Palju palju tänu Hr Märt Sultsile edu lohega võitlemisel.Ta on mees,kes ka teeb mitte ei räägi.Tahte puudus on Eesti Riigi poolt mis on kaanetatud korruptsiooniga.Ja sellepärast pole sundüürnikud leidnud ei mõistmist ei korrektset ega ausat lahendust.EESTI vABARIIK on tallanud inimõigused porri.

Mehejutt! Tervist ja vastupidavust Märt Sultsile ja oma elementaarsete õiguste eest rahvusvahelises kohtus seisvatele sundüürniukele! See on kindel samm Eestis humaanse õigusriigi ja inimõigusi austava kodanikuühiskonna ülesehitamise poole kus majandushuvide ja poliitiliste huvigruppide huvide kõrval ja ees arvestatakse iga üksikisiku põhiõigusi ja üksikisikule põhjustatavate kannatuste vältimise vajadust. Ma saan aru, et kokkuvõttes ei nõua sundüürnikud oma koduõiguse eest võideldes mitte midagi muud kui , et Eesti Vabariik austaks ja täidaks meie oma Põhiseadusesse sisse kirjutataud õiguskindluse, õigustatud ootuse ning võrdse kohtlemise printsiipi. Omandireformi aluste seaduse §2 lg 2. Ja Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni, millega Eesti on küll ühinenud kuid millele Eesti riigivõim tegi just omandireformi läbiviimiseks suisa vastava nimelise reservatsiooni - deklareerides sellega, et Omandireformi läbiviimisel tavatseb Eesti rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigusi rikkuda. (see piinlik, 1997. a. kehtestatud reservatsioon on tänaseni tühistamata!) Tõsi küll, täna tuleks arutada juba ka riigivõimude ja osade, kaaskodanikest sundüürnike suhtes eriti julmalt käitunud omanike, poolt omandireformi ja erastamise läbiviimise ajal vastutustundetuse, osavõtmatuse ja hoolimatusega põhjustatud kannatuste heastamist ja konkreetsete süüdlaste vastutusele võtmist! Loodetavasti saab Kopli sundüürnike pöördumine rahvusvahelise inimõiguste kohtu poole kogu rahvalt toetuse. Sundüürnikud saavad kaitsta oma seaduses ettenähtud õigusi ja kui kõik on läbi viidud heade tavade ja korrektselt seadust jälgides ei saa ka õigusjärgsetel omanikel ega teistel midagi selle vastu olla. Mis võiks ausatel inimestel olla õigluse, seaduste täitmise ja humanismi ning inimõigusi austava kõrgetasemelise kohtuliku kontrolli vastu.

Oletame, et otsus tuleb : EV on sundüürnikele liiga teinud. Kas otsus ütleb ka kuidas seda heastada? Kas Sultsil, Keskerakonnal või mingil ühingul on täiesti täpne strateegiline plaan ja seda käivitava seaduse eelnõu meie oma riigi jaoks? Ega Euroopa kohus ei hakka ju heastamist korraldama, seda tuleb teha meie oma riigil. Muuseas, "Strateegiline plaan" peab sisaldama konkreetset lahendust iga sundüürniku pere kohta ja demokraatlikus riigis arutatakse see asjaosalistega läbi. Kui Savisaar oli minister, siis otsisin asjatult MKM kodulehelt seda "Sundüüri küsimuse lahenduskava" ja otsin vahel nüüdki. Kas keegi teab anda konkreetset linki?

Mina sain Kalinini raj. Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomiteelt orderi 101 m2 korterile ja kuna omanikud olid õnneks kõik Vorkutas otsa leidnud, siis erastasin selle. Naabri Alma sai erastada endise 16m2 pesuköögi, kus ta elas märtsipommitamisest saadik. Pensioni aga maksab see Ansipi valitsus nii Almale kui mulle ühesugust. Ometi peaks võrdse kohtlemise printsiibi järgi minu pension olema Alma omast täpselt nii palju suurem, kui mitu korda minu korter on tema omast kallim. Euroopalikus tarbimisühiskonnas peaks inimõigused alati sõltuma konkreetse inimese tarbimisvõimest. Ehk saaks sellegi EV mahajäämuse osas Euroopa Inimõiguste kohtu kaudu õiguse maksma panna? Mina küll loodan, et minu ootus Almast mitu korda rohkem penssi saada on õigustatud.

