www.transparency.ee/?s=244
Sõpruskonna õnnelik tehing.
Privaatne Toompea tänavasopp. Maja akendest avanevad hunnitud vaated Pelgulinnale ja Koplile. Tõeliselt suured korterid. Silmapaistvad omanikud, kes ostsid kogu selle ilu vaid 42 000 krooni eest!

Vastuseks arvamuse avaldajale sensity ja küsimusele MIDA TEHA?

1) Faktid lähiajaloost:
a) Omandireformi Aluste Seaduse (ORAS-e) võttis vastu ENSV Ülemnõukogu 13.juunil 1991.a., kus §2 lg2 sätestab-Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Selle seaduse §2 lg2 sättega loodi rahvale väär ettekujutus justnagu ei kahjustata teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitata uut ülekohut
b) 20.aug.1991.a.hilisõhtul kl 23.02 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu Eesti Komitee juhtidega kooskõlastatud otsuse “Eesti riiklikust iseseisvusest ja Põhiseadusliku Assamblee moodustamisest”, mis taastas iseseisva Eesti Vabariigi, kus ka okupatsiooni ajal kehtis 1938.a.vastu võetud Põhiseadus de jure
c) 28.juunil 1992.a. võeti vastu käesoleval ajal kehtiv Eesti Vabariigi Põhiseadus.
d) 20.sept.1992.a. toimusid Riigikogu valimised.-seega Põhiseadus võeti vastu ENSV rahvasaadikute poolt ---mitte Riigikogu poolt
e) 06.mail 1993.a.võeti ORAS-est tulenevalt vastu Eluruumide Erastamise Seadus (EES §3 lg(1`)), kus §3 lg5 p4 alusel seadustati tagastatud elamutes elavate üürnike ilmajätmine endi eluruumide ostueesõigusega erastamisõigusest EVP-de eest.
ORAS võeti vastu riigis valitsenud segaduste (anarhia) ajajärgul sellisel kujul, mis andis võimaluse seadustada Eluruumide Erastamise Seaduse kaudu tagastatavates elemutes elavate üürnike ilmajätmine õigusest erastada endi tähtajatute üürilepingute alusel kasutatavad eluruumid võrdväärselt teiste üürnikega ja seoses selle asjaoluga tagas riik (ja kohalik omavalitsus) uues riigikorras elu alustamiseks majanduslikud eelised nendele üürnikele, kes erastasid endi korterid EVP-de eest.

jätk..
f) ENSV Ülemnõukogu võttes vastu ORAS-t ei järginud NSVLiidu Põhiseadust ja ENSV Põhiseadust.Juhul kui ENSV Ülemnõukogu arvas, et ta on esimese Eesti Vabariigi õigusjärglane oleks ta pidanud järgima Eesti Vabariigi Põhiseadust, mis oli vastu võetud 01.jaan.1938.a.
Rääkimata NSVLiidu ja ENSV Põhiseaduste rikkumisest rikuti ka esimese Eesti Vabariigi Põhiseadust...niisiis, ikkagi täielik anarhia! a) rikuti 1938.a.Põhiseaduse §4.Eestis on jõus ainult tema oma asutiste poolt kehtima pandud seadused. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud eeskirjad kehtivad Eestis õigusliku korra lahutamatute osadena.
b) rikuti Põhiseaduse §24.Majandusliku elu korraldamine peab toimuma õigluse põhimõttel, mille sihiks on loovate jõudude elustamine, üldise jõukuse arendamine ja selle kaudu inimväärse ülalpidamise kindlustamine.
Seega- möödanikku peab analüüsima, seda on Riigikogu liige Helle Kalda ka väga suurepäraselt teinud,...kuid....

