Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kas tahtliku laimu levitaja?

Antsule  2006-05-19 23:01:49
Rebane oli natside lakei ja esimesel võimalusel reetis ka nemad.Tegutses MRP- salaprotokollide elluviimise nimel.

Slovakile  2006-05-19 23:05:40
Eks riiklikult olid ka rumeenlased, ungarlased jne., sest sakslased olid oma marionetid võimule upitanud.

auastmetest  2006-05-19 23:10:58
Ei julgeta asju õige nimega nimetada. Räägime ikkagi SS-Obersturmbannführerist, mitte mingist Waffen-Wuffelist.

Toomasele  2006-05-19 23:14:38
Hoopis vastupidi! Rebane kartis vene vankasid, pidevalt taganedes ja piiramisrõngastesse sattudes.Eriti geniaalne sõjamees küll, lisaks veel Landeswehri parimate ideaalide elluviija. Juba Lembitu aegadel oli selliseid reetureid.

ARVAJA  2006-05-19 23:36:14
Kõigepealt: Kirjutatakse Auastmele mitte auastele nagu kommentaator kirjutas. Järgmiseks: SS-sõjaväkke mindi suuremal osal siiski vabatahtlikult, mitte nagu Vene sõjaväkke "sunniviisilikult - vabatahtlikult". Lõpetuseks - keegi ei oodanud sõjas võimalust, et kellelegi kätte maksta. See on võimalik ainult rahuajal, sõjamängudes. Sõjas on ainult vaenlased ja omad.

Õige nimega  2006-05-20 00:34:40
Paraku võis välismaalane olla vaid waffen, mitte SS.

to Arvaja  2006-05-20 11:00:24
Eesti keeles ei kirjutata lause keskel nimisõnu suure algustähega. Seega õige on auastmele, mitte Auastmele.

To-to auaste  2006-05-20 12:46:01
Siiski oli 20. ss-Diviisis küllalt vabatahtlike, kellel oli arved venelastega.Kelle vanemad venelased mõrvasid või Siberi küüditasid. Selliseid oli tuhandeid.Kummaline eestlased olid sakslasi sajandeid vihanud, kuid vene punased kommunistid suutsid oma jälkide veretöödega ainsa 1940 -da aastaga panna eestlasi tegema " kannapöörde ". Nüüd võeti sakslasi vastu kui vabastajaid lilledega. Kuigi olin ise seeaeg poisike mälöetan seda. Ja ma kahetsesin ,et nii noor olin muidu oleksin ka kohe Eesti Legioni astunud, võidelnud Eesti vabaduse eest ja ühtlasi kättemaksnud oma isa mõrtsukatele ,vene okupantidele. Mul täiesti ükskõik kas Waffen SS märgi all või ilma.

Jaak  2006-05-20 13:54:57
Läks ka tuhandeid vabatahtlikult. Vene okupandid olid ainsa aastaga selliseid mõrtsukatöid Eesti korda saatnud ,et oli paljud kes soovisid kättemaksta tapmiste küüditamiste ja põletamiste eest

ARVAJA  2006-05-20 18:47:44
Tänan märkuse eest, püüan meelde jätta.

marketender  2006-05-20 22:15:55
Saksa okupandid olid samuti korda saatnud selliseid mõrtsukatöid, et nende vastu oli rahva viha suur.Juba mõne kuuga sai selgeks, et tegemist pole mingite vabastajatega. Eesti Laskurkorpuse meestel oli kellega arveid õiendada.Ka tulevikus saavad eestlased olema erinevate poolte peal ja seda näitab ka praegune vestlusteema.

