väitele "Õigusjärgsed omanikud jäeti ilma võimalusest olla aumehed". Tean juhtumeid, kus tublid ausameelsed väliseestlased loobusid oma kunagiste majade tagasinõudmisest, sest neile, kes olid ise läbi elanud kodukaotuse, ei mahtunud pähegi võimalus ajada taeva alla sealsed elanikud, et pool sajandit tagasi maha jäetud maja ja krunt rahaks teha. Mõnelgi oma "kallist isamajakest" avalikult Rahva Hääles laialt taganutnul jätkus aga kuldse kodu jaoks armastust vaid seniks kui leiti paksu tengelpungaga ostja.

Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga.
Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja tema tollaste liitlaste USA, Prantsusmaa ja Inglismaa vastu.
Paistab, et okupatsiooni juriidiliselt siiski ei olnudki ja seega pole võimalik ka Venemaale ja ta liitlastele mingeid nõudmisi esitada.
President Meri allkirjastas aastal 1994 mitte okupatsioonivägede, vaid võõrvägede väljaviimise lepingu.
Okupatsiooniväed viidi näiteks välja Austriast ja Saksamaalt.
Ja kuna tegemist polnud okupantidega, siis said ka punaveteranid erinevalt paljudest põliseestlastest elamispinna ja maa erastada.
Ka Nürnbergi tribunal käsitles Eestit NLiidu ametliku osana, pealegi allkirjastas Eesti aastal 1991 tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakti, millega sisuliselt tunnustati ka Teherani, Jalta, Potsdami ja Pariisi konverentside otsused.
nommevalitsus.org/?p=125

Tänan!
EÜL esimees,Riigikogu liige Helle Kalda on teinud suure töö-analüüsinud omandisuhete muutmise teket- tuginedes ainult faktidele on ta tõestanud,et ORAS-e vastuvõtmisega algas meie riigis revolutsioonilise situatsiooni periood,mis kestab kuni tänase päevani.
Mida teha?
V.I.Lenin (lugege minu teoseid, eriti teos nr 24.)

Loodan, et Kesknädalal jätkub järjekindlust jätkata arhiivi´materjalide avaldamisega - siis saame teada ,kes täpselt millal ja kuidas midagi omalt poolt lisas sellesse elajalikku reformi, mis sandistas tuhandete eesti perede elu. Jõuame ehk peale Kaido Kama ka Betlemma, Hallaste, Hänni, Laari ja teisteni. Muidu tänane põlvkond arvabki, et omandireformi suurim katastroof on see, et Edgar Savisaare juhitud Tallinna linnavalitsus ehitab kodututele munitsipaalmaju.
Lugege ka Endel Uiga lugu samas lehes siin - ta ütleb, et väliseestlased (ja mitte ainult eestlased, vaid ka baltisakslased, juudid, venelased, soomlased, rootslased jt 1918-1920 Wabariigi endiste kodanike järeltulijad) said repressioonid üle elanud kodueestlastelt kätte varad, millele neil ei olnud testamenti ega pärimisõigust mitte ühegi maailmas varem kehtinud pärimisõiguse järgi.

Uiga kirjutab, et väliseesltased rahastasid Laari võimuletulekut, etoma Eestise jäänud varad kätte saada. See, et ka 400 000 vene migranti sai erastada siin nõukogude ajal loodud varad tänu Isamaa valitsusele, väliseestlasi ei ole tänaseni morjendanud.

Eesti Riigiarhiivis säilitatavatest Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ajutise omandi- ja maareformi komisjoni istungi protokollist nähtub, et tagastaval varal lasunud asjaõiguse e. võlgade mitte arvestamist nõudis kategoorilises vormis diplomeeritud jurist ja rahvasuus vahepeal piirituse-pastoriks hüütud, ennast kurikuulsa lõbumaja-skandaaliga poliitikuna hävitanud aateline Isamaalane (tänaseks kuuldavasti reformierakonda kuuluv) Hillar Hallaste.

