Tänases Postimehes kirjutatakse ka midagi sundüürnikest, ja öeldakse seda ,et riik on nende peale kulutanud sadu miljoneid kroone. Ei tea kuhu ja mille peale riik on need sajad miljonid kulutanud? Kas keegi teab?

tean sadu üürnikke, kes said nn. Evp-laenu nimelist toetust. Riik andis 300 000 päriskrooni ja üürnik andis 300000 EVP-krooni vastu, olles need samal hommikul samast pangast ostnud : 25 senti EVP-krooni eest. Teiseks on riik andnud omavalitsustele õiguse erastada maad mistahes ehitise või rajatise juurde. Tallinnal oli võimalik ehitada 30 000 putkat, peldikut või kuuri, kinkida need sundüürnikele ja eraldada sinna juurde "teeninduseks vajaliku maana" korralikud krundid. Sundüürnike enamus jäi siiski maast ilma, kuid ilma jäi ka riik. Mis Tallinna linnaisad selle maaga tegid, seda peaksid nemad vastama. Ivi Eenmaa näiteks eraldas 14 miljoni väärtuses maad Põhjaväila kohal olnud vana raudteerööpa juurde, mille minister Raivo Vare oli äsja 5000 krooniga maha müünud. Kes teab veel selliseid lugusid?

2/3 Tallinna Vanalinnast ei tagastatud endistele omanikele. See vara jäi riigile, riik munitsipaliseeris vallasvara ja pärast lubas kinnisvara sinna juurde kinkida. Täna maksab see "korteritehingutega" "sundüürnikele" kanditud vara miljardeid.

www.kodueest.ee

Sundüürnikuna tahan erastatud korterit!!! Need, kes said peldiku või putks juurde maad, müüsid selle kinnisvara arendajale ja ostsid saadud raha eest endale turult korralikud korterid. See ei ole mingi skeem, vaid paljud inimesed said oma tagastatud maja "privileegi" lahendada. Ja omanikud said majad ilma üürniketa kätte - neil ka vedas.

Tallinna linn OLEKS saanud maajagamise skeemi kasutades lahendada kogu Eesti sundüürnike kodumured, kuid pealinna võimuaparaat EI teinud seda. Maa kanditi "sõbrameestele", kes tõsi küll, sageli kasutasid sundüürnikke tankistidena. 1990-tel asus 90% kogu eesti kinnisvara väärusest Tallinnas. Maapiirkondade ja väikeasulate elanikud said omandireformi läbi isegi Tallinna sundüürnikest palju vähem tulu, olenemata sellest kas nad said midagi erastada või mitte. 13 aastat peaaegu ilma üüri maksmata Tallinna vanades rajoonides elamine maksab rohkem, kui väikelinna maja koos krundiga. Maainimeste üliõpilastest lapsed pidid ju turult korterit üürima ja ka linnas tööd leides ei olnud neil mingeid "piirmäärasid" abiks. Psühholoogiliselt on maainimestel muidugi kergem, sest ei naabrist maaerastaja ega talu tagasisaaja ela maal päris ilmajääjast palju paremini. Kadeduseuss ei söö hinge seest. See ei ole parastamisena öeldud.

Sa teed põhivea oma arutlustes, mis levib aastaid - ei ole vaja võrrelda maainimese või nn külaerastaja erastamist ja Tallinna kesklinna korteri erastamist. Sellest vahest ei rääkinud enne omandireformi mitte keegi. Jutt ei olnud võrdse vara saamisest, vaid et tööd teinud ja tublid eesti inimesed saaksid vähemalt ühe kindla asja paljakäsi turumajandusse sisenedes - erastada omaenda kodu. Olenemata siis, kus see asus. Ei tahtnud ju külainimene Tallinna elama tulla - järelikult ei saanud ta ka Tallinna tasemel erastamist nõuda. Jutt käib sellest, et sundüürnikud on AINUS inimrühm Eestis, kes tööaastate eest ei saanud erastada OMAENDA kodu. Lisaks veel mõned perekonnad, kes elasid nn asutuste majades, aga enamasti lubasid asutused oma töötajatel ikkagi erastada (näiteks Tallinna Tehnikaülikool, pool Pedagogikaülikooli) või kaotasid asutused kohtuprotsessid ja elanikud said seejärel erastada (kuulus kohtuprotsess ETKVLi majades Tallinnas Narva maanteel). Sundüürnikud tahavad saada OMA osa tööaastate eest, ja need ei ole mitte õlletehase aktsiad, mida said osta kõik inimesed, kellel kodu oli olemas.

