Sundüürnikele tuleb anda kätte nende osa riigivarast, see on selge. Kas nad tahavad seda vara kulutada praeguse kodu jätkuvaks üürimiseks või uue kodu ostuks või üürimiseks jäägu nende valikuks. Kuid mida me mingilt rahvusvaheliselt kohtult ootame? Kus on kirjas. et riigi- või linnakorteri üürnik peab saama oma korteri soodushinnaga päriseks osta? Millises riigis see nii on? Kas korteri soodushinnaga ost on juba inimõiguste hulka kuuluv? Paluks täpsustada.

Oletame, et mingi segane Valgevene diktaator okupeerib homme Eesti ja natsionaliseerib kogu eraomandi ja linnavara ning kehtestab ülimadalad üürid. Paari kuu pärast on okupandid sunnitud lahkuma, kuid Eesti valitsus otsustab mitte denatsionaliseerida neid kortereid, suvilaid ja muud vara mida välja üüritakse või renditakse ja mille omaniku okupandid on tapnud. See vara otsustatakse kinkida üürnikele ja rentnikele. Muu renditav või üüritav vara küll tagastatakse, kuid kehtima jäävad valgevenelikult madalad üüri ja renditariifid. Oleks mõnus, mis?

Eesti lähiajaloost. Ehk tasub meelde tuletada mõne targa juristi seisukohti. (Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse normatiivne kontseptsioon. 8. mai 1991 ülemnõukogu istung. ORAS-i esimene lugemine). Ettekanne vabariigi justiitsministrilt Jüri Raidlalt. Alljärgnevalt sõna-sõnaline tsiteering stenorgammist: „Lugupeetud eesistuja, austatud Ülemnõukogu liikmed. Esitan ettekande omandireformi aluste normatiivse kontseptsiooni kohta kolmes plokis: esimene osa- teesid reformi kohta, teine- kontseptsiooni üldiseloomustus ja kolmas, kui ajalimiit kannatab – kahe erineva kontseptsiooni juriidiline võrdlus. I. Omandireformi õige ja täpne ning teoreetiliselt põhjendatud nimetus on kahtlemata omandisuhete reform: muudetakse reformi käigus ju ikka suhteid, mitte aga vara-asju ja esemeid iseendid. II. Omandireform on ühiskondlike suhete kogu ümberkorralduse kompleksi südamik. Mõistagi on see majanduse vundamendiks. Sellisena haarab omandireform kogu ühiskonda, puudutab praktiliselt iga üksikisiku ja üksiksubjektide koosluse erinevaid huve. Kuivõrd see on nii, siis on omandireformi üheks keerulisemaks momendiks sotsialsete konfliktide minimiseerimine ja leevendamine. OMANDIREFORM JA LOOMULIKULT KA MAAREFORM EI PEA EESTI ÜHISKONDA MITTE PIKI JA PÕIGITI LÕHKI AJAMA; VAID PEAB OLEMA SUUNATUD OLEMASOLEVATE JA TEKKIVATE LÕHEDE ÜLETAMISELE. III. Omandireform on komplekssne nähtus, mille üle otsustamiseks on vaja probleemi analüüsida väga paljudest aspektidest. Otsustuse langetamine eeldab vähemalt järgmiste analüüside tegemist: 1) poliitiline; 2) finantsmajanduslik; 3)õiguslik; 4)eetiline; 5) ajalooline ja 6) sotsiaalpsühholoogiline. Lõplikult jaatava seisukoha omandireformi aluste ja maaseaduse suhtes saab anda vaid pärast seda, kui seaduseelnõule on võimalik teha vähemalt rahuldav hinnag vähemalt kõigist neist kuuest aspektist lähtudes. SOTSIAALSET KRIISI SÜVENDAVAT OMANDIREFORMI LÄBI VIIA OLEKS LUBAMATU. Vajaduse korral peaks Ülemnõukogu kaaluma isegi rahvahääletuse korraldamist. Teise paragrahvi teises lõikes sisaldub minu poolt (J. Raidla-toim) eelnevalt korduvalt rõhutatud sotsiaalse turvalisuse järgimise nõue. Tsiteerin (J. Raidla-toim): Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikue seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ei rohkem ega vähem! Omandireform on määrava tähtsusega Eesti Vabriigi olevikule ja tulevikule. Professor Jüri Uluots, kommenteerides 1939.aastal valminud Eesti Vabariigi tsiviilseadustiku projekti, manitses nii poliitikuid kui juriste kainele otusele, mida ei saa teha mitte johtuvalt hetkehuvidest, vaid arvestusest, et nõnda kardinaalsed seadused tehakse olevatele ja tulevastele põlvedele. Seadusandluse loogika kohaselt saab omandireformi põhiküsimusi otsustada vaid parlament või rahvas vahetu demokraatia, st referendumi teel. Eesti Vabariigi valitusel puudub taoline otsustusõigus.“

