naasklile

Ka Tiefi valitsuse liikmetele ei suudetud paate põgenemiseks organiseerida.
Paljud Sinimägedest lahkunud jõudsid mööda metsi minnes oma kodukohta ja hiljem mobiliseeriti juba Eesti Laskurkorpusesse valmistudes Kuramaale minema. Paljud võitlesidki nö "alati võitja poole peal". Ka 20.SS - Diviisi õppeväeosast Kloogal lahkuti enne, kui neid Paldiskis hakati laevale panema, et Saksamaale viia.

to Kain

_Stalin ei tahtnud eestlastest, kui inimestest, lahti saada._

Näiteks Jaroslavli olid koondatud Eesti kultuuriesindajad jt isikud, kes peale sõja lõppu kohe Eestisse saadeti. Ka Eesti Laskurkorpuse mehed määrati hiljem sobivatele ametikohtadele.
Stalin selgitas Teherani ja Jalta konverentsidel liitlastele, et kui endised EW poliitikud on seotud Saksa okupatsioonivõimudega ja kutsuvad eestlasi astuma
Waffen -SSi, siis on olemas ka eesti väeosi nagu Eesti Laskurkorpus, mis võitleb liitlaste poolel jne.
Stalini jaoks oli muidugi eriline trump EW riigijuhtide allkirjad nn jokk dokumentidel.

Autorile.Mina lahkusin Õvi küla alt 21-9-44.aastal.Kui meie jõutsime Koogile-meil kästi sisse kaevata ja hoida venelasi kinni nii kaua,kui on võimalik-mida ka meie tegime.Lahkusime Riiast 5-10-44 laeva nimi oli Donau.Gotenhavenis saime teada,et Donau on venelaste poolt põhja lastud!Donau elu ei kestnud peale seda liiga kaua ta läks Norrasse rasket vett tooma ja norralased lasksid ta põhja.Ei tähenda,kuidas sa vaatad 1944.aasta sügist-inimestel oli suur-suur hirm venelaste eest!Minti teele jalaöhobusega.jalgrattaga peaasi oli et saaks eemale punasest mõrvarist.Mina valisin Austraalia,kuna see maa tollkorral oli kõige kaugem maa komunistitest.Kuid mõni aasta möödus ja nad olid mu uue kodumaa ukse taga-tuli jälle relv võtta ja minna vastu vanale vaenlasele.See võibolla annab teile vähe valgust.Teine asi veel mõned selle ajalehe lugejad kutsuvad mind mõrvariks!!!Kui kaitse oma sünnimaad ja teist kodumaad selle nime all siis kirjutajal on õigus.Ma võtsin reva,kui ma olin 15.

Pärast II maailmasõja lõppu anti Saksamaal elavatele sõjapõgenikele valida, kas pöörduda tagasi oma päritolumaale, või siis minna mõnda teise riiki, milleks oli ka Austraalia.

Leole-- eesti rahvas teab ,et Sina ja Sinu relvavennad sellel kaugel 1944 aastal kaitsesite oma kodumaad -- Eestit ,ja rahvas ei unusta teid . Siin lehes vaid sellised jätised nagu "DET -Vello " kelle oma käed "verised eestlaste verest" ja olid palgalised KGB nuhid, need siin sõimavad nii Sind sõjaveterani kui ka eesti rahvuslasi ja veel NENTIJALE -- ajad naerma isake Stalin muidugi "kaitses " eestlasi tappes ja küüditates tuhandete kaupa süütuid inimesi Siberi ,et teha ruumi venelaste Eestisse tulekuks. Nagu Sa ei tea mida viis ellu Eestis seltsimees Kirill Vainovits -- hävitada Eesti rahvas. Ja muidugi pandi juhtivatele ametikohtadele ka pugejaid kommunistliku parteisse astunud Eesti Korpuse mehi. Kindlasti eeskätt need Avinurme ja Porkuni mõrtsukad. Nemad olid oma ustavust näidanud "suurele isake Stalinile"

