Kui kellelegi ei meeldi mõne inimese välimus, nahavärv, ninakuju, tema maailmavaade, pikkus või kasvõi riietumisstiil, ja ta ei taha sellist tegelast oma sõbraks, siis nii ka on. Vägisi ei saa kellegi sõbraks olla, ja otsustajaks on lõpuks ikkagi see, kes omale sõpru valib. Keegi ei saa kusagilt kõrgemalt poolt ette kirjutada, et nüüd pead selle ja sellega sõbrustama hakkama.
Kuidas siis erineb eeltoodud näitest riiklik sallivusepoliitika? Sel juhul pean ma sallima igaühte, kes seda nõuab. Ma pean avama oma kodu (ehk siis riigi) väravad igaühele, kes siia sisse tahavad tulla. Ma pean neid sallima. Ma pean sallima neid, kes avalikult lagundavad minu moraali- ja eetikanorme. Riiklikul tasandil ei saa ma otsustda, kellega nö sõber olla. Seda otsustab minu eest keegi kusagil kõrgel. Ja kui ma nende tahtmise järgi ei käitu, võivad järgneda riiklikud karistussanktsioonid minu vastu. Selline on siis demokraatia.

Kuhu selline suur sallivus viia võib, näeme juba siinsamas Eestis. Eestis pole kunagi mingit venelastevastast diskrimineerimist olnud, kuid Venemaa ja siinsete venelaste pidev kisa sellel teemal on teinud Eesti riigi nii järeleandlikuks, et sisuliselt on kehtestatud Eestis mitteametlik kakskeelsus. Mis on aga selle tagajärg? Äsjane uudis kinnitas ammust kartust, et Venemaalt, Valgevenest, Ukrainast ja mujalt venekeelsest ruumist on sisseränne Eestisse järjest suurenev. Kõik tahavad tulla siia maale elama, kus venekeelseid kohalike venelaste ja Venemaa pideva hala kohaselt "diskrimineeritavat". Tegelikult saame me kõik aru, et Eestisse emigreerutakse Idast just seepärast, et siin ei ole mingit diskrimineerimist. Eestlased on lihtsalt liiga sallivad.