to õige nimega  2006-05-20 22:23:54
Välismaalasi ja ka eestlasi oli Wehrmachtis piisavalt.Mõistagi ka politseipataljonides. 20.SS-Diviisi eestlastest ohvitserid olid SS- ohvitserid. Waffen-SS auastmed Auastmete tõlked ei vasta üldiselt tegelikele Eesti KJ auastmetele. Sõja lõpus kasutati osades Waffen-SS-üksustes auastmete nimetustes SS-i asemel tegelikult sõna "Waffen-". Lihtsustamise huvides on lehekülje tegemisel kasutatud aga kõiki auastmeid eesliitega "SS-" Auaste Lühend Eesti k. tõlge Generale (Kindralid) Reichsführer-SS ... Riigi SS-juht Oberstgruppenführer-SS ... SS-i kolonel-väegrupijuht Obergruppenführer-SS Ogruf SS-i vanemväegrupijuht Gruppenführer-SS Gruf SS-i väegrupijuht Brigadeführer-SS Brigf SS-i brigaadijuht Offiziere (Ohvitserid) SS-Oberführer ... SS-vanemjuht SS-Standartenführer Staf SS-lippkonnajuht SS-Obersturmbannführer Ostubaf SS-vanemlippkonnarühmajuht SS-Sturmbannführer Stubaf SS-lippkonnarühmajuht SS-Hauptsturmführer Hastuf SS-pearühmajuht SS-Obersturmführer Ostuf SS-vanemrühmajuht SS-Untersturmführer Ustuf SS-nooremrühmajuht Unteroffiziere (Allohvitserid) SS-Sturmscharführer Stuscha SS-rünnak(rühma-)salgajuht SS-Standartenoberjunker ... SS-vanemlippkonnajunkur (kadett) SS-Stabsscharführer ... SS-staabisalgajuht SS-Hauptscharführer Hascha SS-peasalgajuht SS-Oberscharführer Oscha SS-vanemsalgajuht SS-Standartenjunker ... SS-lippkonnajunkur (kadett) SS-Scharführer Scha SS-salgajuht SS-Unterscharführer Uscha SS-nooremsalgajuht Mannschaften (Reakoosseis) SS-Rottenführer Rttf SS-poolsalgajuht (jõugujuht) SS-Sturmmann ... SS-ründaja SS-Oberschütze, ...* ... SS-vanemsõdur SS-Schütze, ...* ... SS-sõdur *Grenadier, Kanonier, Pionier, Funker, Fernmelder, Panzergrenadier, Reiter, ...