Antsule

Küüditamised toimusid väga paljudes riikides, kus sakslased või nende pooldajad küüditati või tapeti kui julgeolekurisk, hiljem veel ka karistuseks. Näiteks Potsdami konverentsi otsuste alusel küüditati Eestist 1945. aasta 15. augustil 800 eestisakslast Siberisse. Kuna küüditamise taust ei vasta poliitilistele ootustele, siis sellest eriti ei räägita.
Ka Saksa okupatsioonivõimud otsisid eestlaste hulgast välja sobivad pugejad ja panid nad võimule Eesti Direktoraadis.
Juhul, kui tegemist oleks olnud Nõukogude okupatsiooniga, pidanuks 1994. aastal koos sõjaväega lahkuma ka okupatsiooni ajal saabunud tsiviilisikud nagu Genfi konventsioon ette näeb.
Tegelikult allkirjastas Eesti OSCE järelevalve all hoopis vennasarmee väljaviimise lepingu ja erinevalt paljudest põliselanikest (sundüürnikud) said hoopis punaveteranid ja muulastest tsiviilisikud (ca 300 000 inimest) elamispinna ja maa nn kollaste kaartide eest erestada ja muutusid omanikeks Eestis.

Mind huvitab üks küsimus:kas keegi eesti poistest ei teadnud, et nad Sinimägedes võitlevad ju liitlasvägede vastu. Venelased olid ju relvastatud ameerika relvadega ja ameerika toiduga varustatud. Kas pärast Stalingradi lahingut ei olnud selge, et sakslaste laul on lauldud. Sinimägedes võideldi ju selle eest, et Hitleri võim jääks püsima. Mis kuradi moodi sai siis loota inglaste abile, kui taheti Hitleri püsimajäämist ning jälle saksa võimu alla minemist? Viha venelaste vastu võis olla suur, kuid võideldi liitlaste vastu ja liitlased seda ei andestanud pärast sõda ning jätsid seepärast Eesti riigi Stalinile.

Balti riigid loovutati ilma vaidlusteta haige Roosevelti poolt isakesele Stalinile (tollal valitses USA-s isakese Joe kultus!) juba Teherani konverentsil 28.nov.-1.dets. 1943 ja üsna rõvedal kombel, kes neid stenogramme on lugenud ( haige Roosevelt, kes soovib 3. korda presidendiks saada ja saabki lausub vabandades ja alandlikul toonil isakesele Stalinile, et kuna ta on "sunnitud!" uuesti presidendiks kandideerima, siis ta ei saa Balti riike avalikult Stalinile lubada, sest USA-s leidub rohkesti sealt pärijaid valijaid, kuid ta saab öelda niipalju, et kui NSVL-i väed hõivavad need riigid ja NSVL taastab 1941 aasta piirid, siis USA NSVLi vastu sõda ei alusta. Säärasele väikerahvaste suhtes küünilisele ja
silmakirjalikule avaldusele vastab Stalin suuremeelse isa kombel: Ma mõistan Teid, hr. president!

Lugupeetud Ambuja , paistab oled veel nooremast põlvkonnast ,et ei tea mida mõtlesid ja tundsid eestlased tookord 1944 aastal "Sinimägetesse" mindi selleks ,et teha kõik mis võimalik ,et takistada Vene mõrtsukail tagasi tulla Eestisse ."Suur-Saksamaa " ei huvitanud eesti mehi kõige vähemalgi määral. Sakslasi aga oli meil vaja liitlastena venelaste vastu , nende käest saadi relvad. Tooaeg oli meie pagulasvalitsus USA ja raadio teel "Ameerika Hääl" õhutas veel peale sõja lõppu eestlasi jätkama metsades võitlust vene okupantide vastu . Keegi ei teadnud ega oleks ka uskunud ,et lääne riigid on võimelised Eestit Stalinile "kinkima". Tuhanded eestlased jätkasid võitlust sest uskusid neid propaganda saateid-- abi tuleb. Tookord 1944 aastal aga tundus lausa loomulik ,et Inglismaa ei jäta Eestid venelaste meelevalda. Kuid kõigepealt oli ise vaja ennast kaitsta. Rindele läksid "Sinimägetesse" kõik eestlased Kes suutsid relva kanda "Eesti rahvuskomitee" kutsel ( muidugi argu nahahoidjaid leidus ikka) Loodeti kui sakslane Eestist lahkub kordub Vabadussõja olukord, kus Eesti Inglismaa abiga peatas Punaarmee ja lõi välja Eesti piiridest . Siis läksid koolipoisid tervete klassidena Vabadussõtta, ka minu isa. Kui ma oleksin 1944 aastal ainult vanem oleks hetkegi kõhklemata läinud "Sinimägetesse" lahingusse Vene okupantidega. Leo kes ka siin kommenteerib temal õnnestus saada 15 aastaselt juba sõtta minna , üksikjuhtumeid oli. Kuid mina olin veelgi noorem. Kuid mäletan hästi ka omavanuste poiste õhinat kohe minna Eestit kaitsma kui ainult kellegil oleks vaja meiesuguseid "tattninasi". Mitte keegi ei arutanud nii ,et Venemaa on liidus Inglismaa ja Ameerikaga ja meie oleks nagu mingi liitlasriik Saksamaale. Soome oligi liitlasriik kuid väljus õigel ajal sõjast ja päästis "Oma naha" . Küll selle hinnaga, et kümned tuhandes saksa sõdurid kes soomlaste kutsel neile appi saadeti , anti välja venelastele, ka eesti "Soomepoisse" kes edasi Soome jäid kui enamus tagasi tõttas Eestit kaitsma. Kaotas sellega küll oma au kuid päästis "naha"