MIDA TEHA EDASI ?
Meie,sundüürnikud tahame lõppude lõpuks teada, kas ORAS-e vastuvõtmisega ja rakendamisega rikuti sundüürnike inimõigusi või ei rikutud.
Mina isiklikult olen esitanud neljal korral kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule, kuid edu ei ole saavutanud-kaebused ei ole jõudnud kohtunike suurde saali, sest ma ei suuda palgata vandeadvokaate välisriigist.
Juhul kui me tõsiselt tahame Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust (mitte kolmeliikmelise kolleegiumi otsust), siis meie, kõik need sada tuhat sundüürnikku peame ühinema.

ORAS võeti vastu ajal, mil me allusime Moskvale de jure.Järelikult on juriidiline alus pöörduda ka Moskva advokaatide poole, et ka nende abiga saaksime EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHTUST vastuse küsimusele, kas ORAS-e rakendamisega rikuti sundüürnike inimõigusi või ei rikutud.

Lõpetuseks olgu öeldud, et üksikisikud ja ka väikesed grupid sundüürnikke ei suuda koguda niipalju raha, et palgata mitmest riigist(näit.Inglismaa,Venemaa) vandeadvokaadid, kes neid esindavad nii siseriiklikes kohtutes kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtus.

Resümee: Kõik sundüürnikud koos – ainult nii saame minna teist teed.......palgata vandeadvokaadid välismaalt .........jne.(loe eelnevat)

hooldusremontija'le lisaks

//Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal//

<< 24. august 1995 oli õnnelik päev nii AS-i Levicom juhile Tõnis Paltsile kui ka EV toonasele luurekoordinaatorile Eerik-Niiles Krossile. Mõlemaga allkirjastati sel päeval üürileping eluruumide saamiseks Toompea magusas majas – Kiriku põik 4. Toomas-Hendrik Ilvesele sai sama õnn osaks kaks päeva hiljem, 26. augustil.
Vähem kui kuu aega hiljem sõlmiti kõigiga ostu-müügileping korterite ERASTAMISEKS EVP-de eest, mille tulemusena läks Tallinna linna omandis olnud maja üle Paltsile, Krossile, Ilvesele ja veel mitmele nende aatekaaslasele.
Kiire asjaajamise juures rikuti seadust igal sammul. Näiteks üürileping Ilvesega kirjutati rutates alla veel enne seda, kui korter oli ametlikult kustutatud tööandja eluruumide arvelt.
Tegemist oli Tallinna korteriskandaalide ajaloos pretsedenditu juhtumiga, kus VÕILEIVAHINNA eest ärastati ühele firmale terve maja paljude korteritega, enam kui 1000-ruutmeetrise elamispinnaga.
Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri?
Kuigi Ilves oli kõva erastaja – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5.septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross (kirjanik Jaan Krossi poeg) ! Ostjaks oli keegi Markus Pedriks ning tema volitatud esindajaks ei keegi muu kui hilisem linnapea ja eesrindlik respublikaan Tõnis Palts. Nii pöörati väidetavalt variisikute (tuntud kõnepruuki kasutades “tankistide”) poolt erastatud korterid Paltsi rüppe tagasi, kusjuures Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne.>>

jäid nii Ilvese kui ka Paltsu nimi tehingus vist puutumata? Asju ajasid ju teised.

jäid nii Ilvese kui ka Paltsu nimi tehingus vist puutumata? Asju ajasid ju teised.

Meenutagem majandusministeeriumi juhtinud Mõõdukate ( Sotside ) erakonda kuulunud Mihkel Pärnoja, kelle saamatu ja isegi kuritahtliku tehingu tulemusel tabas Mustamäe paljusid ühiselamuelanikke tõeline katastroof. Ebaseadusliku tehinguga tekitati suur hulk kodutuid inimesi. Selle ministri hilisema ja ebaõnnestunud umbusaldamise ajal Riigikogus teatasid nüüdsed sotsiaaldemokraadid, et usaldavad oma jüngrit. Ent see tehing oli riigile ääretult kahjulik. Viis Mustamäe maja, kus oli 847 korterit, milles elas kokku üle 1000 elaniku, müüdi 10 miljoniga. Ühe korteri hinnaks kujunes seega 10 652 krooni. Praegu aga müüb uusomanik taoliseid kortereid juba 400 000 krooni tükk.
Elanikel erastada ei lastud. Erastas kinnisvarafirma " Fennovara", mis nüüd kannab nime Capital Kinnisvara.

