Teie ajate segi keskmise sundüürniku ja tüüpilise sundüüri küsimusest kirjutaja, sundüürnike häältepüüdja või mõne muu sellise. Kalamaja sundüürnik tõenäoliselt ei valeta, kui väidab et ei tunne ühtegi endist viru ärikat ega asutuse partorgi.

Kes talle liiga on teinud? Sellele intelligendile. Näen, et ta töötab selle kodulehe juures palgalise sõimajana vist juba pikka aega. Kust tema probleem hargnema hakkas?

Tähenärijale vastuseks. Üldsegi mitte, sest siin kirjutavadki peamiselt TÜÜPILISED sellel teemal kommijad. Ma olen püüdnud aastaid joodiku järjekindlusega selgitada, et pole olemas mingeid "sundüürnikke", on kõige tavalisemad üürnikud kes on olemasolevatele pindadele sattunud(trüginud)kas saatuse tahtel või isiklikul intiatiivil ja kes juba rohkem kui 15 aastat kasutavat omanike poolt "seaduse" jõuga pealesunnitud sotsiaalteenust, kuna nn piirmääraga üür ei võimalda omanikul maja normaalselt majandada. Mulle tundub, et Te saate suurepäraselt aru ei räuska mitte need Kalamaja ja Kopli liinide viletsates majades elunevad ja oma viletsa majandusliku seisu tõttu võimetud üürima endile mujalt korralikke kortereid(tänu suurte kinnisvaraomanike poolt lakkeaetud kinnisvarahindadele).Peamised röökijad on nimelt need vene ajal kesklinna suured pinnad ja endiste rikkurite suvilad ja eramud hõivanud endine nomenklatuur, kes kasutab neid elu hammasrataste vahele jäänuid vaid eestimaa üldsusses kaastunnettekitava sildina. Kui linnavõimud (kelledeks on valdavas enamuses endine nomenklatuur)oleks kas või veidigi soovinud, oleks olnud võimalus varustada kõik OMA elamispinnaga, sest Nõukogude ajal oli meil väidetavalt 100 000 võõrväelast kelledest keegi ei elanud ei telgis ega lageda taeva all. Aga need tohutud sõjavälinnakud ja kasarmud lasti hoolimatult äralagastada ja kivi haaval laialitassida, lükates eramajades elunevate üürnike probleemid omanike õlule. On loomulik, et just need headel kesklinna pindadel ja Nõmme linnaosa eramutes elunevad omaaegsed "ülikud" ei taha kuuldagi kolimist mingisse sõjaväelinnakusse või veel hullem kasarmusse ja sellel teemal on siinsetel veebiveergudel laotatud sõimu lademetena. Olen väsimuseni korrutanud, et siberiteed läbikäinud eestlane saab suurepäraselt aru, et pind kus ta elama on sattunud ei kuulu talle ja ei räuska vaid püüab enda eluruumi küsimuse lahendada ilma sõimu ja majaomanikku süüdistamata, veel vähen kasutamata sellist väljendit nagu "lehma lellepojad" või "hitleri sabarakud" mida üsna ohtrasti pruugitakse siinses veebikeskkonnas. Ma tean suurepäraselt mida kirjutan, kuna olen elanud ja töötanud oludes mis tänastele "sundüürnikele" ka kõige kurjemates unenägudes ei esine ja siiski jäänud inimeseks mitte laskunud endast edukamate sõimamiseni. Jäin Teiega pikemalt arutlema, kuna esinete argumenteeritult, mitte ei lasku labase sõimuni. Loodan, et suutsin Teile midagi ka selgitada.

kirjutab ja kirjutab.. järsku oleks midagi kasulikumat teha? või sai eesti riik juba valmis, kuna tema sai oma osa juba kätte?

kui mitte riiki ja võimu, kes selle sigadusega hakkama sai? Sa arnoke oled väike kal selles sogases vees, kas jäi väheks veel muidu saadud maast osmiku ümber?