Vabatahtlik mobilisatsioon 20. SS - Diviisi ridadesse kukkus läbi. Soovijaid oli vaid 1280. Ülejäänud 14 ooo tuli võtta juba sundkorras. Kokku sundmobiliseeriti Saksa armeesse 50 000 eestlast.
Vabatahtlikena võitles Saksa poolele 20 000 eestlast ja seda just Saksa okupatsiooni alguses. Teeniti põhiliselt politseipataljonides ja omakaitses (abipolitsei). Alfons Rebane juhtis siiski rindeväeosa ja soovis peale lepingu lõppemist sakslastega suhted katkestada ja üldse Soome minna, sest ei soovinud Waffen - SSi astuda.
Selleks, et anda sundmolisatsioonile mingitki legitiimsust, pöördus von Ribbentrop kindralkomissar Litzmanni ja prints zu Hohenlohe vahendusel 1943. aasta 20. oktoobril Uluotsa ja Kanti poole luua rahvuskomitee.
1944. aasta 7. veebruaril esineski Uluots raadiokõnega, milles teatas, et iga õige eesti mehe koht on nüüd Waffen -SSis.
Rahvuskomitee moodustati erinevate EW poliitiliste rühmituste, usu -, kultuuri - ja majandusringkondade esindajatest 14. veebruaril.
Pärast seda pöördus Uluots kindralkomissar Litzmanni poole avaldusega, et tema rühmitus
(Tief, Klesment, Kant jt) soovib saada ka omavalitsuses kolm kohta - peadirektori (Mäe), sisedirektori (Angelus) ja kohtudirektori (Öpik) kohad. Pärast nõupidamist von Ribbentropiga Litzmann siiski keeldus.
1944. aasta 19. aprillil vahistas SD nn . inglise orientatsiooni ( liider Jaan Tõnissoni sekretär Ernst Kull) või marurahvuslastest rahvuskomitee liimeid.
Alles 1944. aasta augustis seoses rindeolukorra halvenemisega jätsid Kulli ja Uluotsa rühm kõrvale omavahelised erimeelsused ning alustasid tihedat koostööd. Selle kinnituseks sai augustis 1944 Otto Tiefi valimine rahvuskomitee esimeheks ning Uluotsa nõustumine põhiseadusliku valitsuse moodustamisega.
Rahvuskomitee 25. augusti koosolekul moodustas Tief
Pätsi–Laidoneri 1934. aasta riigipöörde eelsete erakondade esindajatest uue valitsuse. Samas andis Tief teada, et valitsuse avalikuks väljakuulutamiseks pole veel õige aeg.

Antsule

Soome olukorrast sedagi, et pärast seda, kui Soome sõlmis 1944. aasta 19. septembril Moskvas vaherahu Nõukogude Liidu ja Inglismaaga ning kohustus taganema 1940. aasta Talvesõjaga kujunenud piiridesse ja vahetas sõjas poolt, osales Soome merevägi peagi koos Eesti Laskurkorpusega lahingutes Saaremaa pärast. Välja tuli anda ka kogu Saksa - Soome luureagentuur ja oli vaid aja küsimus, mil endised Erna grupi liikmed Jõgi, Hellat, Talgre, Rüütmann jt kinni võetakse.
Kui siiani andis Soome eestlasi välja Gestaapole, siis peale vaherahu sõlmimist hakkati juba NKVDle välja andma.
Lõplikult võeti Karjala Soomelt ära Pariisi 1947. aasta rahukonverentsi otsusega, mis on rahvusvahelise õiguse akt.
Soome hakkas ajama nn finlandiseerumise poliitikat, mis oli Soomele majanduslikult kasulik.