1989. hilissügissel oli teada saabuvast justiitsvägivallast, mille generaatoriks oli mõjukas väliseestlaste seltskond. Siis oli võimalik veel justiitsrepressioone vältida, pehmendada aga kodueestlane ei uskunud, et väliseestlane kodueestlase tänavale viskab ja valitsus vabad korterid maha sahkerdab. Teistes postkommunistlikes riikides selline represseerimine läbi ei läinud.

kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm
Eesti Õigusjärgsete omanike Liidu juhatuse liikme ja õigusnõuniku Peeter Ploompuu hinnangul on omandireformi konnasilm esiteks selles, et omanike ring aeti liiga suureks. Teine konnasilm on see, et riik delegeeris vara tagastamise kohalikele omavalitsustele. Kui riik oleks võtnud selle enda kanda, oleks reform ammu lõppenud. Kuid omavalitsustes põrkuvad erinevad huvid. Näiteks on kodanik esitanud tagastamistaotluse, kuid seal majas on sees mingi ettevõte ja tagastamine venis lõpmatuseni või leitakse mingid otsitud põhjused, et mitte tagastada. Vastavalt eksperdi otsusele, kes märkis vara säilivuseks kas 49% või 51%, otsustati võib-olla miljoneid maksva maja saatus. Kui 51% oli ümber ehitatud, siis kuni aastani 1997 kehtinud korra järele omanik seda enam tagasi ei saanud. Kuid joonistada mõni protsent siia-sinna polnud eksperdile mingi küsimus. Ent kolmas ja kõige hullem konnasilm omandireformi puhul on Ploompuu sõnul eesti rahva omavahel tülli ajamine. Probleemide probleemiks on tema arvates see, kui 1994. aastal lahkus vene sõjavägi ja vabanesid tuhanded riigile kuuluvad korterid, mis maha parseldati, kuid mis oleks tulnud anda üürnikele ja lubada need erastada. Sellele lisab ta veel Hüvitusfondi temaatika. Hüvitusfond loodi ju selleks, et aidata inimestel kortereid muretseda. Siia ongi omanike-üürnike probleemid maetud. Tuhanded korterid kadusid, rahad haihtusid ja nüüd on riik hädas: mida teha? Ei saa omanikele kanna peale astuda, üürnikke ka ei saa ahistada. Üüri piirmäärade kaotamise seadust nimetab Ploompuu omanikelt auru väljalaskmise seaduseks. Miks? Sest võlaõigusseadus jäeti jõusse, mille kohaselt saab üüri muuta üksnes kooskõlastatult üürnikuga. Nii et sisuliselt jäi kõik samaks, omaniku jaoks midagi lihtsamaks ei läinud. Ja et vahekord on üürnike kasuks, iga omaniku kohta tuleb umbes 8 üürnikku, siis on ka selge, miks riik ja ametnikud neid rohkem toetavad. Eeltoodu põhjal pole midagi imestada, et omandireformi läbiviimist käsitlev raport on täielikult maha vaikitud. See vaikus tähendab, et kõik raportis toodud väited vastavad tõele.
Selle valguses võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?
www.kodueest.ee/cms/foorum/read/1570

Poliitikute eluasemeskandaalid

Peaminister Tiit Vähi langemisele andis tõuke asjaolu, et ta erastas seadusvastaselt oma tütrele kahetoalise korteri Liivalaia tänaval Hansapanga peakorteri lähikonnas. Sellest puhkenud skandaal avalikustas paarsada ülimalt kahtlast korteritehingut vanalinnas, millega seostusid Vähi ja omaaegne linnapea Jaak Tamm koos abilistega.