Eesti lähiajaloost. Tasub meelde tuletada asjatundjate seisukohti. ORAS-i ekspert Mihkel Oviiri sõnavõtt Ülemnõukogus 8. mail 1991 ORAS-i esimesel lugemisel. Alljärgnev tekst on tsiteeritud stenogrammist. „ Lugupeetud eesistuja, lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Kaks päeva tagasi toimus siin omandi -ja maareformi komisjoni istung, kus ma tõin esile mõningaid probleeme ja kahtlusi seoses selle õigusliku alusega, mille järgi oli kogu meie maa-ja omandireform üles ehitatud. Ja ma pean vajalikuks neid kahtlusi jagada teiega, sest minu arvates on nad küllalt olulised. Nagu te teate, on kahe Saksa riigi ühinemise aluseks tema ühinemisleping. Ühinemislepingus oli öeldud, et põhimõtteliselt tagastatakse võõrandtud vara endistele omanikele ja nende pärijatele. See oli esimene õiguslik dokument. Teine õiguslik dokument oli rahvale kuuluva vara privatiseerimise ja reorganiseerise seadus 1990 aasta 17. juunist. Kolmas, meie tänasele konkreetsele situatsioonile väga tähelepanuväärne seadus oli omandiküsimuste reguleerimise kohta. See seadus tõi välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti võõrandmiste suhtes, mis toimus vastavalt okupatsiooni õigustele või okupatsioonivõimude otsusele. Selle taga olid suured, endiste Saksa Demokratlik Vabariigi territooriumil asunud varad, näiteks haaras see 1/3 kogu Saksa Demokratliku Vabariigi maavaldustest. Mis sai edasi? Vastavalt demokraatliku riigi institutsioonidele on olemas kolm realset võimu: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Terve rida isikuid (endised omanikud –toim.), kes leidsid, et see seadus puudutab ja piirab nende arvates neil olevaid õigusi, mis puudutab omandisuhete järjepidevuse probleemi, pöördusid Saksamaa Kõrgemasse Konstitutsioonikohtusse. Kõrgem konstitutsioonikohus arutas ja langetas 25. aprillil (1991-toim) otsuse. Otsuses öeldi, et Saksa seadus omandiküsimuste reguleerimise kohta on täies vastavuses rahvusvahelise õigusprintsiipidega ja see punkt, mis näeb ette, et okupatsiooni ajal toimunud okupatsioonireêiimi poolt antud omandi võõrandamine ükskõik mis vormis, ei kuulu muutmisele. Seetõttu kohus jättis selle seadusesätte endiseks. Kohus lähtus rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest, mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või otsusel toimepandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivatena peale okupatsiooni lõppu. Kohtu seisukoht oli, et kõne all olevad võõrandamised (natsionaliseerimine, vara võõrandamine endistelt omanikelt-toim) olid algusest peale suunatud ühiskondlike suhete muutmisele ja sotsialistliku korra kehtestamisele, kuid ei kuulu vaatamata sellel muutmisele, sest see tuleneb rahvusvaheliselt tunnustatud üldpõhimõtetest. Saksamaa konstitutsioonikohtu otsus on 62 lehekülge pikk. Igaüks, kes tunneb huvi, võib antud seadusega tutvuda ja ma (M. Oviir-toim) olen valmis selle seaduse temale andma. Me pöördusime selles küsimuses ka teiste tuttavate välisekspertide poole, kellega me oleme erinevatel tasanditel kohtunud. Mängisime nendele ette selle stsenaariumi vastavalt meie kõrgemate riigivõimuorganite otsustele, mis seda asja võikid mõjustada, ja nemad (rahvusvahelised eksperdid) olid sellel seisukohal, et antud situatsioonis kehtivad meie suhtes täielikult rahvusvahelised aktsepteeritavad õigusnormid. Nii nagu väliseksperdid minu arvates tervameelselt märkisid, on see kehtiv kultuurriikide suhtes, kes loevad enda kohustuseks aktsepteerida rahvusvahelist õigust (see tähendanuks vara mitte tagastamist ). Lubage mul lõpuks teile ette lugeda ühe väliseksperdi lühike arvamus, mis otseselt puudutab ka neid probleeme, mis me siin arutame. Seal öeldakse nii: kui vabariigid, mõeldud on siin eelkõige Balti vabariike, ei ole kehtestanud mehhanismi, et nende siseriiklik õigus oleks kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, siis nad ei ole selles suhtes andnud kohtutele mingit võimu. Neil on kavas luua konstitutsioonikohtud. Kuid ilmselt kulub poliitikutel selleks veel omajagu aega. Poliitikutele on praegune seis mugav (ülemnõukogu liikmed-toim), sest nad võivad kehtestada iga seaduse, mida nad peavad vajalikuks, ilma kohtupoolse kontrollita. Kuid see on väga lühinägelik seisukoht. Minu (Oviir-toim) ettepanek oleks, et see seadus, millest me täna räägime, omandisuhete seadus (ORAS), mis puudutab paratamatult igaühte meie hulgast, ei oleks lühinägelik seadus.“ Lisaks ainet mõtisklemiseks: Põhiseaduse alusel on Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjekt alates aastast 1992. Põhitagastamine läks lahti aastatel 1993. Nõukogude väed lahkusid Eestist 1994.a. sügisel.