Kulla sundüürnikud kas te ikka veel usute et rikaste eestvõitleja Ansip kergitaks kulmukarvagi teie kaitseks Ta sülitab teie Euroopa Kohtule Kuni oravad on võimul ei muutu riigi poliitika inimsõbralikumaks Aga selline on eestlaste tahe närida nõrgemat Vaata valimistulemusi

Vaadeke, lieber frau Bettylde. Teje jutt see üpris väga naljakas on! Vöi minna mitt möisma see eesti keel nii heaste! Nali naljaks - tahan alati eestlastele meelde tuletada, et Eesti Wabariigi ajal olid kaks eestlaste poolt kõige põlatumat ja naeruvääristatumat asja nimelt kadakasakslus ja vurlelikkus! Seda võite toonasest ajakirjandusest hõlpsa vaevaga ise vaadata. Seega rumal alpimine, eputamine, kadetsemine ja nn. vahe tegemine inimeste vahel. Keegi teine ja teistest parem olla püüdmine oli eestlaste juures põlu all. Mis puutub teie kommentaari, siis kõik need Omandireformi vead oleks tulnud välja tuua ja ka osaliselt toodi, ning nende vastu protesteerida 1990-1991. aastal so. Omandireformi nimelise poliitilise otsuse väljatöötamisel ja vastuvõtmisel. Ülemnõukogu ees esinenud minister Raidla ja juriidiline konsultant Oviir ütlesid üsna selgelt välja, et selline omandireform väljub õigluse ja seaduslikkuse piiridest ja sellisel kujul ei tohiks seda teha. Sama kinnitasid ka Uluots, Tõnisson, Allik, Teaduste akadeemia, Notarite koda, kuuldavasti isegi kohal käinud Saksa omanisuhete spetsialistid jne. Aga Ülemnõukogu ajutises omandi- ja maareformi komisjonis istusid sellised mehed nagu Hallaste ja teised kes surusid küllalt agressiivsete võtetega ja ilma teaduslike analüüsideta läbi just sellise omandireformi nagu ta on, pluss veel kõik need kurikuulsad "Betlema tädi parandused". Ja pole siis mingi ime, et kõik need ebaõiged, ebaõiglased ja ebaseaduslikud teod ning riigi hoolimatus inimestele põhjustatud kannatuste suhtes, tuleb õigusriigis varem või hiljem aja ja kohtute poolt korda seada. Nii peaks ka Teie poolt kirjeldatud naaber Alma (juhul kui ta ikka on reaalselt olemas) oma hagi ebaõiglase ja ebavõrdse kohtlemise eest kohtusse viima. Niisamuti nagu "õigusjärgne omanikki" kes sai oma, tõesti oma raha eest ehitatud ja viimse sendini väljamakstud maja (selliseid oli muide väga vähe) tagasi võrdselt sellega kelle maja oli 100% laenudega kaetud ja mis väljamaksmata kinnisvarana tegelikult kuulub hoopis võlausaldajale. Kui iga üksikisiku kaitstud inimõigused on meie jaoks demokraatlikus Eesti Vabariigis kõrgeimaks väärtuseks ja igasugune omand (mitte ainult omandireformi vastuvõtnud ülemnõukogu mõistes omand) on püha ja puutumatu, siis ei pääse me sellisest omandireformi ümbervaatamisest õigusriigis mitte kusagile. Mis puudutab aga teie poolt viidatud, pommitamise ohvrina pesukööki elama sattunud Almat ja tema erastamist, siis julgen ma kahelda teie viite tõele vastavuses. Sest ühte tuleb tõde tunnistades nõukogude aja kohta küll möönda. Ja see on fakt, et nõukogude aja lõpuks viidi inimesed keldrikorteritest-pesuköökidest küll välja, (eelisjärjekorras korterijärjekorras õismägedele- Lasnamägedele) ja teadaolevalt ei elanud nõukogude aja lõpuaastatel, vähemalt Tallinna linnas mitte keegi enam keldrikorteris ega pesuköögis.

pr. Betty;Pension sõltub ikka tööaastatest,mitte elamispinna suurusest.Nii palju peaks ikka jagama.

Kurtke aga kullakesed Brüsselisse, sest need vennikesed pole isegi kurja und näinud sellest kuidas okupatsiooni ajal siinmail ilusamaid eramuid ja paremaid kortereid väljavaliti, nende omanikke kas Siberisse saadeti või labaselt maha tapeti ja selmoel saadud kortereid ja eramuid nüüd "OMA KODUKS" tunnistatakse ja nende hoonete endiste omanike järeltulijaid "LEHMA LELLEPOEGADEKS" sõimatakse. Ahnitsege edasi kommarite kannupoisid, jõudu teile selles näruses ettevõtmises.