Aitäh, arno! Olen teie kommentaare varemgi lugenud ja pole neis leidnud kübetki valet ega demagoogiat, kuid endiselt olen kindel, et teie üldistused on ekslikud ja ülekohtused enamike sundüürnike suhtes. Elan ise Tallinna nn. kõdurajoonis, tunnen ümbrust ja inimesi. Mind häirib see, et sajad eesti pered, kes elasid aastakümneid viletsates kööktubades koos nagu silgud pütis ja kellele nõukogude võim nimme kortereit ega krunti ei andnud, on ka täna kõikvõimalikes sundüürnike päästeprojektides kõige viimasel kohal. Mulle ei mahu pähe, kuidas saab Eesti Vabariigis koolidirektorina või isegi lihtõpetajana töötada inimene, kelle arust nõukogude ajal viletsuses elanud inimesed peavadki viletsusse jääma ja nõukogude ajal privileege nautinud inimesed ja nende järeltulijad tuleb selle "tasuks" lausa üle kullata. Pean viisi, kuidas erstati elamufondi ja elamumaad Eestis, äärmiselt vastikuks väiklaseks korrumpeerunud bolðevismiks ja seetõttu ei leia minu silmis armu ühegi erakonna katsed samas vaimus omandireformi jätkata. Omandi tagastamine oli omandireformi kõige normaalsem osa. Need poliitikud, kes on mõelnud enam-vähem nii nagu teie, on jätnud sundüürnikud täielikult osavate populistide-häältepüüdjate meelevalda ja tänaseks on selle kaarnakarjaga ühinenud veel kinnisvarahaid, kes munitsipaalehituse abil püüavad sundüürnike õnnetusest lausa materiaalset kasu lõigata. Seega on igal mõtleval inimesel täna küllalt põhjust sundüüri küsimusega tegeleda.

Miks arvad,et siberitee läbikäijad ei elanud tagastataval pinnal?Oli ja üpris päris palju.

Miks Te kõik ruttate mind materdama enne kui olete vähegi süvenenud minu kirjutatu sisusse? Võimatu on keskustleda kellegiga, kes ruttab sind kritiseerima enne su kirja lõpuni läbilugemist. Oleksin Teilt, Tähenärija, lootnud kas või veidigi põhjalikumat süvenemist minu poolt kirjapandusse. Teistest mind laussõimuga ülekülvajatest ma lihtsalt ei räägigi. Kahju aga selline on elu.

Mäletan meeleolu ja lootusi, mis levisid Tallinna kõdurajoonides vabariigi taastamise alguses. Loodeti, et nüüd oma riik aitab kõik oma kodanikud mingi minimaalse järje peale. Tagastamises ei nähtud erilist probleemi. Paljud tagastatavate majade elanikud isegi rõõmustasid, et ehk tõstetakse kohe välja ja saab uue normaalsema korteri. Jamaks läks alles pärast enamuse riigikorterite erastamist ja kui selgus, et üürnikele ei plaanitagi midagi pakkuda ja omanikele ei kavatsetagi saamata jäävat tulu korvata. Riik lükkas omandireformi omavalitsuste korraldada ja andis neile isegi volituse riigimaad vallasvara juurde jagada, kuid jättis Riigikontrolli ilma õigusest asjade käiku kontrollida. Sundüürnikud ja nende majaomanikud unustati sootuks, kuni ühed taipasid nende abil hääli püüdma hakata. Sundüüri küsimus on hoiatav meeldetuletus sellest, et riik on tegelikult pime - kui 101 poliitikut asjaga ei tegele ja kui kolmas sektor neid tegutsema ei suru, siis võib kohutav sigadus kesta või aastakümneid.

Lugesin veel kord teie viimast vastust, kuid ei saa etteheitest aru. Juhul kui olete pedagoog, siis kinnitan, et ei teadnud seda ja minu etteheide on Märt Sultsile, mitte teile.

HOOLIME, et KE vastased peaksid suu.

