Savisaar tuli koos rahvaga kohe teletorni juurde kui vene sõjavägi seda ründama püüdis hakata.Savisaarel sõjaväe ülematega läbirääkimisi pidades õnnestus vene sõjaväel torni juurest taanduda sundida.See on Savisaare ajalukku minema pidav teene Eesti riigile.Rõivas,kes oli tollal 10 a poisike,saab Riigi II klassi ordeni,Savisaar - tühjad pihud.Selline on tänapäevane ,,demokraatlik ,, Eesti

Ära valeta vaatleja.

Toompeale tuli teade, et Teletorni rünnatakse ja rünnatigi. Samuti pidid olema vigastatud! Belov läks seda kuuldes näost valgeks ja kogu seltskond kihutas Teletorni juurde.

Palun avaldage mõned huvitavamad lõigud A. Jõgiaasa raamatust üldiseks lugemiseks. Kahjuks inimesed ei saa aru tegelikult toimunust, sest 25 aastat ei ole neist sündmustest tõde avaldatud.

U. Tükk - oli tööl selles vahetuses: "Savisaar tuli teletorni juurde kella kolme - poole nelja paiku. Ta pidas läbirääkimisi Balti sõjaväeringkonna ülema või ülema asetäitjaga Morozovi kabinetis. Läbirääkimiste juures oli ka Ants Erendi ja need kestsid poolteist kuni kaks tundi. Savisaar läks ära poole kuue paiku. Mina veel käisin Morozovi kabineti ukse taga kuulatamas, sest telemajast oli helistatud ja teatatud, et seal on läbirääkimised. Ants Erendi käis vahepeal väljas ja jagas informatsiooni. Siis mina omakorda rääkisin televisiooni inimestele, kes helistasid ja küsisid, mis toimub ja mis faasis läbirääkimised on.
Kui Savisaar läks umbes poole kuue paiku (võin eksida 5-10 minutiga) Balti sõjaväeringkonna ülemaga minema, siis äkki lendasid autoväravad lahti ja teletorni juurde sõitis umbes sama palju tanke juurde, kui enne juba territooriumil oli. Arvasin, et nüüd hakkavad oma võimu näitama."

"Öine vahetus kommuteeris enne lahkumist kõik salajased ühendused õieti ära, nii et iga hetk oli võimalik kasutada salajast Toompea lossist tulevat modulatsiooniliini.
Torni minnes oli esimene mõte, et sinna me nüüd läheme ja kui maha just ei lasta, siis seda ei tea küll keegi, millal me sealt pääseme. Naised nutsid ja karjusid, et ärge minge, aga mehed olid nagu ikka – et lastagu meid kohe torni sisse. See oli nagu sõttaminek.
Ajakirjanikest ei ole meie vastu keegi huvi tundnud, kuigi nende meeste läbielamised, kes sealt välja visati ja kes sinna hommikul tööle läksid, võiksid ju huvi pakkuda.“

Tõnu Vetela:
„Olin 21. augusti varahommikul öises vahetuses teletorni esimesel, tehnikakorrusel, kus asusid meie televisiooni- ja raadiosaatjad. Nägin, kui esimene sõjaväemasin tuli Kloostrimetsa teelt meie masti ette. Ehmatasin seda nähes ära ja panin kohe jooksu töökaaslasele teatama. (Paarimees oli Anatoli Tištšenko, kes minu teada elab nüüd kuskil Kanadas.) Meil oleks pidanud ka üks naine seal vahetuses olema, aga tema saadeti juba õhtul koju. Kardeti ette, et selline asi võib juhtuda.
Üks vene keelt kõnelev naisvalvur oli veel valveputkas, temaga ei juhtunud midagi. Ma ei tea, kas tal relva oli, aga kui oli, siis see oli pisike püstol. Midagi sellist neil vööl rippus.
Sõjaväelased jooksid ümber masti. Et meie aknad olid lahti, siis nad jäid iga akna alla automaatidega seisma. Seisid lahtise akna taga, automaat laskevalmis käes. Ei osanud esimese hooga neid korralikult kartagi, hirm tuli alles siis, kui ma koju jõudsin. Pärast tulid sõjaväelased meie ruumidesse sisse. Nad ei hakanudki proovimagi, kas uksed on lahti, virutasid klaasid puruks ja tulid.
Me oleksime pidanud olema vahetuses kella 9-ni, aga meid saadeti varem sealt ära. Tuli sõjaväelaste ülemus, ütles, et lülitagu me nüüd kõik saatjad välja ja siis võime ära minna.