Muide, kas teate, kuidas üldse elavad nn külainimesed tagastatud majades maal? Miks peaks need nn küalinimesed remontima maju, mis neile ei kuulu, ja mida ka omanikud ise ei remondi, kua külas pole kinnisvara turgu ja keegi ei soovi neid maju osta? Mis te arvate, missuguseks on muutunud need elumajad, mida vanasti seeselavad inimesed ise kõpitsesid, või aitas midagi teha vald (või minupärast kolhoos), aga nüüd on maja omaniku käes ja riik on käed puhtaks pesnud? Tallinnas käib vähemalt mingi kõva kisma nende majade pärast, aga külas on kõik vaikne. Omanikuga majad lagunevad, inimesed sees virelevad, Ja mingit lootust paremusele ei ole. See teema on alles avamata, sest meie riigis käib kogu elu ümber Talinna kesklinna. Näib et Eestimaa on lihtsalt liiga suur.

Armas KODUEEST foorumirahvas, lugupeetud kodanikud! Eesti Vabariik valmistub tähistama oma 90. aastapäeva. Pidulike sündmuste haripunktis, veebruaris-märtsis toimub Tallinna Kunstihoones EKL-i aastanäitus, mis kannab pealkirja „Vabaduse väljak“(22.02-30.03.2008). Näituse kuraator Heie Treier on toonitanud, et näitus "Vabaduse väljak" võiks kõnetada publikut mitte anonüümses riiklikus argoos, vaid ELAVA INIMESE ELAVAS KEELES. Hea foorumirahvas, kutsun ka teid sellel näitusel osalema! Täpsemalt - kutsun teid osalema sellele näitusele tehtavas kunstiprojektis, mis käsitleb omandireformiga kaasnenud UUE ÜLEKOHTU teemat. Kaks kunstnikku, Marko Mäetamm ja Anu Juurak on võtnud nõuks teha näitusele ühise töö, mis kujutab ELAVA INIMESE KEELES võimu- ja omandisuhteid - ehk tuua näitusele sundüürnike teema. Anu Juurak on sundüürnik ja tunneb teemat seestpoolt. Marko Mäetamm on analüüsinud oma varasemates töödes vägivalla teemat. Tema „veritsevad majad“ on küllap foorumilugejale tuttavad. Rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikuna on ta seni kujutanud veritsevana välismaa linnades asuvaid maju. Seekord keskendub ta Eestis asuvatele majadele, mis võiksid valusalt jutustada oma elanike kannatustest.

Palun saatke FOTO oma kodumajast, kust teid seoses omandireformiga sunnitakse lahkuma või kust te oletegi juba lahkunud. Kui Teil foto tegemiseks puudub võimalus, teatage meile, ning seda teeb meie fotograaf. Teie fotosid kasutades tuleb Juuraku-Mäetamme kavandatav kunstiprojekt elulähedasem, dokumentaalsem, mõjuvam. Palun lisage ka LÜHIKE KIRJELDUS sellest, kuidas omandireform selles majas elanud inimeste saatust on mõjutanud, missugused on olnud teie valikud selles raskes olukorras, millisena näete ette oma tulevikku. Lõpetuseks kordan oma üleskutset: Palun saatke maja foto ja lühike kirjeldus või tooge need Eesti Üürnike Liitu, Sakala 23A, email est.tenants@neti.ee hiljemalt 26.jaanuariks.2008, aeg on piiratud! Tervitades ja senisest turvalisemat tulevikku soovides, Anu Juurak Eesti Üürnike Liit Tallinn 10141 Sakala 23 A Telefon (+372) 62-72-910 E-post: est.tenants@neti.ee