SS-i nimetuse häbenejatele  2006-05-20 22:26:50
875. Eichenlaubträger Alfons Rebane SS-Standartenführer, estn. Grenadiere Alfons Rebane wurde am 24.06.1908, als Sohn eines Bahnbeamten, in Walk/Estland geboren. Nach seinem Abitur im Juni 1926 am Realgymnasium in Narwa, trat er am 01.09.1926 in die Kriegsakademie ein, die er am 29.08.1929 mit einem Diplom 1. Klasse bestand. Einhergehend mit der Absolvierung erhielt er den Rang eines Leutnants und die Versetzung ins 1. Panzerregiment, wo er am estnischen Staatsfeiertag, am 24.02.1933, zum Oberleutnant befördert wurde. Im September 1935 wird Rebane Instruktor des Regiments Fellin (estn. Wiljandi) im estnischen Schutzkorps ernannt und steht ab Dezember 1939 zur Verfügung des Verteidigungsministers. Es folgte der Posten des Kommandanten von Leal (estn. Lihula). Bevor er wieder zu seinem Panzerregiment, im August 1940, zurückversetzt wird, steht er zunächst erneut z. V. beim Verteidigungsminister seines Landes. Nach der völkerrechtswidrigen Annexion Estlands durch die sowjetische Regierung im Jahre 1940 und die darauf folgende Einverleibung als Sowjetrepublik, sowie die Eingliederung der estn. Armee in die Rote Armee, werden viele Offiziere des estnischen Heeres nicht nur deportiert sondern teilweise nachweislich erschossen. Viele andere Offiziere, die als "politisch unzuverlässig" galten wurden entlassen. So auch Rebane. Zunächst arbeitete er als Bauarbeiter in Tallin (Reval), flüchtete jedoch mit Beginn der Massenverhaftungen und Deportationen, noch vor dem Kriegsbeginn mit Deutschland, in die estnischen Wälder, wo er im Sommer 1941 eine Partisanengruppe im Landkreis Wierland (estnisch Wiru) anführte. Hier wurde er im Juli und August 1941 Chef des Selbstschutzes und kämpfte gegen eigens aufgestellte Vernichtungsbataillone der Besatzungsmacht, die aber im Kampfunterlegen waren und größtenteils durch Terror an der Zivilbevölkerung auffielen. Nach der Besetzung Estlands durch die deutsche Wehrmacht, trat Rebane am 01.09.1941 dem deutschen Heer bei und wurde von der Estnischen Sicherungs-Abteilung 184 zum Chef der 15. Ski-Hundertschaft ernannt. Betraut mit diesem Posten wurde er am 01.01.1942 zum Hauptmann befördert. Nach vorübergehender Kommandierung in den Stab der Ostbataillone übernahm er Ende Oktober 1942 das Kommando über das estnische Bataillon 658, mit dem er im Rahmen der 18. Armee an der Nordfront kämpfte. Während der sowjetischen Großoffensive im Januar 1944, im Raum Krassnogwardeisk, erhielt Rebane für sein Bataillon den Befehl sich vom Wolchow bei Nowgorod abzusetzen, den er jedoch nicht ausführte, da er die Gefahr für die Rückzugsstrasse der 16. Armee aus Luga nach Pleskau erkannte, wodurch auch die 18. Armee in eine äußerst prekäre Situation hätte gelangen können. So trat er aus eigenem Entschluss zum Gegenangriff und und vernichtete den gegnerischen Angriffsverband in einem Waldgebiet. So wurde die wichtige Rollbahn offen gehalten und man hatte nun die Möglichkeit und die nötige Zeit eine neue Verteidigungsfront aufzubauen. Für diese Tat erhielt er als Major und Kommandeur des estnischen Freiwilligen-Bataillon 658 am 23.02.1944 das Ritterkreuz des Eisernen Kreuzes. Er wurde so zu einer bedeutenden Persönlichkeit seines Volkes und ein Objekt es Stolzes seiner Landsleute. Ende Februar verlegten die estnischen Bataillone nach Estland wo sie im Juni 1944 aufgelöst und der Waffen-SS einverleibt wurden. Rebane kam zur, im Februar 1944 aufgestellten, 20. Waffen-Grenadierdivision der SS (estnische Nr. 1), wo er den Posten des Kommandeurs des Waffen-Grenadierregiments 46 übernahm. Bereits im November 1944 wurde er zum Waffen-Obersturmbannführer und im März 1945 zum Waffen-Standartenführer befördert. Es folgten schwerste Kämpfe an der Narwafront, sowie härteste Abwehrschlachten in der Tannenbergstellung, wo Rebane mit seinen Männern die Durchbruchsangriffe der Sowjets vom 27. bis 31.07.1944 abwehrte. Kurze Zeit später stand er in Kämpfen im Waldgebiet westlich Waiware in heftigsten Gefechten. Durch die folgenden Rückzugskämpfe geschwächt wurde die Division im Oktober 1944 auf dem Truppenübungsplatz Neuhammer in Schlesien aufgefrischt. Neue Kämpfe folgten an der schlesischen grenze im Raum Breslau-Brieg und in der Kesselschlacht von Oppeln. Bei den Ausbruchskämpfen von Oppeln fiel hier am 17.03.1945 der Divisionskommandeur Franz Augsberger. Der größte Teil der Division wurde zerschlagen, einzig dem SS-Grenadierregiment 46 unter Rebane gelang der Ausbruch nach Westen. Nun übernahm Rebane stellvertretend die Führung der Division bis der neue Kommandeur Oberführer (ab dem 20.04.1945 Brigadeführer) Berthold Maack eintraf. Noch kurz vor Kriegsende gehörte er zu den letzten Soldaten der Wehrmacht, die mit dem Eichenlaub zum Ritterkreuz ausgezeichnet wurden. Er erhielt es am 09.05.1945 als Waffen-Obersturmbannführer und Kommandeur des Waffen-Grenadierregiments der SS 46. Der Vorschlag zum Eichenlaub erging am 03.04.1945 und wurde durch General der Kavallerie Koch-Erpach, sowie dem Reichsführer-SS H. Himmler, befürwortet. Die Eichenlaub-Verleihung Rebanes fällt somit unter die Regierung Dönitz. Nach dem Krieg lebte Rebane zunächst ab 1947 in England und zog 1961 nach Deutschland, wo er bis zu seinem Tod, aufgrund einer unheilbaren Lungenkrankheit, am 08.03.1976 in Augsburg lebte. Seine Asche kehrte 1999 nach Estland zurück, wo sie unter großer Anteilnahme der Bevölkerung in heimatlicher Erde begraben wurde. EHRE SEINEM ANDENKEN - GOTT GEBE IHM DIE LETZTE RUHE