to Autor, 2009-10-01 12:22:01

Stalin oligi Teherani konverentsil kõva tegelane!
http://one-evil.org/entities_organizations/evil_org_new_world_order.htm
The New World Order was founded in 1943 at the first Conference between England, the United States and the Soviet Union by leading Jesuits in Tehran. It was reconfirmed at the end of of World War II following the complete victory of the Roman Cult controlling the Roman Catholic Church in the re-establishment of effective Catholic control of the former Frankish Kingdom principalities now known as Germany, France, Austria, the Netherlands and Switzerland.
However, the term first entered the public arena in 1949 through the work of Jesuit co-agitator George Orwell and his book "New World Order" providing a chilling account of the future world under global Catholic socialism (Fascism).

Wall Street finantseeris nii USA valitsust, bolševikke kui ka natse, et suurest sõjast kui heast finantsprojektist ikka asja saaks.
http://reformed-theology.org/html/books/bolshevik_revolution/
http://reformed-theology.org/html/books/wall_street/index.html
Ka NY Times 23.06.1941 toob ära tollase senaator Harry Trumanni sõnavõtu, milles teatati, et abistame mõlemat sõdivat poolt vastavalt sellele, kumb pool hakkab ülekaalu saavutama.

Kuna liitlased olid Punaarmee
massiivse abiga ülesnuumanud ja
NSVLIi enda sõjatööstus töötas täie auruga, puudus lääneliitlastel tegelikult ka reaalne jõud selle nende endi poolt ülesnuumatud sõjamasina seiskamiseks 1944a veebruaris Narva jõe taga, nagu eesti rahvuslased seda oma luulude järgi lootsid ja millele lootes kutsus Uluots mehi üles 2. vabadussõtta minema. Rooseveltil oli ka oma diil, mille pärast ta ei hakanud
Balti "kärbeste" pärast põdema ja selleks oma "särgiks", mis ihule kõige lähemal oli pooleliolev sõda Jaapaniga, kuhu Stalin lubas appi tulla pärast sõjaga ühele poole saamist Euroopas. Stalin hiljem läkski appi, kuid juba saaki koristama, sest pomm oli oma töö juba ära teinud. Diili tegemise ajal nov.1943, kui "Balti kärbsed" loovutati - 1945 a hilissuveks valmis saanud pommile kui sõjakäiku otsustavale tegurile siis ei juletud panustada, pigem loodeti ikkagi Stalinile, kelle sõjamasina võimsuses polnud põhjust kahelda. SEETÕTTU POLE HUKKAMÕISTMIST VÄÄRT MITTE "BALTI KÄRBESTE" VAHETUSKAUBANA ÄRAANDMINE LIITLASTE POOLT TEHERANIS 1943. NOV., VAID SELLEST VÄIKERIIKIDE SAATKONDADELE TEATAMATA JÄTMINE, MISTÕTTU LASTI EESTLASTEL KÕIGE KÜÜNILISEMA SÜDAMERAHUGA OMA PIIRIDE KAITSEL 1944. a. VEEBRUARIS VEREST TÜHJAKS JOOSTA! KUI ULUOTSA OLEKS INFORMEERITUD ÄRAANDMISEST JUBA 1943. NOV. LÕPUL, POLEKS TA 1944. a VEEBRAUARIS ÜLESKUTSET MÕTTETUKS MUUTUNUD SÕTTA MINEKUKS PÄRIS KINDLASTI TEINUD!

Lugupeetud Ants. Mulle on selge see, et Sinimägedes võitlesid eestlased neetud bolševike vastu, õige tegu. Kuid nad ei saanud loota, et Saksamaa võidu korral taastuks Eesti Vabariik. Järelikult nad võitlesid saksa okupatsiooni eest. Ei olnud mõeldav, et inglased-ameeriklased vallutavad Saksamaa ja tulevad siis Eestisse. Normandias nad paisati algul tagasi merre, ei osanud nad sakslasi petta. Seepärast inglaste abile loota oli nonsens. Ei saa aru, kustkohast sai Uluots teada, et inglased tulevad appi ja seetõttu on vaja toetada sakslasi. Nonsens. Autor ütleb nüüd välja, et liitlased jätsid informeerimata väikeriikide saatkonnad ja seetõttu lasid eestlastel mõttetut võitlust Sinimägedes pidada. Leidis veelkord kinnitust, et liitlased müüsid väikeriigid Stalinile maha ning oma alatuse varjamiseks kutsusid eestlasi üles vastu pidama metsavendadena kuni valge laev tuleb. Kuid valge laev jäi tulemata. Ongi paljastatud ameeriklaste alatus ja vale, et nad pole tunnustanud balti riikide okupeerimist.