To Jasper! Ma ei kujutle vaid tean, kuidas nad käitusid.

Sekundeerides Ebbale arvan, et on tähelepanuväärne kui palju veel Omandireformi käivitamise ajal - läbini post sovietlikul üleminekuajal oli siiski meie rahval ja riigitüüri juures olevatel inimestel selget mõistust, au-, väärikus ja vastutustunnet niisugusel kujul nagu seda elementaarsena mujalgi kodanikuühiskonnas mõistetakse. Seda on nii lääne demokraatiates kui oli ka Nõukogude Liidus. Milliseks aga nn. ultra liberaalne vabaturumajandus ja pretsedenditu Omandireform eestlased on muutnud ...???!!!

Vabaturumajandusel pole Eesti hädadega mingit pistmist. Omandireformil aga küll. Ebavõrdsus,vaesus ja pinged tekkisid ebaõiglase JAGAMISE, mitte turustiihia tagajärjel. Vabaturumajandus on meil alles tekkimas. Eestlane ei ole tige ettevõtliku naabri peale, kuid on õigustatult kade, kui täpselt temasugusele naabrile JAGATI oluliselt rohkem vara. Kuna enamus keskklassist ja rikastest on saanud oma vara erastamise, mitte eduka äritegevuse tagajärjel, siis peavad vaesemad automaatselt kõiki jõukamaid muidusaajateks. Sõdadevahelises Eestis sellist massilist muidusaamist nagu korterite, individuaalelamu- ja suvilakruntide soodushinnaga erastamine ei olnud ja seetõttu oli ka ühiskond hoopis tervem ja edasipüüdlikum. Ehkki tööd tuli rohkem teha. Kas Te pole märganud, et liberaalse turumajanduse hurjutajate hulgas on kahtlaselt palju omandireformi autoreid, viimase ülemnõukogu ja esimese uue Riigikogu liikmeid?