Sieg Heil!  2006-05-20 22:30:13
Kes oleks rohkem küüditanud? (15) 14.10.2004 Uno T. Toru Hitleri Generalplan Osti põhjal oleks Ida-Euroopast Venemaa idaaladele deporteeritud teiste seas 80–85% poolakaid, 85% leedulasi ning 50% eestlasi, lätlasi ja tšehhe. Olin kaheksa aastane nagamann ja oli Teise maailmasõja eelõhtu. Küsisin Harrilt: “Kumma vastu sa lähed, kui venelased ja sakslased meile jälle korraga kallale tungivad?” Harri lubas, et selle vastu, kumb tugevam. Harril ei olnud maad ega maja. Oli sulasevoodi meie suures, rehetoast ümberehitatud köögis ja nael pintsaku jaoks seinas. Kuid Harril oli isamaa. See oli põlvkond, kes laulis veel ärkamisaja laule ja elas võidukalt lõppenud Vabadussõja meeliülendavas järellainetuses. Sõjamängude põlvkond Siis tuligi sõda. Need, kelle käes oli kodumaa saatus, ei mõelnud nii nagu Harri. Ja siis läks, nagu läks. Olude sunnil sai Harrist pronkssõdur. Niisamuti ka naabritalu perepoegadest Hugost ja Viktorist ja väimees Ennust. Ja paljudest teistest. Kui voor meestega vallamaja juurest liikuma hakkas, mäletan, kõndis poegi saatma tulnud naabri Saamu kaasa, käsi vankriserval ja nuttis. Mehed laulsid: “Julgesti, vennad, nüüd tööle…” Miks just seda laulu, olen hiljem mõelnud. Ehk oli laulda kergem kui kõnelda või vaikida? Harald ei läinud nendega kaasa, tema varjas end rukkipõllus. Õhtul karja koju tooma tulnud Helmi tõi talle külauudiseid, kuni ühel varahommikul ilmusid teele Saksa voorid. Harald, samuti Jaan ja Martin ruttasid koos nendega kätte maksma Eesti eest ja osa saama sõja võidukast lõpust. Kui meenutada, olid selle põlvkonna poiste lemmikmängud olnud ju ikka sõjamängud meie kahe põlisvaenlase vastu. Minu onupoeg Heino sai kutse hiljem. Kui ta oli teel õppelaagrisse, seisis rong enne sissesõitu Varssavi jaama kaua-kaua. Linna kohal olid mustad suitsupilved. Öeldi, et võideldakse bandiitidega. Oli aprill 1943. Heino ei teadnud tookord, et ta oli tunnistajaks inimajaloo ühele suurimale tragöödiale – Varssavi geto surmaheitlusele. Ka ei teadnud neist keegi, et idasõjakäigu kolmandal päeval, 24. juunil 1941, oli SS Reichsführer Heinrich Himmler andnud Berliini Ülikooli Agraarpoliitika Instituudi direktorile, SS Gruppenführer dr Konrad Meyer-Hetlingile juhised vallutatavate ida-alade Saksamaaga liitmise plaani “Generalplan Ost” väljatöötamiseks. Plaani kavand valmis ja kiideti Reichi juhtkonna poolt heaks 15. juulil. 150 000 inimest kuus Generalplan Ost nägi ette lähema 25–30 aasta jooksul deporteerida oma kodumaalt 80–85% poolakaid, 85% leedulasi, 75% valgevenelasi, 65% lääneukrainlasi ning 50% eestlasi, lätlasi ning tšehhe. Asemele pidi toodama sakslasi, kohe 840 000, teise lainena 1,1 miljonit ja lähema kahe-kolme aasta jooksul veel 2,6 miljonit. 16. juulil 1941 tutvustas Hitler riigi ja sõjaväe kõrgemale juhtkonnale tulevast idapoliitikat. Ta selgitas, et Baltikum, Koola poolsaar oma niklileiukohtadega, Nõukogude Liidu läänealad, Alam-Volga maad, Bakuu naftamaardlad ja Krimmi poolsaar liidetakse Saksamaaga ning kinnitas: “Wir aus diesen Gebieten nie wieder herauskommen!” (Neilt aladelt ei lahku me enam kunagi!) “Drakooniliste meetoditega tuleb okupeeritud aladel luua selline hirmuõhkkond, et kellelgi ei teki vähimatki soovi sõnakuulmatuseks,” täiendas teda 23. juulil omalt poolt kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel. Sundasumisele läinuks saksastamiseks kõlbmatud, seega “alama rassi” inimesed, sihtkohaks olid plaanitud Venemaa ida-alad. Neist aladest oleksid hiljem pidanud saama Saksa kolooniad. Kojujäetud oleks saksastatud. Generalplan Ost sai viimase lihvi 1942. aasta kevadeks koos täpsete kuluarvestustega, milleks nähti ette 66,6 miljardit riigimarka. Samas lisas Himmler nõude Eesti ja Läti täielikuks saksastamiseks lähema 20 aasta jooksul, seega 1962. aastaks. Generalplan Ost oli Himmleri südameasjaks. Ära ootamata võitu idas, käivitas ta juba 20. juulil 1941. aastal kogemuste saamiseks pilootprojekti Lublini maakonnas (aktsioon “Zamosc”), kust juba 1942. aasta sügiseks oli uusasukatele mõeldud piirkonnast koonduslaagritesse heidetud umbes sada tuhat Poola kodanikku, tuhanded neist hukkusid. 