Välja maksmata kinnisvara kuulub võlausaldajale ega ole mitte kusagil kapitalistlikus maailmas omand.

meie maja puudutavas riigikohtu otuses on kirjas, et majaomanikku pole kindlaks tehtud, kuigi maja tgastati oletetavatele sugulastele, aga et see pole meie, kui üürnikke asi nagunii, ja oligi lugu lõppenud.

sellise asja eest peaks mõningad isikud "Rootsi kardinate" taga istuma. Kas meil kunagi saab olema õigusriik?

Võiks teha ju avaliku kogumiku, kõigile soovijatele lugemiseks valedest, lausa faktivigadega või faktide eiramise tulemusel kokkuklopsitud kohtumäärustest, eiigikohtu otsustest. vähemalt huvitav lugeda. esitamiseks ja rahvale lugemiseks ka sobiksid ilmselt, st faktivigadega valed tagastamisotused.
Koopiad originaaldokumentidest juurde ja oleks ju huvitav lugemine.

Lollus pidi olema suurim kurjus. Kurb, et pimesikumäng kestab edasi ja valel ei ole üldsegi mitte lühikesed jalad. Objektiivne analüüs ORASi läbiviimise kohta Eestis kirjutatakse niikuinii, ja kahjuks või kasuks mitte Eestis.
See teema on nii hell, et hetkel ei saa kogu tõde lihtsalt päevavalgele tuua.

21.02.2007
Ratas: kas omandireform tuleks tagasi pöörata?
Tallinna linnapea Jüri Ratase sõnul on korterite otsustuskorras sundüürnikele erastamise puhul tegemist omandireformi lõpuleviimisega lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist.
"Kuni 2002. aastani erastati Tallinnas kollaste kaartide eest üle 91 000 korteri, kokku üle 4,6 miljoni ruutmeetri elamispinda," ütles Ratas. "Lähtudes korterite otsustuskorras erastamise vastaste loogikast kannatas riik seeläbi vähemalt 46 miljardit krooni kahju ja kas see kahju tuleks nende arvates 300 000 tallinlaselt sisse nõuda."
Linnapea sõnul on korterite otsustuskorras müügi vaidlustanud SDE ja IRL seega omandireformi alused kahtluse alla seadnud. "Kas oponentide arvates tuleks omandireform kehtetuks kuulutada?" küsis Ratas. "Korterite otsustuskorras sundüürnikele müümise näol on tegemist omandireformi jätkuga. Aitame sellega tagastamisele läinud majades elavaid inimesi, kes ei saanud teistega võrdsetel alustel endale eluaset erastada."

Riigi julgeoleku ja järelvalveinstitutsioonid on õigusnormidest kinnipidamist kontrollinud, tuvastanud seaduserikkumisi, pole aga ebaseaduslikke sätteid tühistanud ega teo toimepanijaid vastutusele võtnud. Ükski riigiinstitutsioon pole kas tahtnud või suutnud reageerida, et pöörata kuritegelik ebaseaduslik olukord seaduse kohaseks.
Linnavalitsuste põhimäärused kohustavad linnavalitsusi tühistama ebaseaduslikud otsused ja korraldused nende ilmnemisel. Seda aga pole tehtud kordagi. Toimitud on vaid kohtuotsuse ajendil.
Rahvusvahelised järelvalveinstitutsioonid jälgivad Eestis toimuvat oma vaatlejate kaudu, et lülituda pärast Eesti täielikku liitumist ühisesse Euroopa majandus- ja õigusruumi, mil asutakse selgitama ja likvideerima põhjuseid st. ka süüdlaste väljatoomist ja suunama Eesti õigusorganite tähelepanu süüdlaste õiglasel karistamisel.
Tuleb tõdeda, et üheski Euroopa riigis pole seni veel loodud pretsedenti, kus välja petetud kinnisvara oleks jäädavalt varga omandisse jäänud.
Ka Balti Eraõigust täidetakse valikuliselt. Neid paragrahve, mis on omanikele kasulikud rakendatakse, neid mis ei ole kasulikud ( pärandatud pangavõlad jne.) jäetakse kõrvale.
Ka korteriühingutele kuulunud vara ei natsionaliseeritud 1940-1941 aastal, vaid korteriühingud likvideeriti 1949. aastal. Enamus korteriühinguid oli pantinud oma vara (kinnistud ja hooned) võlgade katteks Pikalaenupangale jt pankadele. Seega, ei kuulunud korteriühingute vara koos korteritega mitte korteriühingu liikmetele, vaid pankadele. Aga - mis tehti Eestis? Eestis otsustati tagastada endistele korteriühingu liikmetele reaalselt korterid (miljardeid kroone maksvat vara). mis pole iial olnud korteriühingute liikmete omand omandiõigse alusel, ja mida pole ühingu liikmetelt ka õigusevastaselt võõrandatud. Korteriühingute majad koos seal asuvate korteritega kuulusid juriidilisele isikule, st ühingule, mitte üksikisikutele. Seega tehti Eestis aastal 1993 eraldi seadus, mlle alusel tehti omanikeks isikud, kes seda ei olnud 1940 aastal ja kellelt ei olnud vara ka õigusevastaselt võõrandatud.