Minu oponendid võiksid otse välja öelda, et pärast vene vangilaagrit linnadesse sissekirjutust mitte saanud Eesti kodanikud ongi rahvavaenlased, natsionalistid ja kodanlasenärud, kes ei olegi linnakorterit ära teeninud. Enne sõda olid need tänased maainimesed korralike linnakorterite üürnikud ja nende mööbelgi on seal sees ja korterierastajad ning sundüürnikud kasutavad seda ühesuguse veendumusega, et on selle "ära teeninud". Ülemnõukogus ja Riigikogus ju sellised "teenekad" istusidki ja muidugi ei teinud nad juttugi riigivara jagamisest VÕRDSELT KÕIGI EESTI KODANIKE vahel.

Korterierastamisest tulenevale kohutavale ebaõiglusele juhtis enne omandireformi tähelepanu isegi üks väike erakond "Eesti kodu". Paljud riigikogu liikmed said selleteemalise protestikirja, millele vastas neist ainult üks. Omandi tagastamine näib ebaõiglasena vaid erastamise taustal. Erastamine, mitte turumajandus tekitas miljonärid ja kerjused. "Vasakpoolsed haritlased", kes liberaalset turumajandust siunavad on ise enamasti "miljonikorterte" ja "merevaatega suvilate" erastajad. Nemad said vara, mis enne omandireformi kuulus kõigile Eesti kodanikele, sealhulgas sundüürnikele. Õigusjärgsete omanike vara pole kunagi ülrahvalik vara olnud. See anonüümne "riik", keda te siunate on tegelikult erastajad, kellel igaühel on nimi ja aadress.

Kas Anu Juurak ka teab mis sai tema praeguse kodumaja ÜÜRNIKEST vene ja saksa okupatsioonide ajal. Need sõjaeelsed üürnikud olid ju aastaid jube kallist turuüüri maksnud ja korterit imehästi hoidnud. Neid ei saa ju võrreldagi nõukogude ajal orderi "välja ajanud" uusüürnikega, kes maksid nii vene ajal kui praegu 3+5+5 aastat vaid sümboolset üüri. Millest tuleneb tänase sundüürniku "Õigus" saada korter võileivahinna eest endale? See "õigus" tuleneb Riigikogus domineerivate ekskommunistide ja parteitute bolðevike suvast. "Su kuub see passib minule, sa anna tema mulle!", ütles luuletaja.

Kas Eesti kunstnike varaline ebavõrdsus tuleneb omandi tagastamisest või asjaolust, et Vabaduse väjakul elanud nõukogude poolt soositud kunstnikud said miljonärideks ja Kohilas, Antslas, Krabis, Kõpus, Kallastel ja mujal kolkas elavad kunstnikud jäid üsna ilma?