40 kuni 50 miljoni inimese deporteerimine saab piltlikumaks, kui see ajalõikudesse jagada. Aasta ringi igas kuus 150 000 elatusvahenditeta jäetud inimese küüditamine karmi kliimaga tühermaale oli mõrvaplaan. Selle täitmisele oleks ka asutud, nagu näitasid Poolas asetleidnud brutaalsed ettevalmistused. Generalplan Ost oleks käivitunud kohe pärast võitu Venemaal, kui kolooniateks ettenähtud alad oleks hõivatud ja sõjaväevedudest ülekoormatud raudteed vabanenud. Ajaloo valikud Sõda aga venis. Pronkssõdur pidas vastu. Seda Lääne tõhusal toetusel (12 500 tanki, 17 431 lennukit, valdav osa armee autopargist, toit, tooraine tööstusele, mootorikütus ja lõppeks veel viltjalatsid 6 miljonile sõdurile). Mida oleks toonud tulevik, kui Hitleri välksõja plaan idas oleks kavakohaselt 1941. aasta sügiseks õnnestunud? Nõukogude Liidu väljalangemine liitlaste leerist ja ligi 200 idarindelt vabanenud diviisi oleksid taganud Hitlerile täieliku hegemoonia Mandri-Euroopa üle, kaasa arvatud seni veel neutraalsed maad. Edasine ajaloo käik on Saksa kindralstaabi plaanides üksikasjalikult fikseeritud. Oli kavas Gibraltari vallutamisega 1942. aasta kevadel sulgeda inglastele Vahemere läänevärav (operatsioon “Felix”). Tõenäoliselt marsiga läbi Hispaania. Teiseks ja peamiseks löögisuunaks oli läbi Kaukaasia ja Türgi (kelle sõttaastumine Saksamaa poolel sõltus vaid viimase sõjalisest edust) Lähis-Ida ja Pärsia lahe piirkonna naftamaardlate hõivamine (operatsioon “Orient”). Samuti Suessi kanali vallutamine ja Vahemere täielik sulgemine inglastele. Järgnenuks edasitung Indiasse, mille jaotamise osas piki 70. meridiaani Jaapaniga 18. jaanuaril 1942. aastal kokku lepiti. Need plaanid oleksid 1942. aasta sügiseks teostunud. Napilt paarikümnel Inglise, Austraalia ja Uus-Meremaa diviisil poleks kaugel emamaast olnud jõudu seda takistada. Liiatigi tulnuks brittidel nüüd kogu tähelepanu koondada oma saareriigi kaitsele. Vaevalt seegi oleks õnnestunud. USA sõjajõud olid alles ülesehitamisel ja saavutasid oma täisvõimsuse 1944. aastaks. Mitte kusagilt poleks olnud võtta neid 450 diviisi, mida Euroopa pinnal läks vaja natsliku Kolmanda Riigi alistamiseks. Oleks võinud tekkida lootusetu patiseis, mis võinuks viia sunnitud kompromiss-rahule Ameerika ja Vana maailma uute valitsejate vahel. Kas aastateks? Või aastakümneteks? Generalplan Ost saanuks vaba tee ja holokaust mõõtmed Läänemerest Musta mereni. Nii siiski ei läinud. Liitlased nurjasid natside “Uue Euroopa” ja “Uue maailmakorra”. Pronkssõdur ei toonud meile vabadust. Tal endalgi polnud seda. Olime kibestunud, kuid neil, kellele sel pöördelisel ajal salaja lootsime, polnud võimalik tõsta fookusesse ühe väikese maalapi probleeme, kui kaalul oli kontinentide saatus. Järgnesid uued kannatused. Ometi jäi paljudele Ida- ja Kesk-Euroopa rahvastele, nende seas ka meile, võimalus oma põlisel maal edasi elada, künda ja külvata nii hästi-kurjasti kui võimalik, arendada oma keelt ja kultuuri, õppida ja saada haritumaks. See kõik tõi meid lõpuks tänasesse päeva. Milline oli meie ja meie meeste osa selles sõjas? Kes olid neist vallutajad ja okupandid, kes vabadusvõitlejad? Või lihtsalt ohvrid globaalses katastroofis? Teine maailmasõda oli globaalne nähtus. Ainult nii saame seda käsitleda, hinnata ja ehk ka mõista. Meie ajaloolaste senine tagasihoidlik panus ja üksikute episoodide põhjal must-valgete müütide loomine viis meid Lihula ekstsessini ja sõjakirveste välja kaevamiseni. Samas andis see ka ajendi edasiseks mõttetööks. Mis meestest sai Neljakümne esimese hilissuvel, kui rinne oli juba Leningradi lähedal ja Volhovi ääres, juhtus kummaline lugu. Põhja-Venemaal Kotlases posti pandud Hugo kiri tuli läbi rinde koju. Nii saime teada, kuhu pronkssõduriga võetud viidi. Septembris 1944 oleksid aga Vene väkke võetud Harri ja sakslaste juurde Eesti vabadust kaitsma läinud Harald peaaegu Porkuni lähedal kohtunud. Harri sai õnneks enne pihta. Nagu kaikaga oleks mööda kätt antud, ütles. Harri oli hiljem kolhoosi piimamees, Haraldist sai autojuht. Naabrimehed läbisid niisiis sõja õnnesärgis. Saksa väes võidelnud Heino osaks jäi jalatäis maad Mummasaare vennaskalmistul. Tema relvavennale Martinile sai saatuslikuks oma miinipilduja. Väljalendamata miinile oli teine otsa laetud, aga relv ei andesta eksitust. Vähe oli temast matta Valgevene mulda. Üheskoos Haraldi ja Martiniga Saksa väkke läinud Jaan jäi kaduma. Viimati olla teda nähtud Sileesia kandis kuulipildujat kandmas.