Omandireformi aluste seaduse sellisel kujul kehtestamisega seadustas ja põlistas Eesti vabariik kõigi "rahvuslik konseravatiivsete" "Isamaliitlaste" ja teiste "ajalooliselt õigluse taastamise" loosungi taha peitunud saamameeste kiuste eesti Vabariigis Nõukogude Liidu seaduse (Mis oli võimalik ainult Nõukogude liidu majandusmudelis) kõigi võlgade kustutamise kohta! Ja ainult see fakt muudab kogu selle omandireformi õigusteaduse seisukohalt naljanumbriks. Meeldib see meile või mitte, aga juba Saksa okupatsioonivõimud , oma eraomandi uuesti jalulesadmise I-VII määrusega olid hädas Nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud varade ja natsionaliseerimata jäetud võlgadega mis igale omandi olemust õigusteaduslikus mõttes tundvas ja majandusloogikat austavas asjatundjal ei võimaldanud ühiskonnas juba siis - ainult pool aastat peale natsionaliseerimist, lihtsalt uuesti jalule seada. Võlgasid lihtsalt ei saa lihtsalt olematuks arvata või võlausaldaja omandit (laenuraha) väiksemaks eraomandiks arvata kui maja või muud võlaga koormatud kinnisvara.
Oleks ju tore olnud kui praeguse majandus ja finantskriisis vaevleva USA valitsus oleks lihtsalt samal loogikal meie Isamaliitlaslike omandireformijatega öelnud, et teate - majandus ja rahandus on hädaohus ning suisa kokkuvarisemise ohus. Ühiskonna ja avaliku (parempoolsete valitsust toetavate kapitali omanike õiguste järjepidevuse) huvides me kuulutame homsest - , ei veel parem tänasest kõik pankades olevad halvad laenud olematuks. Pankadele jäävad ainult positiivsed ja kasutoovad laenud.
Just nii tehti välismaalt tulnud juhiste ning agarate Isamaliitlaste poolt Eestis omandireformi. Tehti just nii, sest ajalooline reaalsus ja vahepeal natsionaliseerimisest möödunud 6o aastat ning vahepeal sündinud 3 põlvkonda ei oleks ei majandus ega loodusseaduste järgi võimaldanud tõsiselt võetavat varade tagastamist ilma õigusliku nihhilismita, ebaõigluse ja kodanike ebavõrdse kotlemiseta. Ja just selle pärast on kogu see omandireform õigustühine ja kuulub ükskord heastamisele niikuinii. Mingu selleks ükskõik kui palju aastaid.

Pr,hr just...
Täpselt õige-ükskord me võidame niikuinii!

tähtis on, et enamlased-kelamlased pukki said.

