Kadastiku firma ei kuulu siiski rootslastele (sealt on tõesti ka marieberg), vaid norrakatele (schibsted). Aga ega sääl suurt vahet pole.

Aga sina siis tead neid "afääri tagakülgi"? Sest kuidas sa muidu väita saad, et Koch ei tea. No kui tead, eks siis valgusta teisi ka, jääme huviga ootama! Või kardad midagi? Et kapo saab teada, kes see "õiglane" selline on, kes siin oma "teadmisi" levitab, ja saadab Ruhnu saarele asumisele? Aiaiai, julge jänku, nii et siis ikka ei julge sa meile "afääri tagamaid" paljastada?
P. S. "Paljastuse" stiilis "Ansip on siga, pätt ja kaabakas, kapo tema ketikoer - ja Savisaar süütu nagu alati" võid pakkumata jätta.

Päris huvitav siinseid "sõbralikke" kommentaare lugeda - niisiis kõrgeid preemiaid antakse avansiks ja kiirustades enne valimisi - lootuses, et ehk soodustab veel valimistulemusi - ja seda ilma ühegi süüdimõistva otsuseta süüdistatava suhtes ilma ühegi õigustmõistva organi poolt - ja tasemel - keegi küla peal rääkis...

Hr ruutsoo, enne kui lahmite, tehke kindlaks, kas bonnieride ja Postimehe vahel on üldse seos olemas. Selles loos panata te kõll kõvasti puusse

to glavlit 2011-03-04 14:45:49
Räägi sellest loengust lähemalt!

Ruutsoo ajab selget demagoogiat. Bonnieri preemia antakse välja igal aastal ühel ja samal ajal ja seda valimistega seostada on pehmelt öeldes rumal ja eksitav.
Tundub, et kesikud (ja Ruutsoo) ei ole üldse kursis, kellele ja mille eest on see preemia varasemalt antud. Värsekndan siis teie mälu mõne näitega:
2008 - Tarmo Vahter Eesti Ekspress (Refornierakonna juhtivtegelaste maadevahetustehingutest)
2005 - Peeter Raidla Äripärv (Ain Hanschmidtile tehtud 700 miljoni kroonisest kingitusest)
2003 - Sulev Vedler Eesti Ekspress (Maksuameti huvist minister Tõnis Paltsu maksuasjade vastu)
2000 - Taivo Paju Postimees (30 000 krooni maksnud peaministri sekretäri toolist)
Kesikud, te olete tõepoolest vist täielikus paanikas eelseisva kaotuse pärast, et juba kõlbab valetamiseks KÕIK.
Ma põlgan teid veel rohkem kui varem.

kriibu 2011-03-05 12:12:57 on keegi isehakanu

loomulikult ei saatnud mingi parteibüroo kedagi laagrisse. See oli ainult osa laagrissesaatmise ettevalmistusest ja seda teadsid kõik osalejad.
Seal näidati oma ustavust, mõistes hukka seda, kes oli julgenud silmad avada.
Tähelepanuväärsem on muu. Ansip sai parteisse noore mehena ja hakkas kohe parteikarjääri tegema. Oli ajateenistuses piirivalvevägedes poliitasetäitjana ehk kohal, kuhu pandi kõige ustavamad leninlased.
Zampolit oli ametilt lihtsalt nuhk.
Organiseerimisosakonna juhataja koht oli kõva sõna. See tegeles kaadritega (nagu zampoliitki) ja sellelt kohalt tõusti kõrgemale.
Olemuselt parteilane-pankrotihaldur.

Ansipi parteiline "karjäär", mis lõppes sellega, ei peetud teda küllalt usaldusväärseks, tegemaks temast idoloogiasekretäri (kuhu ta ennast mitte ise ei pakkunud), ei vähenda mitte kuidagi Savisaare parteilist karjääri, mis päädis plaanikomitee esimehe ja ministrite nõukogu aseesimehe ametikohtadega ja sinna said ainult tõepoolest usaldusväärsed parteikarjeristid. Ja et ta tõepoolest komparteile ustav oli, sellest saame teada, kui loeme tema arvutuid üllitisi noorsoo kasvatamisest kommunistlikus vaimus ja loeme üle tema kõnesid ja antud intervjuusid.
Keegi siin kunagi lubas kümneid Ansipi kõnesid ja artikleid esitada, kahjuks pole ta suutnud leida ühtegi. Aga no eks me ootame edasi, kannatust jätkub.

vähenda mitte kuidagi Savisaare parteilist karjääri, mis päädis plaanikomitee esimehe
-----
Muuseas, see plaanikomitee esimehe koht kus sm Edgar istus oli okupeeriva riigi jaoks väga suure tähtsusega koht ja sinna pandi ääretult lojaalsed kommunistid. Miks see koht kus sm. Savisaar istus oli siis okupatsioonivõimudele tähtis? Nimelt plaanikomitee hoolitses, et kõik vähegi väärtuslik toiduaine (liha, piim, jne.) jõukas kenasti venemaale, mitte ei pandaks kohalikesse kauplustesse müüki. Vot selline vinge kommunist oli sm Savisaar.

kriibu, 2011-03-05 13:02:02; 2011-03-05 13:00:40 ;
2011-03-05 16:12:36
on liba

to memory 2011-03-05 17:07:48
Mingit Nõukogude okupatsiooni teatavati ei olnud. Oli vaid Saksa okupatsioon, mis okupeeris Nõukogude seaduslikke liiduvabariike ja oli Nürnbergi tribunali otsuse järgi sõjakuritegu.

Eks peab siis hakkama jälle nime vahetama, kesikud ärastasivad kriibu nime omale. On neil jub akord selline varastamise komme.