Ma ei tea, kes "Kesknädalas" täiendas minu kommentaari kolme küsimärgiga. Seetõttu täpsustan kõigi asjaosaliste huvides- minu poolt viidatud ajakiri "Nõukogude Õigus" 2-3 (märts-juuni) 1989 on Eesti NSV justiitsministeeriumi ametlik väljaanne (juriidiline bülletään) ISSN 0132-1358. Seda tasuks lugeda, siis tunnete ära ka need tänased halduskohtunikud (Lilianne Aasmaa, Silvia Truman, J. Kartau jt)ja tänased advokaadid (näiteks Urmas Arumäe, Raivo Bergson, Monika Mägi jt), kes Eesti Juristide Liidu asutajaliikmetena võtsid vastu resolutsiooni, milles nõudsid eluaseme eelisõigust põliselanikele. Tasub uurida, kuidas need isikud on peale ORAS-i vastuvõtmist käitunud, keda kaitsnud ja milliseid otsuseid põliselanike suhtes langetanud.

6.8. Kommunistlik ideoloogia Sel mõistel on kaks tähendust. Ühelt poolt tähistab kommunism Karl Marxi ideoloogiat (marksism), teiselt poolt aga teatud riigi valitsemisprintsiipe. Vaatleme esimest tähendust. Marksismi põhiseisukohad lisaks juba eespool mainitutele on järgmised. Ajaloo peamine liikumapanev jõud on klassivõitlus. Vastuolu ideoloogia ja sotsiaalse reaalsuse vahel viib lõpuks revolutsioonini, kuid ükski ühiskondlik formatsioon ei hukku enne, kui on välja arenenud kõik tootlikud jõud, mille jaoks on ta küllalt avar. Majandus määrab ära poliitika ja kultuuri põhijooned. Proletariaadi diktatuurile järgneb mõne aja pärast klassideta ühiskond, kus puuduvad nii eraomand kui riik. Riik muutub üleliigseks, sest isikute üle valitsemise asemele astub asjade üle valitsemine ja tootmisprotsesside juhtimine. 6.9. Parempoolsus ja vasakpoolsus Poliitilisi rühmitusi hakati liigitama vasak- ja parempoolseteks Prantsuse revolutsiooni ajal, mil rahvusassamblee saalis istusid revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juhataja kõnetoolist vaadatuna vasakul ja ettevaatlikumad või tasakaalukamad paremal. Pärast 1815. aasta kuningavõimu restauratsiooni hakati vasakpoolseteks nimetama neid, kes toetasid revolutsiooni ja parempoolseteks neid, kes olid selle vastu. XIX sajandil nimetati parempoolseks konservatiivset suunda ja vasakpoolseks liberaalset suunda. Näiteks Norra konservatiivset parteid (asut 1886) nimetatakse Hoyre (tõlkes: parempoolsus) ja Norra liberaalide organisatsioon (asut 1884) kannab tänaseni nimetust Venstre (tõlkes: vasakpoolsus). Üha enam aga hakkasid end vasakpoolsetena määratlema sotsiaaldemokraatlikud parteid, mille tulemusena sattusid liberaalid vasakpoolsete (sotsialistide) ja parempoolsete (konservatiivide) keskele. Seetõttu said neist tsentri- ehk keskerakonnad. Samal ajal toimus ka liberaalide mõju pidev nõrgenemine, nad kaotasid oma poolehoidjaid nii vasakule kui paremale. Liberaalide toetajate vaesem osa hakkas hääletama reformistlikumaks muutunud sotsialistide poolt. Teisalt läks osa üle konservatiivide poolele, sest need olid omaks võtnud mitmed liberaalidele omased põhimõtted (isikuvabadus, demokraatia, rahvuslus). Nii tõrjus sotsiaaldemokraatlik tööerakond Inglismaal liberaalid tagaplaanile ja muutus ise üheks kahest põhiparteist. XX sajandi alguseks kujunes poliitilisel maastikul välja kolm põhisuunda: parem-, kesk- ja vasakerakonnad. Nii on see peaaegu kõigis Euroopa maades jäänud tänaseni. USA kujutab endast selles suhtes erandit, sest kahest suurparteist (vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik. Üldmudelist kõrvalekaldeid on aga mujalgi. Kokkuvõtteks: Läänemaailmas käibiv klassikaline skaala jagab poliitilisi voole parem- ja vasakpoolsuse põhimõttel. Paremerakondi iseloomustab tavapäraselt alalhoidlikkus poliitikas ja eraalgatuse rõhutamine majanduses. Vasakpoolseid iseloomustab aga soov ühiskonda plaanipäraselt muuta ning majanduses riikliku reguleerimise ja maksude abil tulusid ümber jagada. 