Ometi kord üle paljude aastate räägitakse siin foorumis ka asjadest nende õigete nimedega. Oleks üpris huvitav näha mismoodi kavatseb see nn "sundüürnike ja ülekohtu eest võitleja" Anu Juurak Seda ülekohtu tekkimist maailma üldsusele selgitada? Kuidas selgitada arusaadavalt seda kuidas enamuse kõige karemate ja pilkupüüdvamate majade omaniukud-elanikud kas labaselt mahatapeti või Siberisse küüditati, kuidas jullunud metsalise tagasituleku hirmus kümned tuhanded omad kodud mahajätsid ja paljajalu pagesid kes kuhu, kuidas need tapetute, küüditatute, pagenenute poolt tühjaksjäänud majad-korterid hõivas Idast siiatulvav Kommunistlik Nomenklatuur ja kui siis ka neist majadest-kortereist väheseks jäi paberi ja pliiatsiga varustatud "vaatlejad" käisid mööda linna ja otsisid pilkupüüdvamaid maju, eramuid, suvilaid, et neid "kasutusele" võtta. Igaüks võib kolm korda arvata kuhu jäid neis elunevad omanikud-üürnikud? Kuidas need seeselavad "uued omanikud"neid maju "hooldasi" on teada igaühele kes vene ajal linnas või ka maal elanud, sellest pole eestlasele vaja muinasjutte pajatada. Maal tuli ette näiteks hulganisti selliseid "üürnikke", kes hooldasid neid maju saega(läbi pliidi)seni kuni magamistoa sein vastu tuli ja siis mindi naabermajandisse uut maja "hooldama". Külas kus mina praegu elan, võivad vaid 18 st kunagise põlistalu jöärglastest neli(?)väita, et nende perest pole nõukogude võimu poolt kedagi mõrvatud, küüditatud, laia maailma pelwetatud ja nelja talu neist 18 st meenutab vaid üksik põlispuu keset põldu või kultuurheinamaad, veel kaks on taastatud järeltulijate või lagunenud hooned ostnud pere poolt. Kõik need kuus talu on selliste seeselanud üürnike "hooldamise" tulemus... Nüüd puudutaksime ka nende nn "sundüürnike" tekkelugu. Vabariigi alguspäevadel taotles Rahvusliku Sõltumatuse Partei Vabariigi taastamist JÄRJEPIDEVUSE alusel, mis oleks tähendanud seda, et iga üürnik oleks oma korteri, krundi või elamispinna VÄLJAOSTNUD kõigiga võrdsetel alustel kas sularahas või pikaajalise paqngalaenu abil. Aga just Savisaare poolt juhitud Rahvarinde häältega suruti sellesse paljukirutud erastamisseadusesse ERASTAMINE EVP`de abil. Selle sammuga projekteeriti ebaõiglus juba Vabariigi sünnisse sisse. Need kes elasid riigile kuuluvatel pindadel said oma korterid nn erastada EVP`de eest, kea aga elasid enda ehitatud majades võisid oma EVP?d piltlikult öeldes maha kanda(sest seda see sentide eest mahamüümine tegelikult oli). Eraldi klassi moodustasid tagastatavates majades elavad inimesed, kes sisuliselt oleks pidanud endile elamispinna turuhindadega. Ka need omakorda jagunesid laias laastus kaheks, kus ühe osa moodustasid kesklinna rikaste heades korterites ja endiste rikkurite eramutes pesitsevad endised NOMENKLATURISTID kes ongi peamised praegused käratsejad kuna näevad oma juba enda omaks peetud miljonipindade reaalset käestäralibisemist. Teise osa sellest klassist moodustavad vanemates ja lagunevates (endised vaesemale rahvale kuulunud elamud)korterites elavad ja tihti keskmisest vaesemad inimeased, kes on sisuliselt tõesti iseendi hooleks jäetud. Keskerakond kui majaomanikke pataloogiliselt vihkav erakond on algatanud laialtreklaamitud kommunaalehituse ajal kui linn ja maa tegelikult upub pakutavatesse korteritesse ja majadesse... Ehk nagu üks siinkommenteerijatest on tabavalt nimetanud - Keskerakond püüab riigilt raha välja pumbates "omade" ehitusfirmade abil ehitada oma magusad korterid loovutama pidanud endistele funktsionäridele nn "eurokorterid". Samal ajal kasutatakse aga Koplis ja Kalamaja viletsamatel pindadel elunevaid elanikke ülesässitades neid vaid "vaeste ja tõrjutute abistamise" sildina. Kuidas neisse tegelikult suhtutakse, tuli välja hiljuti laineidlöönud skandaalist paljulapselise peraga, kes teenisid kõrgelt ametnikult vaid määratluse:VÄRDJAD(?)Oleks tohkem kui huvitav, missmoodi Anu Juurak kogu seda ülekohtu sasipundart eksponeerida kavatseb???Aga enam ei lähe kaua, peagi saamwe teada...