Autorile, 2009-10-01 13:19:02

Inglismaa, Prantsusmaa ja N.Liit sõlmisid juba 1939. aastal kolmikpakti Saksamaa hävitamiseks ja selleks vajati sõjaväebaase ja parimaid ründepositsioone nii Balkanil, Skandinaavias kui ka Baltikumis.
http://www.iseseisvuspartei.ee/test/index.php/pressiteated-avatud/items/pressiavaldus-eesti-iseseisvuspartei-avaldus-mrp-70-aastapaeeva-puhul.html
http://www.kool.ee/?5893
Teatavasti avalikustas Inglismaa Nõukogude Liiduga 12. juulil 1941 ja 26. mail 1942 sõlmitud kokkulepped ning lepingud, tehes teatavaks seda, mis juba kauemat aega oli faktina tuntud: poliitiline ja sõjaline koostöö Nõukogude Liiduga oli juba Saksamaa ja Nõukogude-Liidu lepingute kehtimise ajal olemas, kuigi lepingute tekstid seda selgesõnaliselt - expressis verbis - keelasid.
http://www.nommevalitsus.org/?p=3427
Mannerheimi salateenistuse andmetel oli Briti admiraliteet kinnitanud oma valmisolekut NSV Liiduga 15. okt. 1939 sõlmitud kokkulepete täitmiseks ning andnud nõusoleku Soome annektee- rimiseks N. Liidu poolt, mis pidi algama 15. mail 1940.
Briti admiraliteet ja Inglise valitsus olid Norra ja Taani okupeerimise tähtajaks määranud 14-15. mai 1940. Sündmuste edasise arengu käigus otsustati see tähtaeg tuua 1940. aasta märsti keskele. Tegelikult aga algas operatsioon alles 8.-9.-10. aprillil 1940. Briti-Prantsuse invasioonikavad nägid veel ette Lõuna-Rootsi okupeerimise koos Göteborgi linnaga. Merel oli Briti admiraliteedil kavas kuningliku laevastiku abil sulgeda Saksa sõjalaevadele Põhjameri, Skagerrak ja Kattegat.

Kuid Hitler nurjas need lääneriikide ja N. Liidu rünnakuplaanid, andes käsu välksõjakäikude alustamiseks, et päästa Saksamaa ja Euroopa punase teerulliga lömastamisest. 9. aprillil andis Hitler käsu operatsiooniks "Weserübung" (Taani ja Norra sõjakäiguks) ja alustas 8. mail 1940 läänes ohtliku sõda kahel rindel. Samal ajal kui Wehrmacht võitles Norras, andis Hitler käsu pealetungiks lääne suunas. 10. mail 1940 alustas Saksamaa sõda Prantsumaa vastu.
Mõlemad Saksamaa poolt alustatud välksõjad ajasid nurja N. Liidu ja lääneliitlaste Saksamaa ründamise plaanid ja Nõukogude ning liitlaste sõjaline alianss oli sunnitud muutma oma Saksamaa alistamise strateegilist kava.
Stalin kavandas Jugoslaavia saksavastase sõjamässu ajal kasutada Jugoslaavia sõjaväge eelsoojendusena Saksa jõudude edasiseks killustamiseks. See sundis Saksa juhtkonda hädaohu pareerimiseks alustama Jugoslaavia vastu Balkani sõjakäiku ning astuma vastu Kreekasse tunginud Nõukogudega salaliidus olevatele Inglise vägedele. Stalin oli arvestanud serblaste kauakestvat sõjalist vastupanu, millega ta aga eksis.
http://nvo.ng.ru/images/2009-08-21/15.jpg