Alma on kunstnik ja pesuköök oli keldrikorterite kommunistliku likvideerimiskampaania järel vormistatud ateljeena. Nagu paljudel omasugustel, oli keldris või hoovihurtsikus paiknev ateljee ainuke koht, kus ta Tallinnas sai elada. Seltsimehed Kapi tänava Min. Nõukogu Asjadevalitsuse tornidest ei märganud seda siiani seepärast, et neil on tänaseni hirmus häda naabrimeeste ja endiste kolleegidega, kes neile koeri kallale ässitavad.

Eestis oli peamine sotsiaatoetuse jagamise viis elamispinna erastamine, pension on selle kõrval tühiasi ja muuseas just seetõttu lääneriikidega võrreldes nii väikene, et pole arvestatud, et sellest ka üüriks peaks jätkuma. Meil on 99% omanike riik. Seega oleks täiesti loogiline, et ka pensionimaksmisel lähtutakse samast põhimõttest, mis erastamisel: inimõigusi on igal isikul just nii palju, kui nõukogudeaegne korteriorder kinnitas. Kui 100m2 Kadriorus, siis kadriorglase õigused ja elustandard, kui mõni ruutmeeter Mõnistes siis mõnitused surmani.

Erastamine oli viga. KÕIK oleksid pidanud oma korterid sularaha eest välja ostma. Nii bettyd kui almad, noo kopli rahvas kui kadriorg, võrokesed ja setod. Kes poleks suutnud, oleksid jäänud üürnikeks - nagu mujal maailmas. Ja endistele omanikele oleks tulnud sealt teenitud sualaraha eest maksma mingi kompenstaisooni. Mingi, sest ka nemad peavad omast taskust 50 aastat okupatsiooni kinni maksma.

Vea tegid hoopis Smerð ja NKVD, kes osa omanikevõsusid ellu jätsid. Hooletus ees, õnnetus taga. Ja kui faðistid Sinimägedest varem minema oleks pekstud, siis poleks ükski lehmalellepoeg jõudnud Rootsi lipsata. Siis me kõik lihviks kodus parketti ega kulutaks euroopa kohtute uksi ja elaksime druuþno. Võrdselt, vastavalt ootustele.

ti vigga.ET ootame õiguspärast suhtumist ka meisse ja õigust evp´de eest( väärtuses) elamispinda erastada. Arno va vigin siin, sai ju ubriku ümbert maa erastada.. enamus mölisejaid siin on ju korteri erastada saanud lisaks sugulastelt saadud varadele. tänastest sundüürnikest vaevalt keegi see küüditaja oli või mida iganes. küll on aga tänased omanikud kohe kohe korraldama sundküüditamist.. niipea kui üürileping otsas.. seda mõnu ei saa neilt ju ometi ära võtta. mis sellest et isegi omad sugulased testamendiga teid varast ilma jätsid, mi sest et teil polnud aimugi nendest varadest, mis suisa sülle kukkusid, mis sest, et te oma toonaseid sugulasi isegi näinud pole,mis sest et majadel laenud peal olid... nii tore on ju muidu rikkaks saada..

