Eelmisele vastuseks. Eelisüürnik on sundüürniku alaliik, kes kasutab keskmisest suuremat ja paremat korterit, on seda kasutanud ka nõukogude ajal makstes sümboolset üüri. Eelisüürnikku võiks võrrelda inimesega kellele on antud teatud aja jooksul õigus kasutada tasuta viietärnihotelli presidendisviiti. Kui tähtaeg lõpeb, siis on ta varatu nagu teisedki vaesed. Ta oleks palju õnnelikum, kui talle oleks praeguse privileegi asemel antud kasvõi paar sama hotelli aktsiat, aga riik ei andnud talle mingit valikut. Ka tema on sundseisus. Lihtne sundüürnik on näiteks põlistallinnlasest pensionär, kes ei suuda Tallinnas normaalset korterit üürida, sest enamus rahast kulub toidule, kütusele ja ravimitele. Kui korteriomaniku laps läheb Tartusse ülikooli, siis saab tema Tallinna toa välja üürida, et Tartus elamise eeest maksta. Sundüürniku perel see võimalus puudub. On tõsi, et maarahvas on sama õnnetus seisus, kuid sundüürnike õnnetust see teadmine ei vähenda.

Omandireformi põhisisu oli elamufondi ja maa erastamine. Eestis oli seejuures põhimõtteks anda igaühele peaaegu tasuta pärisomandiks just see asi, mille kasutusõiguse oli sellele isikule andnud nõukogude võim. Sellel põhimõttel ei ole midagi ühist ei turumajanduse, ei sotsiaaldemokraatliku sotsiaalpoliitikaga, ei eesti rahvusluse ega mõistuspärase loogikaga. Kahjuks pooldasid seda nõukogulikku põhimõtet kõik suuremad erakonnad ja nende eelkäijad ning enamus arvamusliidreid. Tänapäeval eelistab enamus neist sellest vaikida, ainult Keskerakond ja Rahvaliit on jätkuvalt oma toonasele põhimõttele truuks jäänud ja ei häbene seda põrmugi.

Kellele anti võimalus erastada oma korter, need pangu oma suumulgud kinni. baltisakslaste ja ümberasujate varad maksis vene riik Saksamaale kinni, kõik need varad, mis jäid siia. Saksamaa aga maksis seal ümberasujatele omakorda varad kinni. Meri ja Laari valitsemisajal korraldati kaks rahvuslikku katastroofi-Omandireform ja Estonia hukkumine. Kahjuks ei suvatse omandireformi komisjon seaduslikult kinni pidada dokumentaalstest tunnistustest. Need kes hääletasid oma rahva põõsa alla ajamise poolt, need on RIIGIREETURID ja rahvusliku katastroofi põhjustajad. 180 000 inimest põõsa alla, kusjuures üle 60 000 on juba surnud. Ülejäänud, kes suutsid oma probleemi lahendada ise, ei usu Eestisse kui õigusriiki ja ei taha sellel teemal enam rääkida, nagu Estonia hukkunute omaksed. osa siiski on otsustanud võidelda lõpuni ja rahvusvaheliste vahenditega, sest kaotada ei ole midagi.

to juss: "Sundüürnikke ju pole. On aga inimesed, kes on sattunud elama kellelegi teisele kuuluval elamispinnal. Ja vaevalt keegi sunnib kedagi seal elama vägisi. Ilmselt on olemas probleem uue eluaseme otsimisel kui ei taheta ja ei jõuta kokkuleppele omanikuga. Uus tagastamislaine on aga töepoolest taunimist väärt. See protsess tuleb lõppenuks lugeda ja lõplikult." Oled sa L-O-L-L või? Kui sa ei tea kuidas need asjad käivad, soovitan esitada selle sisulise küsimuse Lemme Krimmile. Kui sa oled (seaduslikult,)nagu Savisaar ostnud suvila või maja ja sa oled selles majas/suvilas 20 aastat elanud, siis oled sa omanik, aga kui 20 aasta pärast ilmub välja kellegi "lehma lellepoeg" ja tõendab, et tema vanaonu või vanaonuvanaonu oli selle maja omanik kes pärandas selle vanaonule ja vanaonu pojapojale, siis oledki sa sundüürnik, kuna sina ostsid selle seaduslikult, aga see "lehma lellepoeg" elas segastel aegadel kuskil Ameerikas või Marbeias, kus tal on kaks maja, oma golfiklubi ja oma lennuk, aga nüüd tahab siit ka lisa saada, kus ta pole ise midagi teinud. Aga sind ei hakka ta mitte kuulamagi kui sa ütled, et sul muud peavarju ei ole. See oleks sama lootusetu nagu oli eelmisel sajandil selgitada välismaalaste küsimusele ...AGA MIKS TE SIIS POLITSEID EI KUTSUNUD, KUI TEID KÜÜDITATI?! et politsei teadmisel küüditatigi.

Lgp J. Sotter. Olen Teie probleemikäsitlusega peaaegu 100 % nõus, kuid Te ei Maininud minu arvates peamist. Omandireform ei vasta tõepoolest mitte mingitele kriteeriumidele,vaevalt isegi inimlikule loogikale, aga selles pole ju süüdi mitte paltisakslased, välisestlased ega isegi mitte isamaalased. Selle OMANDIREFORMI tegid meie laulva revolutsiooni aegsed poliitikud, kes olid enajaolt nõukogude aja tipppoliitikud, seega KOMMUNISTLIK NOMENKLATUUR. Ja vastu võeti see ENSV ÜN poolt 13. juunil 1991, kui ÜN Presiidiumi Esimees oli A. Rüütel (president)ja peaministriks hr. Savisaar. Ja põhiosa sellest vaidlusalusest kinnisvarast on sellesama veneaegse TIPPNOMENKLATUURI kasutuses praegugi. Kohatu on L. Krimmi ja teiste Keskerakonna hääletorukeste kära 100 000 või 180 000 inimese "põõsa alla" ajamisest. Teie poolt mainitud vanakesest pensionär(põlistallinnlane)oli ÜÜRNIK ka siis kui need majad kuulusid veel endistele omanikele ja üüri mittemaksmise korral tõsteti oma üüripinnalt välja ja tal poleks tulnud mõttessegi selle üle vaidlema hakata. Isegi mitte kohatu vaid NÕME on ka see jura mingisugusest KORRASHOIDMISEST kõik need ei tea mitukümmend aastat. Iga SIILGI teab, et nõukogude ajal tegeles Korterite korrashoiu ja remondiga ELAMUTE VALITSUS ja üürniku asi oli maksta vaid SÜMBOOLSET ÜÜRI(et tal poleks HÄBI seal elada). Ma arvan, ma ei eksi kui ütlen, et põhikisa teeb just see ENDINE NOMENKLATUUR, kes ei taha loobuda vene ajal tänu oma POSITSIOONILE krabatud uhketest eramutest. Kogu see loba väetitest vanakestest ja paljulapselistest peredest on vaid asjale POLIITILISE VÄRVI andmiseks ja kuulub, nagu ikka, kommunistide kõnepruuki, valeta nagu jaksad ja vahele niipalju demagoogiat,et asi usutav näiks.