Suur Peeter elas nõukogude ajal 25 aastat suures mugavustega korteris makstes tühist üüri, sundüürnikuna nautis ta sama korteri mugavusi 13 aastat makstes turuhinnast 10 korda väiksemat üüri ning lõpuks saab 2 miljonit maksva K-korteri. Väike Peeter elas nõukogude ajal 25 aastat väikeses igasuguste mugavusteta külmas kööktoas, elas 13 aastat samas kitsikuses ka sundüürnikuna makstes turuhinnast 5 korda väiksemat üüri ja lõpuks saab ühetoalise munitsipaalkorteri üürnikuks mõnes võõramaalaste getos ja sedagi 10-ks aastaks. Märt Sultsi arenenud kõlblustunne haistab siin ebavõrdsust ja ta palub Issandalt jõulukingitust ka Väikesele Peetrile - tema kööginurka külma vee kraaniga ja 1/4 mõttelist osa trepikoja WC-st. Kui Issand Sultsi kuulda võtab on hüved jälle nii jaotatud nagu Lenin-Stalin soovisid ja õnn maa peal tagasi. Huvitav oleks siiski kuulda, mida linnavolinik Volikogus ja esimees Halduskogus sundüürnike heaks ära on teinud. Valijad ootasid veidi enamat kui palvetamist, seltsingul käimist ja nahkpükstes piketeerimist.

See kirutud seltsing on jõudnud ainsana nii kaugele pole vaja siin parastada.Mida on teised teinud,kas mune süganud kogu selle aja?

Seltsing on tubli, aga linnavoliniku ja halduskogu esimehe tööga pole sellel suurt tegemist. Märkimine, et eelkäiad on teinud vähe ja veider väide, et riik ei hakkagi midagi tegema ei ole õigustuseks oma hoolimatusele.

Linnal oli 13 aastat võimalik anda kõik vabad riigi maatükid, väljaehitamiseks sobivad pööningud ja korruste pealeehitamise võimalused ning äri- ja ametiruumidena kasutatud korterid sundüürnikele nii , et igaüks oleks saanud midagi. Enamus sellest ajast on Keskerakond olnud Tallinnas üks võimuerakondadest. Hädaldada, nagu Sults ja Savisaar , et "riik pole andnud !!!!" , on demagoogia. Tänased linnavolinikud ja linnavalitsused peavad, alati ja igal pool, tegema seda, mida eelkäijad jätsid tegemata.

Miks ei vasta keegi küsimusele kes parseldas maha need vabad pinnad?Kui Tartus küsiti Reinsalult sama küsimuse vastas ta lakooniliselt-need parseldati maha!Ja ongi kõik või?Miks ei võeta vastutusele?Seda ei tehta sellepärast et PUUDUB TAHE.Aga seda survet peame meie peale suruma järjekindlalt.

Talinna Linnavalitsuse aparaat jääb ju ametnikest tühjaks, kui parseldajad kinni panna. Seda segadust ei soovi ükski valitseja. Parseldamise niiditõmbajad on jälle vajalikud majandusülemad igale erakonnale.

Sellele vaatamata tuleb ikka rauda taguda.Seda on vajagi,et see asutus tühjaks jääb,saab kõntsa välja.

Sellele vaatamata tuleb ikka rauda taguda.Seda on vajagi,et see asutus tühjaks jääb,saab kõntsa välja.

Kuidas peaks lahendama õiglaselt sundüürnike probleemi? Vastas Eiki Nestor Jumala pärast mitte ainult nii, nagu teevad seda Jüri Ratas, Elmar Sepp ja Indrek Ahlberg. Oleme veendunud, et riigivõimu otsustamatus on olnud ülekohtune nii üürnike kui omanike suhtes. Ka seda probleemi ei saa lahendada nii, et ühtedel on õigus ja teistel mitte. Võimalusi on kaks. Kui üürnikud saavad õiguse erastada, peaksid omanikud saama kompensatsiooni. Kui majad jäävad omanikele, peaksid üürnikud saama korterid. Igal juhul tuleb riigil maksta, teisiti ei ole enam võimalik.