Kurjad keeled ja targad mõtted räägivad, et kogu seda Omandireformi ei pandud mitte kokku Toompeal ja Eesti Vabariigis vaid ikka nende sõprade poolt kes ise Eestis ei elanud, aga kes nii väga tahtsid omaks võtta "õige eestlase" pooljumalikku positsiooni ja "Ajaloolise õigluse taastamise" sentimentaalselt ilusa sildi taga 1990 aasta vara poliitilise otsuse läbi ümberjaotamisega määrata, kes saab Eesti Vabariigis marjamaale ja kes peab jääma karjamaale - ja kes kaaskodanikest peab kogu selle tänaste saajate hüvede huvides toimuva "kommude, venelaste, nkvd-laste jms." ülekohtuga õigustatva oma arvelt teistele kinni maksma. (isikute sellektsioon poliitilise otsuse alusel on muide inimsusevastane kuritegu)Ilus aga eksitav on arusaam, et kui erastamist ei oleks toimunud, oleks igaüks omale turult sobiva korteri ostnud ja olukord oleks õiglaselt lahenenud. See oleks olnud nii, kui Eesti riik oleks oma kodanike suhtes käitunud oma riigina aumehelikult ja eelistanud oma kodumaiste kodanike huvisid ja viinud protsessid läbi tõe ja õiguse vaimus oma kodanikega ja oma 1991. aastaks kujunenud ühiskonna siseselt. Sest tasub siinkohal meenutada, et eesti inimestel ei olnud 1990-ndate alguses, pärast rahareformi läbiviimist lihtsalt raha! Küll aga oli raha nendel samadel sõpradel välismaal, kes kuulujuttude järgi endale meelepärase omandireformi läbiviimise saavutamiseks üsna entusiastlikult teatud poliitiliste parteidega suhtlesid ja neid näiteks valimisvõitluses abistasid-toetasid. Olen lugenud, et tollane Eesti Panga President võitles meeleheitlikult selle eest, et riik sekkuks ja et eesti inimesed kellel raha ei olnud, saaksid riigilt, kellel samuti raha ei olnud, saksid vähemalt erastada riigivara nii, et see ei liiguks välismaalaste kätte. Kahjuks jäi Otsasson selles võitluses kaotajaks ja eesti oma inimestele eelistasid võimud välismaiseid investoreid. Kolme toaline korter maksis noil aegadel vist 50 000 krooni - ja ometi ei olnud Eestlastel raha ega kogemust et neid osta. Meie tänaste sissetulekute juures ja elukogenumana võime nüüd mõista millist kergesti pakutavat ahvatlust ahvatlust tähendas selline olukord kõigile kapitaliühiskonnas kogenud tublidele välismaistele kinnisvaraarendajatele.

Jah, Märt ongi vist ainuke erand selles erakonnas. Kesknädal võiks aga ära tuua ka selle tänase uudise, et Keskerakondlik linnavalitsus, kes oma ametlikus kirjas volikogule lubas ületrumbata IRL-i pakutud veerandmiljonilise kolimistoetuse sundüürnikele, käis tänasel istungil välja oma "palju parema" otsuse - 75 000 krooni.

75000 krooniga saab 15 kuud üürida 3-toalist korterit Põhja-Tallinnas, kuid uue kodu esimeseks sissemakseks sellest ei piisa. Ju siis on väga vaja, et sundüürnikud munitsipaalkasarmutesse lähevad ja aitavad seal pättide kiuste mingitki korda pidada. Ilma sundüürniketa oleksid munitsipaalmajad samamoodi ära lagastatud kui endised ühiselamud.

Sundüürnikule ei ole vaja kolimistoetust. Sundüürnikule on vaja kodu! Ma loodan, et Euroopa kohus täidab oma ülesande.

Ma väga vabandan kui tuleks,siis peeretaks selle Keskerakonna kolimistoetuse jutu peale.Sundüürnik vajab KODU mitte mingit kolimistoetust ja munitsipaalpinda.

Kinnisvara ei erastatud 1990-tel enampakkumisel väljamaa rikastele, vaid soodushinnaga ENSV elanikele, kes müüsid seda edasi spekulantidele, need suurspekulantidele ja alles need välismaa investoritele. See edasimüümine oli loomulik ja ennustatav asjade kulg. Loomulik ega ainuõige ei olnud vaid igale kodanikule tema tüki väljamõõtmise alus: nõukogudeaegne privileeg midagi kasutada ja diskrimineerimine hüvede kasutamisel. Nõukogulase suur üürikorter oli privileeg nagu tsaari ajal parunitiitel. Ei saanud parunid oma maid tagasi ehkki need olid nende püha eraomand ja kaebasid nad igasugustesse Euroopa kohtutesse 1920-tel aastatel. Ei saa siis nõukogude üürnikud ammugi midagi, sest neile ei kuulunud mitte vara vaid teatud seisus, mis andis õiguse seda vara kasutada. Ka õigus erastada soodsalt oli privileeg, mitte kodaniku- ega inimõigus. Erastamisaegne Eesti oli seisuslik ühiskond. Veider on mingi kohtu kaudu feodaalset minevikku veidikeseks tagasi nõuda. Sotsiaalasja saab ka tänapäevaselt ajada.

Kolimistoetust saab minu teada ka siis, kui üürnik kusagile ei koli vaid ostab oma korteri omaniku käest ära. Sisuliselt on tegu ostutoetusega. Ja pole välistatud, et tulevikus makstakse kolimistoetust veel tagantjärele ja täiendavalt. See on KODU omandamise toetus.