Huvitav kus sa elanud oled? Terve maailm teab, et oli nõukogude okupatsioon ja teab isegi seda, et nürnbergi kohus oli täielik farss.

Terve maailm teab, et Nõukogude okupatsiooni de jure Eestis polnud ja mitte ükski riik ei tunnustanud ka erinevaid EW pagulasvalitsusi Läänes. Samal seisukohal olid ka Rahvasteliit ja ÜRO.
Nürnbergi kohut pole keegi farsiks kuulutanud ja tema järglasena jätkab Haagi Kohus.

to kriibu 2011-03-05 16:12:36
Ansipit peeti lihtsalt vanameelseks.

kriibu, kas sa tõesti usud, et ei Ansipilt ega teistelt sadadelt truudelt kommunistidelt, nagu Endre, Kallas jne jne ei ole säilinud nõukaaegseid kõnesid, et vaid seda Savisaare tavalisi nõukaaegseid sõnavõtte siia sada korda trükkinud oled. Aga ehk olid siis Ansipi politrukile kohased sütitavad kõned nii ohtlikud, et ta suutis need likvideerida?
Mis nimevahetusse puutub, siis kas tõesti on keskid kriibult selle PR-triki selgeks õppinud - alles vastasid Vaagijale, nagu oleks seda vaagija kirjutanud.

Nürnbergis pidasid võitjad kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus “Profiles in Courage” tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide vastuseisule, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei saa nende tunnistusi võtta tõena.
J. F. Kennedy lisas oma raamatu kommentaaris, et “Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”. Pole ka põhjust imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest olid alles sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel oli veel vähe kokkupuudet “anglosaksi kohtupärandiga”.
9. jaanuaril 1949. aastal avaldati ajalehes Washington Daily News ja sama aasta 23. jaanuaril ajalehes Sunday Pietorian’is kohtunik Edward Van Rodeni juhitud Simpsoni komisjoni uurimise tulemused, mille järgi oli Nürnbergi kohtus tunnistusi andnud 137el natsi süüalusel 139st purustatud piinamisel munandid. Neid oli ka teiste jõhkrate võtetega piinatud.
1993. aastal avaldas juudi soost ajaloolane John Sack New Yorgis raamatu “An Eye For An Eye”, kus ta tõestas, et pärast sõda tapsid juudid “kättemaksuks” kümneid tuhandeid sakslasi.

Viimasel ajal on hakanud vähehaaval ilmuma t õ e s t informatsiooni Teise maailmasõja kohta. Paljud lääne sõjaajaloolased paistavad aga sellest informatsioonist lausa jahmunud olevat, kuna see kipub pea peale pöörama kogu nende senise nägemuse Teise maailmasõja süvapõhjustest. Oli ju läänemaailma pärastsõjaaegne propaganda kogu maailmale pähe tagunud teesi - Teise maailmasõja päästis valla Saksamaa, kes olevat saavutanud sõja vallapäästmiseks relvastuses tohutu ülekaalu teiste maailma riikide üle. See ülekaal olevat aga murtud ühiselt venelaste, inglaste ja ameeriklaste poolt sõja käigus, millega otsustati edaspidine Euroopa tulevik ja päästeti euroopa rahvad natsismiohust, ja tänutäheks selle eest anti Ida-Euroopa rahvad Stalini meelevalla alla.

“Kuidas võidi nii teha?" - küsis 1975. aastal Washingtonis, ühel AFL-CIO ametiühingute kongressil kõnega esinenud Nõukogude Liidust välja saadetud Aleksander Solzhenitsõn, kus ta muuhulgas ütles:
"Sündinud on lihtsale inimmõistusele midagi arusaamatut. Meie seal, jõuetud, keskmised nõukogude inimesed ei saanud aastalt aasta, aastakümnelt aastakümnete järele aru, mis sünnib? Kuid kuidas seda seletada, et seda ei saanud Briti, Prantsusmaa, USA - võitjad riigid? Alati dikteerivad rahu ju võitjad riigid. Nad seavad kindlad tingimused, nad seavad sisse niisuguse eksistentsi, mis vastab nende filosoofiale ning nende arusaamisele vabadusest ja rahvuslikest huvidest.
Kuid selle asemel, alates Jaltast, kirjutasid teie riigijuhid seletamatul kombel alla ühe kapitulatsiooni teise järele. Teie president Roosevelt ja Lääs ei esitanud kunagi Nõukogude Venemaale mingeid nõudmisi, vaid piiramatult abistasite ning pärast piiramatult taganesite...
Juba Jaltas tunnustati vaikides ja ühegi vajaduseta Mongoolia, Moldova, Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist. Pärast seda ei tehtud mitte midagi Ida-Euroopa kaitseks ja anti ära veel 7-8 Ida-Euroopa maad.
Pärast sõda nõudis Stalin, et temale antakse välja ka need nõukogude kodanikud, kes ei taha kodumaale tagasi pöörduda. Ja demokraatlik Lääs andis välja 1,5 miljonit inimest. Kuidas andis? Need võeti jõuga... Briti sõdurid tapsid venelasi, kes ei tahtnud minna Stalini juurde vangi ja tõukasid need sinna Stalinile hävitamiseks jõuga. Alles nüüd on see teatavaks saanud. Poolteist miljonit inimest...
[...] Öeldakse, et ei saa kaitsta neid, kus ei valitse täielikku demokraatiat. Aga kes on maailmas totalitaarsuse äärel säilitanud täieliku demokraatia? Ka teie demokraatia ei pidanud vastu. USA, Briti, Prantsuse, Kanada ja Austraalia koos ei pidanud vastu! Esimese ohu puhul hitlerismiga ulatasite käe Stalinile. Kas seda nimetatakse demokraatiast kinnipidamiseks?"