Lugupeetud Ambuja - 1944 aastal oli kõigile selge ,et Saksamaa kaotab sõja. Kuid täpselt on öelnud autor-- Suurriigid keda vähe huvitas väikeriikide saatus olid juba kokkuleppinud Balti riigid saab Stalin endale, kuid oli ülimalt alatu sellest jätta teatamata U.S.A.-s asuvaid ikka veel eksisteerivaid balti riikide saatkondi. Ja Uluots ja "Eesti Rahvuskomitee" ei oleks kunagi kutsunud eestlasi "teise vabadussõtta" kui oleks sellest "mahamüümisest" teadnud . Ainult idioot võib rääkida ,et eestlased läksid sõtta "Suur-Saksamaa" eest. Tooaeg ei uskunud ka Saksa Wermahti kindralidki enam mingit võitu, ja korraldasid atentaadi Hitlerile selleks ,et püüda peale Hitleri surma rahu teha , kahjuks see ebaõnnestus. Hitler aga lootis viimase hetkeni ,et saab valmis aatompomm mille loomiseks saksa teadlased "palehigis" töötasid . Liitlased kes teadlikud olid pommi loomisest takistasid seda igati ,hävitates näiteks Norras asuva "raskevett " tootva tehase. Ameeriklased lihtsalt "võtsid üle"kõik mida saksa teadlased teinud olid ja valmistasid ise Aatompommi . Seda sai "omal nahal tunda"Jaapan kes kohe alistus. Eestlased siin Eestis 1944 aastal uskusid tõemeeli ,et suudavad "Sinimägedes" vastupidada , sakslased lahkuvad ja taastatakse Inglis-Ameerika abiga Eesti riik. Selle nimel läksid surma tuhanded eesti mehed ,ja ainuke nimetamisväärne oli ,et ligi 80.000 peamiselt naist ja last said põgeneda läände. Ei tea mis Saksa "okupantide käsilased" nemad olid ,see on ülimalt loll jutt. Kuid minejaid oli oi kui palju veel, ka meie pere ema ja mina õega läksime sadama ,et minna "Moero" peale kuid saatus tahtis ,et hilinesime ja nii pääsesime uppumis surmast. Kuid on selline ütelus--- " Kes poomissurma määratud see ei upu"

Pühapäeval, 27. sept. ETV saade- Eest aja lood.Okupatsioonid.
Seda oleks pidanud vaatama. Siis vaidleks edasi, et kes need metsavennad ja Omakaitse tegelikult olid.

Antsule

Tähelepanuväärne on seegi, et raadiojaamad Ameerika Hääl, BBC, Vaba Euroopa jt Teherani - Jalta konverentside otsustest ei rääkinud. Nendes raadiojaamades olid omad tsensuuriosakonnad. Ka praegune kõva kära MRP ja selle salaprotokollide üle on mõeldud eelmainitud konverentside otsuste varjamiseks.
29. septembril oli 1938. Müncheni sobingu aastapäev ja ka sellest polnud Eesti meedias juttugi.

Need, kes läksid vabatahtlikult
(umbes 20 000), nende kohta saab väita, et mindi sõdima
Suur - Saksamaa eest. Eestis oli küllaltki palju Saksa orientatsiooniga isikuid. Just nemad ja nende perekonnad pidid Eestist sõja lõpus põgenema. Kes ei saanud, see pidi metsa minema. Hiljem anti neilegi amnestia, kel just veretööd hingel ei olnud. NKVD organiseeris ka võltsmetsavendade gruppe. Nende üheks ülesandeks oli kontrollida ka amnestia saanuid. Mindi nende ukse taha ja kutsuti metsavennaks või paluti mingit muud abi. Kes nendega koostööd tegema hakkas, see hiljem ka arreteeriti.
Aga sundmobilisatsiooniga võetud meestest jätkasid paljud peagi Eesti Laskurkorpuse või Nürnbergi tribunali vahipataljoni ridades.

Ameeriklased kavatsesid aatompommi siiski Saksamaale visata. See jäi ära, sest Saksamaa alistus niigi.