6.10. Fashistlik ideoloogia Mõiste "fashism" tuleneb itaaliakeelsest sõnast fascia (liit, ühendus). 1919. aastal asutas Benito Mussolini Itaalias Võitlusliidu, millest 1921. aastal kujunes välja Rahvuslik Fashistlik Partei. Et Mussolini osales oma tegevuse varasemal järgul sotsialistlikus liikumises, leidsid mitmed sotsialistlikule ideoloogiale iseloomulikud seisukohad hiljem tee ka fashistlikku liikumisse, andes osaliselt põhjust pidada fashistlikku liikumist ja ideoloogiat kommunismi eriliigiks. Vene filosoof Nikolai Berdjajev pidas näiteks Stalini-aegset kommunismi Venemaal fashismi venepäraseks vormiks. Teatud lähedusest nende voolude vahel räägib ka asjaolu, et 1945. aastal pärast fashismi sõjalist lüüasaamist kutsus Itaalia Kommunistlik Partei oma liikmeid otsima endisi fashiste ja lubama neile amnestiat juhul, kui nad ühinevad kommunistliku parteiga. Saksamaal asutati 1919. aastal Fashistlik Saksa Töölispartei, millest 1920. aastal sai Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. 1921. aastal sai selle juhiks Adolf Hitler. Olulist mõju avaldas fashistlik ideoloogia aastatel 1919-1945. Ka sõjajärgsel ajal on esinenud nn neofashismi puhanguid, kuid need on olnud suhteliselt vähe edukad. Fashistliku ideoloogia loomisel on eklektiliselt kasutatud F. Nietzsche, V. Pareto, G. Soreli, J. A. de Gobineau jt ideid. Laias laastus võttes iseloomustavad fashistlikku ideoloogiat järgmised põhimõtted: Etatism (pr etat - riik) Riik on absoluutne, indiviidid ja grupid suhtelised. Viimased on sallitavad nii kaua, kuni nad jäävad riigi alluvusse. Riigil on omaenese elu ja omaenese kõrgemalseisvad eesmärgid, millele peavad olema allutatud indiviidide eesmärgid. Karismaatiline juhtimine Juhil on ainulaadne võime tuua nähtavale inimeste tõeline tahe. Et riik ja rahvas on ühtsed, siis on neil üks eesmärk, üks tahe ("Ein Volk, ein Führer" - üks rahvas, üks juht - see oli üks fashistide loosungitest). Elitarism Massid pole suutelised valitsema, alati on olemas "loomulikud juhid" (eliit), kelle julgus ja tahtejõud tõukavad neid poliitilise korra esiritta. Fashistlik eliit valitseb rahva huvides ning ta värvatakse rahva kõige vitaalsemate ja andekamate elementide hulgast. Hüpernatsionalism Fashistlik ideoloogia hõlmab natsionalismi äärmusliku vormi, kuid püüab nagu paljud rahvuslikud liikumised äratada ellu suursugust minevikku. Voluntarism Suur rõhk on tahtejõul ja aktiivsel tegutsemisel, mõistus ja loogika on tegutsemisel pigem takistuseks kui abiks. Antiparlamentarism Fashism eitab seda, et üleüldise valimisõiguse põhjal valitud parlamendid suudavad esindada rahva tõelist tahet. Parteid ja rahvagrupid killustavad rahva ühtsust. Seadusandlik kogu olgu nõuandev, kus domineerigu valitsev partei. Adolf Hitler nimetas demokraatiat mürgiks, mis lahustab rahvusliku organismi. Antimarksism Marksismi internatsionalism ja õpetus klassivõitlusest on vastuvõetamatud fashismi seisukohtadele rahvuslikust ühtsusest.

Mini vanaonu tapeti1944.a sygistalvel, majja pandi 8 peret. 1991.a. tervitas meid vildak a hervare,laepas laudis...kustunud