kuddo artikkel " Omandireformi okkaline rada"
Hüvitusfondi rahade haihtumisest.

to 2015-01-31 22:06:02
Selline seadusetus tekkis meil imelihtsalt - lääne ultraparempoolsed friedmanistid meelitasid meie rahvusvaheliselt silmapaistnud põlvpükstes lapspoliitiku Laari endale külla konsultatsioonidele ja kinkisid veel ülisuure kuus ja pool miljonit preemiat avansiks - seda radikaalsete šokiteraapiliste ühe pauguga tehtavate reformide läbiviimiseks meie katsejänesteks tehtud rahva peal, lugedes veel sõnad peale, et olete selle kaudselt kõik ise ära teeninud 50 aastat okupante truualamlikult teenides. Täna valab Laar küll krokodilli pisaraid, kuid "teeme teisiti!" loosungit ta ei poolda, sest siis peab minetea veel oma avansiks friedmanistidelt saadud megapreemia tagasi maksma. Vanameister Hiibus joonistas nii tõetruu pildi Laarist viimases Kesknädalas, kus ta on kuristiku serval mõttesse vajunud - ta käes puudub vaid loosung - "Kindlalt edasi!"

vaagija, see on nüüd küll kõige demagoogilisem kommentaar, mis ma sinult lugenud olen.
1. Mart Laar oli viimati peaminister aastal 2002.
2. Friedmani preemia sai Laar aastal 2006. Brutosumma oli tõesti 6,5 miljonit. KROONI. Selle pealt tuli Laaril maksta tulumaks. Nii et netosumma oli oluliselt väiksem. Tuletan meelde, et tulumaks oli 2006. aastal 24%. LISAKS tegi Laar sellest preemiast annetusi.
3. Tuletan sulle ka meelde, et Eesti riiki juhib VALITSUS. Ka majanduspoliitika töötab välja valitsus. Minu teada oli nt aastatel 2005-2007 majandusministriks see teie erakonnast. Kui selleks ajaks oli Laari süül (nagu sa väidad) kõik prse keeratud, miks siis see ei hakanud asja parandama? Otse vastupidine sai ju tulemus: riigis ilmnesid majanduskriisi esimesed märgid.

Tallinnas jäeti erastamata 484 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! (vt. Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995). Nii täideti Eestis põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi!
Ja kuhu kadusid Vene armeest maha jäänud korterid?
Tallinna Linnavolikogu esimees oli tollal Tiit Vähi ja linnapea Jaak Tamm.
https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3001&aktid=14860

Näiteks ka Akadeemia tee 48, mille elanikud ei saanud erastada, ja mis ehitati nüüd meedikute elamuks, mille najal ka keskerakondlased nüüd valimiskampaaniat teevad.

Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse tekitamise eest (võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) on vastutavad peaminister M.Laar, reformiminister L.Hänni, justiitsminister K. Kama, kes institutsiooniliselt kinnitasid korra, et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt, kapolt ja riigikontrollilt võeti õigus kontrollida omavalitsuste tegevust ja omandireformi vastavust põhiseadusele. Omavalitsuste tegevust kontrollis sisekontroll, mis allus omavalitsuse juhile!
Kuritegelikule teele suunas omandireformi Eluruumide erastamise seadus, mis võeti Riigikogus vastu 6.mail 1993.a. ja mille poolt hääletasid 22 “isamaalast”, 7 mõõdukat (sotsiaaldemokraadid), 6 ERSP-last jt. Keskfraktsioonist hääletas seaduse vastuvõtmise poolt vaid Ignar Fjuk.
Uusomanike ja pärijate ringi hakati 1992 aastal laiendama. Võeti vastu 30 seaduseparandust. Ilmavalgust nägid " Mati Pätsi parandus", "Betlemma tädi parandus" jne.
Julmima neist, nn Pärtelpoja paranduse, “…mis oleks tagastatud majade üürnikud praktiliselt põgenikelaagrisse või endistesse Nõukogude sõjaväekasarmutesse saatnud”, otsustas Riigikogu uus koosseis 27. juunil 1995 tühistada.
Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!
Sellega seadustati Ees­tis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine oman­­direformi läbiviimisel.

http://www.postimees.ee/310108/esileht/siseuudised/tallinn/309258.php

Komisjonile esitati andmed 21 pikaajalise hooldusremondiobjekti, 231 eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise juhu ning 61 lõpule viidud ja 14 senini pooleli oleva taastamislepingu kohta. Eluruumi asustamisõigust müüdi aastail 1990–1997 vähemalt 3000 juhul. Pikaajalisse hooldusrenti antud hoonetest pole valdav osa linna omandusest väljunud, samas on neilt saadav renditulu väike ning võimalusel tuleks rendilepingud üle vaadata. Üksikute objektide võõrandamine toimus Tallinna linnavolikogu, mitte aga Kesklinna valitsuse otsusega. Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal. Kas tõesti oli siin mängus Keskerakonna käsi? Uhked elamised omandasid sel teel ka Jaan Manitski, Linnar Viik, Urmas Arumäe jmt, keda Keskerakonnaga seostada oleks kohatu. Luksuskorterid hankisid tööandja eluruumide erastamise teel veel AS Mesileib virgad töötajad Rosimannused, endine sportlane ja praegune ärimees Even Tudeberg, teravapilguline pealtnägija Vahur Kersna. Nii polegi põhjust imestada, miks tööandja eluruumide erastamist uurib keskerakondliku linnavalitsuse komisjon, mitte aga erapooletu ja kallutamatu KAPO. Liialt paljudest kunagistest tööandja eluruumis virelnud „lihttöölistest“ on saanud presidendid, luurekoordinaatorid, miljonärid, vallavanemad, telestaarid ja muud VIP-id. Massiline eluruumi asustamisõiguse müümine aastatel 1990–1997 põhines küll linnavolikogu otsusel, ent nende korterite arvel oleks saanud lahendada sundüürnike probleemi. Nagu näha, on valdava osa korteritehingute taga linnavolikogu kui kollektiivse omavalitsusorgani otsus, mis taas kord kummutab väited Keskerakonna juhtpositsioonist korteritehingute korraldamisel. Ei kuulunud toona ega kuulu nüüd Keskerakonda Jüri Ott, kelle allkirjad kinnitavat suurt osa korterilepingutest. Teenimatult on jäänud varju Hannes Kulbach, kes ei kuulunud linnaosavanemana tegutsemise ajal ühtegi erakonda.