Seal oli ka mingisuguseid kohalikke vene kämbusid, kes tulid oma võimu näitama. Üks tuli õiendama, et kuhu me läheme. Meie küsisime, kes tema selline on. Niisugune tüüpiline ülbik. Siis läksime sisse. Sinnamaani ei olnud mingit erilist tunnet, aga basseini äärde jõudes tekkis küll selline mõte – me ju teadsime, mis jaanuaris Leedus toimus –, et tahaks välja tagasi saada.
Meie inimesi veel ei olnud tornis, seal olid ainult sõjaväelased, minu meelest dessantväelased. Istusid seal, automaadid süles, üks puhastas pika noaga küünealuseid. Mõnda aega olime koos ühes ruumis.....
Midagi ei olnud lõhutud, kuid aparaadid olid välja lülitatud.

"Tõenäoliselt ei olnudki mingit uut korraldust, vaid ta täitis ikka seda esmast käsku „hõivata Tallinna teletorn“. Arvan, et ründajad ei kontakteerunud mitte kellegagi või see ei olnud neil võimalik. Tegutseti oma tarkuse ja Pihkvast saadud käsu alusel. Kui ütlesin, et võtke ühendust näiteks Tallinna garnisoni ülemaga, siis ta absoluutselt ei reageerinud."

Pärast seda, kui ma olin lubanud gaasi lahti keerata, ütles komandör, et ta ründab. Me vaatasime üle serva alla ja nägime, et Pirita poolt tulid teletorni suunas sõjaväeautod. Inimesed seisid autodele ette, sõdurid tulid sõidukitelt maha, rivistusid üle tee teisele poole, inimesed seisid nende vastas. Sõdurid võtsid seljast automaadid, aga ei suunanud neid inimeste poole, vaid võtsid kahe käega enda ette ja käskluse peale liikusid kiire kõnniga inimestele peale. Seda, kas nad lõid kedagi, ei saa ma öelda, aga nad läksid inimsummast läbi nagu „sulavõist“.
Sõjaväelased tulid üles ja järgnes rünnak, lõhuti umbes 15 minutit. Seega samal ajal, kui rünnati meie ust, saabusid lisajõud. Varsti pärast seda rünnak lõppes ja mulle teatati, et uks tuleb lahti teha. Üles saabus mitmeid mehi, keegi oli politseist, samuti video- või filmikaameraga isikud. Ründajate komandör tuli samuti üles.

Aitäh nii põhjalike selgituste eest selles nii kriitilisel ajal meie riigi taassünniloos, mis tookord kulmineerusid Teletorni juures. Soovitan seda lugeda ka siin ühele eelhõikajale: „Ära valeta vaatleja.“

Miks ma peaksin eeldama et Ülo Nugis neid sündmusi kajastades valetas?

Kas Ülo Nugis oli nende sündmustes osaline? A.J. raamat on koostatud teletorni töötajate intervjuude põhjal ja nende tekst on ainult siis avaldatud, kui sama fakti kinnitab mitu inimest.

Autor on ju väga selgelt kirjutanud: "N-ö autoriteetide kirjapanekud pole kahjuks sageli täpsed, sest tavaliselt nad ise ei olnud kirjeldatavate sündmuste osalised. Seepärast ongi äärmiselt tähtis algallikatena kasutada isikuid, kes ajaloolistes sündmustes reaalselt osalesid. Kuid isegi siis peab fakte mitu korda üle kontrollima, sest inimeste mälu võib mõnikord olla ekslik."