Tallinnas jäeti erastamata 484 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! (vt. Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995). Vot nii täideti Eestis Põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi!
Huvitav, milline on nüüd nende majade staatus?
Väljastatud surrogaatraha EVP-l puudus kattevara. Ühe ja sama hulga EVP-de eest sai erastada erineva turuväärtusega elamispindu, maad ja ettevõtteid.
Sellise osakute ideega soositi üht kitsast elanikegruppi, neid kel nõukogude ajal oli võimalus saada riigilt tasuta korter. Ja eelkõige polnud need eestlased, vaid mujalt tulnud pagulased.
Ja kuhu kadusid Punaarmeest maha jäänud korterid?
Tallinna Linnavolikogu esimees oli tollal Tiit Vähi ja linnapea Jaak Tamm.
tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=14860

paber.ekspress.ee/viewdoc/0E5D2A04F2AECC77C2256D64005A5D21
Hüvitusfondi ajalugu on kriminaalasjadest kirju nagu rosinasai.
Sundüürnikele korterite ehitamiseks mõeldud Hüvitusfondi rahaga (summad märksa suuremad kui SEC-i süüdistuses) kaeti börsisullerdaja Ühispanga hiigelkahjud.
vaher.blogspot.com/2005/11/meedia-silmakirjalik-hukkamist.html

Arvo Kuddo artikkel " Omandireformi okkaline rada"
Hüvitusfondi rahade haihtumisest.
www.kodueest.ee/cms/eesti/info/meedia
NB!
Küll varsti haihtub raha ka pensionifondidest!

No miks pagana pihta siis neid susserdajaid siis vastutusele ei võeta?

www.postimees.ee/310108/esileht/siseuudised/tallinn/309258.php
Komisjonile esitati andmed 21 pikaajalise hooldusremondiobjekti, 231 eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise juhu ning 61 lõpule viidud ja 14 senini pooleli oleva taastamislepingu kohta. Eluruumi asustamisõigust müüdi aastail 1990-1997 vähemalt 3000 juhul. Pikaajalisse hooldusrenti antud hoonetest pole valdav osa linna omandusest väljunud, samas on neilt saadav renditulu väike ning võimalusel tuleks rendilepingud üle vaadata. Üksikute objektide võõrandamine toimus Tallinna linnavolikogu, mitte aga Kesklinna valitsuse otsusega. Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal. Kas tõesti oli siin mängus Keskerakonna käsi? Uhked elamised omandasid sel teel ka Jaan Manitski, Linnar Viik, Urmas Arumäe jmt, keda Keskerakonnaga seostada oleks kohatu. Luksuskorterid hankisid tööandja eluruumide erastamise teel veel AS Mesileib virgad töötajad Rosimannused, endine sportlane ja praegune ärimees Even Tudeberg, teravapilguline pealtnägija Vahur Kersna. Nii polegi põhjust imestada, miks tööandja eluruumide erastamist uurib keskerakondliku linnavalitsuse komisjon, mitte aga erapooletu ja kallutamatu KAPO. Liialt paljudest kunagistest tööandja eluruumis virelnud "lihttöölistest" on saanud presidendid, luurekoordinaatorid, miljonärid, vallavanemad, telestaarid ja muud VIP-id. Massiline eluruumi asustamisõiguse müümine aastatel 1990-1997 põhines küll linnavolikogu otsusel, ent nende korterite arvel oleks saanud lahendada sundüürnike probleemi. Nagu näha, on valdava osa korteritehingute taga linnavolikogu kui kollektiivse omavalitsusorgani otsus, mis taas kord kummutab väited Keskerakonna juhtpositsioonist korteritehingute korraldamisel. Ei kuulunud toona ega kuulu nüüd Keskerakonda Jüri Ott, kelle allkirjad kinnitavat suurt osa korterilepingutest. Teenimatult on jäänud varju Hannes Kulbach, kes ei kuulunud linnaosavanemana tegutsemise ajal ühtegi erakonda. Kui eraldada enam kui 3000 sõlmitud lepingust need 15, millele kirjutas alla Elmar Sepp, siis selgub, et tema viis omavalitsusorgani järjepidevusest lähtudes ellu eelkäijate alustatut. Kohtus mõisteti korteritehingute juhtfiguuriks tehtud Sepp kõigis süüdistustes õigeks.