To Sieg Heil  2006-05-21 12:47:57
Oleks on oleks. Hitlerit katsusid sakslased ise mitu korda kõrvaldada, Stalinit ei üritatud kordagi tõsiselt tappa ega tagandada. Saksamaal olek sula või perestroika tõimunud tõenäoliselt palju varem. Oleks on seegi. Kohut mõistetakse siinmail tegude järgi, aga Teil on muidugi teised kombed ja arusaamad.

ARVAJA  2006-05-21 19:00:22
Lugesin seda kommentaari huviga ja peab ütlema, et olen midagi taolist juba kuulnud või lugenud kuskilt. Vanaisa suust või kooliraamatust???!!!Hail Hitler

ARVAJA  2006-05-22 01:10:19
to Õige nimega Kus ma küll olen rääkinud/kirjutanud, et välismaalane võib ka olla SS?!

nimi ei riku meest!  2006-05-23 06:44:28
Savitsch on nüüd küll väga ilus eesti nimi.Natsid oleksid sellise nimega isiku kohe koonduslaagrisse saatnud.

munder  2006-05-23 06:49:35
Siin kirjutati, et välismaalane sai kuuluda ainult SS-i.Kuuluti aga ka Wehrmacht aga eriti politseipataljonidesse, sest sakslased ei tahtnud veretööd tihti ise teha.Eestis kasutati eestlaste vastu näiteks vlassovlasi( ROA).Varssavi ülestõusu mahasurumisel aga ukrainlasi ja venelasi (RONA)

to to sieg heil  2006-05-23 06:54:45
Hitlerit üritati tappa niivõrd kuivõrd inglased seda organiseerisid. Venemaal olid aga repressioonilainete põhjuseks just see, et mingi ringkond püüdis Stalinit kõrvaldada.1937. aastal leppisid Punaarmee ja Wehrmachti kõrged ohvitserid kokku, et kõrvaldadakse vastavalt Stalin ja Hitler ja moodustatakse kontinentaalpakt Inglismaa ja Prantsusmaa vastu.

Eelmine | 1 | 2 | 3 | Järgmine

Nimi 
E-mail