Peaminister Mart Siimann elas Roosikrantsi tänavas kahetoalises korteris ning otsustas 25 000 krooniga oma elamistingimusi parandada, ostes Müürivahe tänaval 1995. aastal rohkem kui poole seitsmetoalisest korterist. Ost tehti Siimanni sugulaselt, kes oli pinna hankimisel osavalt kilbina kasutanud 84aastast vanamemme. Odavalt saadud pinna remontimine käis aga Siimannile ta enda sõnul üle jõu ning ta müüs poolmuidu saadud pinna poolteisemiljonilise vahekasuga kohe edasi.

Linnapea Tõnis Palts ostis 1995. aastal Toompeale üle sajaruutmeetrise korteri ning maksis linnale selle eest vaid 6600 krooni (EVPd on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas küll, et ta maksis kõva raha humanitaarinstituudile, kelle omanduses korter oli, kuid 1995. aastal humanitaarinstituuti juhtinud Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt." Seejärel kinnitati Paltsu sõprusringkonnast, et linn müüs odavalt jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Selleks olevatki Palts kulutanud kaks miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks.

Saanud Tallinnas küll korteri, kolis välisminister Toomas Hendrik Ilves mõne aja pärast talle üüritud residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud president Lennart Meri peaminister Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, siis tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma abikaasa Merry Bullock. Minister oli hakanud kokku elama Evelin Ilvesega.

Saksamaal hakati sama õhinaga erastama, aga Saksa Riigikohus tegi kiiresti oma keelava otsuse.
See- eest oli Eestis erastamiskonsultandiks sakslane Dr. Schmidt, kes oma kodumaal ei saanud selliseid reforme soovitada.

Dresdeni üürnikeliit on Saksamaa suurim, 35 000 liikmega. Saksa DV ajal ehitatud paneelmajad (mis olid juba ennegi ilusamad kui meie Lasnamäed) on taasühinemise tulemusena rikkalikult renoveeritud, sest sakslased ei jaganud kortereid rahapuuduses elavatele haldajatele kätte, vaid inimesed säilitasid oma kodu, jäädes või astudes ühistu liikmeks. Ühistusse, mida meie vaatamas käisime, kuulub 7200 korterit, ja selliste ressurssidega on juba võimalik mõndagi teha. Rajada haljastust, ehitada lasteaedu , isegi seltsielu korraldada.
„Meie eesmärk elamumajanduses (ja mitte ainult siin) oli vältida rikaste ja vaeste klassi teket. Püüdsime riigi taasühinemise järel oma rahva võimalikult keskmisel tasemel järje peale viia.

Saksamaale ümberasujad pole ORAS § 6 mõistes omandireformi subjektid. Eesti riigil ei lasu kohustust vabatahtlikult 1939. ja 1941.aastal Saksamaale lepingute alusel lahkunud isikute suhtes.
Nõukogude Liit tegi suuri makseid Saksamaale 1941. aastal kompenseerimaks Saksamaale lahkunutele vara. Saksamaa Liitvabariigi juhtivad riigitegelased on korduvalt rõhutanud oma ametlikes kirjades, et neil ei ole Eesti Vabariigi vastu mingeid varalisi nõudmisi.
Sõja alustajatena kaotasid nad sõja ja igasugused varalised nõudmised tollest perioodist on lootusetult aegunud.
Küll aga need isikud ja nende pärijad, kes on mitu korda eri riikidest saanud kompensatsiooni, on kohustatud Saksa riigile raha tagastama.
Kuna sakslase silm on selgem ja mälu on pikem, siis kahjustavad eestlased end rahvana Euroopa silmis pikemaks ajaks. Euroopa rahvad on arvestanud, et iga rahvas käitub mõõdukalt omakasupüüdlikult. Kui aga mõni rahvas käitub mõõdutult omakahjupüüdlikult, siis.....