Mismoodi on tänased sundüürnikud süüdi nõukogude ja saksa repressioonides ja selles, et inimesed aeti sõjaoludes või küüditamisel kodust välja? Vabandage, mina olen sündinud palju aastaid pärast kõike seda ja minu laps veel 50 aastat pärast seda - miks meie , kolm -neli põlvekonda hiljem sündinud eestlased peame minema välja oma kodust, et need, kes 1940ndal ajasid lolli poliitikat ja koatasid oma riigi, saaksid tagasi selles riigis neile kuulunud ja maha mängitud vara??? Eks surnud siis oma vara eest!! Idiootide kari. Sundüürnikele tuleb kompenseerida turuhind ja igasugusel jutul lõpp. Aga oma mööblid ja vaibad, mis nendesse korteritesse jäid, minge nõudke välja Molotovilt ja Ribbentropilt, mitte Anu Juurakult.

Miks meedia - Eesti Päevaleht, Postimees, Aripäev, isegi Eesti Ekspress on viimase kahe nädala jooksul sundüürnike teema jälle üles kaevanud - nad ei ole ju seda kunagi tunnistanud ega sellest midagi teada tahtnud. Nüüd on vist hirm püksis - üürilepingud saavad tuhandetel täis, omanikud nendega pikendada ei soovi, aga uhke koalitsiooni võimu ajal ei saa ju suuri rahvarahutusi lasta tekkida ja kole ka kui eesti pered põõsasstes vedelevad. Nüüd on vaja pinda ette valmistada, et Savisaar on kõiges süüdi - ei ole jõudnud ühes linnas nii palju maju ehitada ,kui palju Reform ja Isamaa eestlasi terves riigis kodudest välja on jõudnud peksta.

Savisaar ei mõelnud evp-sid välja, vaid seda tegid Hänni ja Laar! Erastamisseadus võeti vastu 6. mail 1993 - see oli Laari esimene valitsus, kus reformiminsiter oli Liia Hänni. SAvisaar istus vaikselt opositsioonis ja riigikogus oli umbes 9 keskerakondlast. Põliseestlaste küüditamine kodudest on Eesti uue Vabariigi kõige suurem bläkk ja seda tuleb ka tänasel valitsusel tunnistada. Kuigi nii Laar, Ilves kui ja Juhan Parts, inimesed, kes on täna võimul, said ise neid evp-sid kasutades endale luksuslikud elamispinnad vanalinnas ja kesklinnas.

Sundüürnikke ei süüdista keegi, kuid sundüürnike suuvoodrite väited sundüürnike erilistest õigustest tekitavad loomulikult vastuväiteid. Isegi kui oletada, et maja ei kuulu sõjaeelsele omanikule ja korteri mööbel ei kuulu okupatsioonieelsele üürnikule, siis ei tulene sellest mingi tava ega loogika alusel praeguse üürniku õigus seda vara poolmuidu endale saada. See õigus tuleneb praegu seadusest, mis omakorda tuleneb kalleid kortereid üürinud Riigikogu liikmete tahtest ja see tahe oli ja on vastuolus avaliku huviga. Kui 1991 oleks kehtinud korruptsioonivastane seadus, siis oleks kõik korteriüürnikest Riigikogu liikmed pidanud hääletuse ajal saalist väljuma. Korruptsioonivastast seadust polnud, aga hea tava huvide vastuolu vältimiseks on alati olnud. Kõik esimese uue Riigikogu liikmed, kes hiljem said korteri või krundi erastada, rikkusid rängalt seda head tava. Pole üldse tähtis, millisesse erakonda need ahned inimesed kuulusid või kuuluvad. Ka tulevikus võib neilt inimestelt oodata täpselt samasugust oma pere ja oma suguharu huvide eelistamist riigi ja kogu rahva huvidele.

on ülim mõtetus püüda midagi selgitada vihast ja kadedusest pimestatud inimesele.....