Kahjuks on pr. Pärnits ärapööranud ajast, kui pääses parlamenti. Päevapoliitilisest saastast kaugemale ei vaata ja mahasummutatud vöimuladviku tehingutest ka rääkida ei soovi. LIITUNUD SAVISAARE ILKUJATEGA, nähtavasti oma hing ka patune.

Koalitsioon muutis töövaidluste lahendamise töötajale vaenulikumaks (2) Valgamaalane 22.09.2005 00:01 Kadi Pärnits, Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees, sotsiaaldemokraat Kommenteeri | Loe kommentaare Valitsuskoalitsiooni poolt eelmisel sügisel Riigikogule esitatud töövaidluste lahendamise uue korra eesmärk oli vähendada töötajate õigusi. Muud moodi on raske seletada koalitsiooni plaani hakata riigilõivu võtma tööalastelt (tööle ennistamine, saamata palk jms), elatisraha nõuetelt ning tööõnnetus-kutsehaiguse hüvitiste nõuetelt. Samuti plaani tühistada tööõnnetus- ja kutsehaiguste hüvitiste maksmise kord ja asendada see üksnes võlaõigusega. Lisaks võtta ka töövaidluskomisjoni pöördunud töötajalt õigus edaspidi vaidlustada töövaidluskomisjoni otsust ringkonnakohtus. Nimelt sooviti kehtestada kord, kus töövaidluskomisjoni otsuse peale oleks töötajal õigus kaevata esimese astme kohtusse ja sealt edasi üksnes riigikohtusse, kus vaidlemiseks saadakse väga harva menetlusluba ja kus esindajaks peab olema vandeadvokaat. Ülaltoodud plaanide avalikuks tulekule järgnesid Riigikogus sotsiaaldemokraatide tulised debatid, mis kulmineerusid kevadel ametiühingu ja kutsehaigete ühingu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühise miitinguga Toompeal. Meie ühisest protestist oli niipalju kasu, et töövaidlused jäävad kohtus endiselt riigilõivust vabaks. Ja töövaidluskomisjoni otsust vaidlustav töötaja saab ka edaspidi pöörduda pärast esimese astme kohtus käimist ringkonnakohtu poole. Halb on aga see, et alates 1. jaanuarist tuleb kohtus riigilõivu maksma hakata nii tööõnnetuse kui kutsehaiguse hüvitise nõudjal. See valitsuse poolt sünnitatud absurdne põhimõte läks Riigikogus läbi seetõttu, et sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekut valitsuse tekstile ei toetanud ükski teine erakond. Seetõttu tuleb 1. jaanuarist siiani riigilõivust vabade nõuete eest igas kohtuastmes riigilõivu maksta. Kui näiteks tööõnnetushüvitise nõude suuruseks on 3000 krooni kuus, siis riigilõivu tuleb enne kohtusse minekut maksta 1750 krooni. Valitsuse algsete plaanide kohaselt pidi see summa veel kordi suurem olema. Et sellist ebaõiglust mitte lasta sündida, teeme mõistagi nüüd sügisel uue katse vana praegu veel kehtivat korda, mille järgi taolised nõuded on riigilõivust vabad, tagasi kehtestada. Samuti hääletati suures saalis selle poolt, et tööõnnetuse ja kutsehaiguse hüvitist ja õnnetuse ja haigusega seotud erinevaid kulusid saab taotleda tööandjalt kohtus alates 1. jaanurist vaid võlaõigusseaduse järgi. Senine vastav valitsuse määrus tühistati. Kuidas praktikas see asi kohtutes käima hakkab, ei osanud valitsuse poole pealt keegi seletada. Eestist on saamas üks haruldasi riike, kus nende inimeste kaitseks, kes tööõnnetuse on läbi teinud (aastas 3600 juhtu), ei jää ühtegi muud rida peale võlaõiguse sätte, et tööandja poolt neile makstav hüvitis peab olema õiglane. Selle asemel, et töövaidluste lahendamise korda töövaidluskomisjonides parandada ja nende tööd tugevdada, otsustas valitsuskoalitsioon töövaidluste lahendamise iseärasusi kärpida ja komisjonide pädevust piirata. Päris ära kaotada töövaidluskomisjone veel ei julgetud. Olulisem asi, mida töötajad peavad teadma, on see, et kui kogu nõue tööandja vastu (saamata jäänud palk, lisatasud, tasu saamata puhkuse eest, lepingu lõpetamise tasud ja viivised) on üle 50 000 krooni, siis sellist nõuet töövaidluskomisjon lahendada ei tohi ning tuleb pöörduda kohe kohtusse. Töövaidluskomisjonis saab lahendada nõudeid, mis on alla 50 000 krooni. Selline rahalise piiri kehtestamine on palkade tõustes jäik ja mõttetu. Siin jääb üle soovitada töötegijale, kelle nõue tööandja suhtes võib 50 000 krooni lähedale tulla, esitada kaks eraldi avaldust. Üks palga ja viivise, teine näiteks puhkuse tasu ja lepingu lõpetamise hüvitise nõudes. Lisaks tehti veel hulk töövaidluste lahendamise iseärasusi kärpivaid parandusi. Näiteks kui seni kehtis töövaidluskomisjonides põhimõte, et töötajate õiguste kaitsel nõude aegumist ei kohaldata ning kui töötajal on mõjuvad põhjused, miks ta nõude esitamisega hilines, siis aegumist ei kohaldata ka juhul, kui teine pool seda nõuab. Siis 1. jaanuarist need erisused tühistati ja tsiviilvaidluste lahendamisel kehtib üldine kord, et nõude aegumist kohaldatakse teise poole nõudel. Mis puutub aga ebaseaduslikult vallandatud töötaja õigustesse, siis töötajaga, kes ei soovi tööle ennistamist, tuleb uue seaduse kohaselt tööleping lõpetada omal soovil ning alates tema viimasest tööl oldud päevast. Mitte töövaidluskomisjoni otsuse avaldamise päevast või uue tööandja juurde tööle mindud päevast, nagu siiani oli. Siin jäid valitsuskoalitsiooni esindajate kõrvad kurdiks minu küsimusele, miks ebaseaduslikult vallandatud töötajaga, kes tööle ennistamist ei soovi, lõpetatakse tööleping omal soovil. See lepingu lõpetamise alus ei võimalda inimesel ju töötuskindlustust saada. Vastuseks oli, et töötaja on ise süüdi, et ta tööle tagasi ei lähe. Arvestada ei taheta aga sellega, et tegelikkuses ei ole sassi läinud suhete tõttu alati endisesse töökohta võimalik tagasi minna. Samuti hiilgas praegune valitsuskoalitsioon uues seaduses sellega, et lisaks töötajate õiguste vähendamisele tühistas ta ka õiguse karistada tööandjaid selle eest, kui nad takistavad töövaidluste lahendamist või kui nad pärast vastava komisjoni otsuse olemasolu ei ennista töötajaid tööle. Äärmiselt kummalised teod sellise valitsuse poolt, millest üks suur osa deklareerib, et seisab igaühe eest.