Sinimägedes sõditi ja peeti vastu tänu Saksa väeosade raskerelvade toele, lisaks abistasid flaamid, valloonid, hollandlased jt. Vlassovlased täitsid tõkkeväeosade ja välipolitsei rolli.
Kuidas oleks kaitstud Eesti lõunapiiri maismaal, kui juba üle Peipsi tulnud Eesti Laskurkorpuse väeosi ei suudetud tagasi lüüa? Sakslased raskerelvastuse äraviimisest eestlastele ette ei teatanud.

täpsusrus.Küsimus sinult-Kui vana sa olid,kui see maapealne PÕRGU algas Eestis spt 1944?Raske on uskuda,et nii palju inimesi põgenesid sellel sügisel ja nii palju EESTI NOORI hoitsid põgenikutel teid lahti,et nemad kõik olid sakslaste sabarakut.Toll ajal ma olin 17.aastane-kas ka mina,kes oli sündinud ja kasvanud EESTI VABARIIGIS ja annud vande,et ma kaitsen enda sünnimaad-kas ka minusugune oli sakslaste sabarak.Minusugusel pole sinusugusele õiged nime anda!

Rahvuskomiteel oli ka väliskeskus Stockholmis, mis loodi 1944. aasta juulis ja kuhu kuulusid Varma, Rei, Laretei ja Penno, kes said seal suhelda Inglismaa, Prantsusmaa ja USA saatkondadega. Mida neile sealt öeldi, pole teada.
Kui väliskeskus avati, oli kohal 50 ajakirjanikku, ka Inglismaalt, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja USAst.
Teherani konverents algas teatavasti 1943. aasta 28. novembril ning Sinimägede, Tallinna ja Pärnu pommitamistes olid oslenud ka Inglismaa instruktorid, sest suur osa lennukeid olid inglise päritolu ja pealegi oli inglastel suured kogemused Saksamaa linnade pommitamises, mida jagati nüüd oma sõbra Staliniga.
Tollane ajakirjandus oli täis inglaste vastast sõimu. 1944. aasta 9.septembril tühjendasid sakslased ja vlassovlased Patarei vangla eesti rahvuslastest ja inglise orientatsiooniga isikutest ja lasid Metsakalmistul maha. Millegipärast ei sobi seda kurba sündmust siiani mälestada!
Aga Uluotsa raadioesinemised 1944. aasta 7. veebruaril ja 19. augustil olid Saksamaa kesksed. Teatati, et antud olukorras saame loota vaid Saksamaa peale.
Peab lisama, et ka aastatel
1939 - 40 seoses MRP ja baaside lepinguga pöörduti ikkagi Berliini, mitte aga Londoni, Pariisi või Washingtoni poole!
Saksa - Nõukogude mittekallaletungipakti sõlmimine tekitas EW poliitikutes arusaamatust ja paanikat, sest arvati, et Saksamaa tungib peagi Nõukogude Liidule kallale ja selle nimel oldi aastaid tegutsetud.
Admiral Canarise hea tuttav kolonel Maasing saadeti Berliini asja uurima. Canaris aga teatas, et ei saa MRP kohta midagi öelda.
Eestis viibinud kontserni "IG Farbenindustrie" direktor Fritz
Ter- Meer teatas, et ka peale MRP sõlmimist jätkab Saksamaa endist poliitikat Nõukogude Liidu suhtes. Tema arvates levib Saksamaal arusaam, et Nõukogude Liidu loodusvarad peavad olema kättesaadavad üksnes Saksamaale ja kuna neid vabatahtlikult kätte ei anta, siis tuleb selle nimel võidelda ja selleks valmistuvat Saksamaa juba pikka aega.
Seoses baaside lepinguga saadeti kolonel Maasing koos kaitsepolitsei agendi parun Uexkülliga uuesti Berliini (mitte Londoni!). Saadi teada, et Saksamaa vaatab Punaarmee baasidele Baltikumis kui ajutisele nähtusele.
Aga Saksa orientatsioon tekkis EW sõjaväes 1935. aasta teisel poolel, kui grupp saksameelseid ohvitsere eesotsas sõjaväeluure juhi Maasing´uga said juhtivatele ametikohtadele.
Saksa Abwehr paigaldas piki Nõukogude - EW riigipiiri raadioluure - ja kaugvaatlusseadmeid. Lisaks varustasid saksa spetsialistid majakad laevaliiklust jälgivate seadmetega jne. Aastatel 1939 - 40 saadeti EW kaudu Nõukogude Liitu mitu Abwehri luuregruppi. Mitte üheski teises Euroopa riigis ei tundnud Abwehr end nii koduselt kui EWs. Mõistagi tegid Inglismaa ja Prantsusmaa kõik, et vähendada Saksamaa mõjuvõimu Baltikumis oma liitlase Nõukogude Liidu kasuks, tagades seda ka juriidiliselt rahvusvaheliste õigusaktidega.