Kui kurdide ustavastest liitlastest ei ole mingil põhjusel asja siis peaks asuma platsi erivägede mees Bibi ja läkitama Iisraeli eskadrillid Kurdistani lennuväljadele koosvajaliku hulga õhutõrjerakkettidega. Iraan ei ole ju kaugel.

USA väidab, et Iraag olla ühtne, föderaalne ja demokraatlik. Mingit nn ühtset Iraaki ei ole olemas on šiiitidele üle antud omaaegne Briti mandaat Mesopotaamia mille juhtimisest on eemale tõrjutud nii sunniidid kui kurdid. Sisuliselt on nüüdne šiiitlik Iraak tavaline Iraani mõjualane moodustis osa šiiitlikust maailmast.

nõnda ongi, et kõik vastu: USA, Iraan, Türgi, Venemaa;

USA toetab Iraagi terviklikkust, referendum käigu kukele – teatas Tillerson;

paistab, et ainuke variant kurdidele olnuks mingi territoorium Süüria aladel kui al-Assadi kukutamine plaani järgi kulgenuks; seda varianti USA ilmselt toetanuks;

aga praegu toimitakse nagu Bush 91se suvel õpetas, et ärge kõigutage poisid, stabiilsust on vaja!

kusjuures al-Assadi enam-vähem täieliku võidu korral oleks kurdidel samuti lootust - ei mitte oma riigile vaid mingil määral autonoomsele territooriumile ka tema valitsetavas Süürias, kus kurdid oma asualal (maa kirdeosas) vahvalt ISISE vastu võitlevad;

nõnda sõltub kõik teenetest ja huvidest (nagu üks eelnev kommija ju küllaldase põhjalikkusega selgitanud on); pole olemas sellist asja nagu kellegi abstraktne soov tekitada omaette kurdide riik pelgalt õigluse nimel (Kosovo muidugi tehti juba topelt albaanlaste riigina väievõimuga valmis mis ei tähenda, et ka Kurdistani loomiseks sel eesmärgil nelja ümbritseva riigi küljest tükke hakataks ampsama)

on kurdide iseseisvumise vaenlased ka Ratta Jürka ja terve keskpande sest Jürka sõnutsi on nad ühtsed ja mõtlevad kõik nagu Jürka. Jürka mõtleb muidugi nii nagu peremehed Washingtonis ja Brüsselis. Loomulikult on valitsuses juba kokkulepegi olemas, et ka Ossinovski ja isamaareetur Seeder on kambas ehk kurdide vastu.

Ei taha küll olla mingi tõekuulutaja kuid olen siiski kurdide riigi taastamise poolt,seda eriti veel ülesse näidatud vapruse eest,lähis-ida sõjakeerises.Mis puutub katalaanidesse siis silmas pidades poliitilist olukorda mõjuks see eurooplastele isegi ehk kahjulikult.

kas meie olime siis kurdi riigi vastu või?

et MEIE olime või oleme kurdide vastu, vaid selle vastu on Ratta Jürka oma vastiku valitsusega. Ja Ratta Jürka ongi võimutsedes terve Eesti. Sa vaid loe ja kuula, kuidas ta Eesti nimel oma lollusi avalikkuse ette paiskab.

Teatavasti USA ustavad liitlased Iraagi kurdid on oma iseseisvuse verega väljateeninud ja peale teat käteväänamist naabritega USA peab oma vana sõpra aitama. Muide idas arvestatakse sõpradega ja USA teeb ränga vea kui Iraagi kurde ei aita. Kuid teatavasti Iraagi kurdidel on veel üks vana sõber ja vajadusel väga suurel vajadusel peab dessantnik Bibi asuma platsi. Siis paar lennukieskadrilli Lõuna Kurdistani lennuväljadele, õhutõrjeraketid ja tankitõrjeraketid, väljaõppinud võitlejaid kurdidel peaks olema. Iisraeli kogemused tegelt igati piisavad. Esialgu siis ja too materjal suunat siis eeskätt šiiitliku Iraani tarbeks kes tegelt Iraagi kurdide suurim vaenlane. Kuid läbirääkimiste vooru korraldamisel ja teat kokkulepe saavutamisel pearõhk peaks olema USA-l. Lihtsalt selleks, et maailm püsiks.

segadusttekitav oli sinu sõnakasutus (olen siiski kurdide riigi taastamise poolt) ajal, kui eelmised olid vaid ennustanud ja seejärel kinnitanud Iraagi Kurdistani referendumi tulemuste mittetunnustamist enamike riikide poolt;

nüüd aga Kataloonia juurde:

riigimehelikult mõeldes, nagu n Bush 91 suvel, et ärge kõigutage, baltlased, Gorba paati, Tõeleiul muidugi õigus;

ärimehelikust seisukohast ka: Kataloonia kaupadele tulevad tollid (kui kolmandale riigile ELi mõistes), Hispaania nõuab proportsionaalse osa tasumist kopsakast riigivõlast; hinnad tõusevad ja turistide arv väheneb – lõpp!;

Eesti oli sellistest asjadest üle: Bushi saatsime pikalt (vähemalt mõttes), turu kaotus ei hirmutanud (sööme koori, kui vaja) ja turiste meil niikuiniii eriti polnudki; aga mingite võlgade tasumise asemel, no misasja!, me küsime hoopis neilt proportsionaalse osa Liidu reservidest kättte + tekitatud kahjud, loomulikult! - ja me võitsime! (sel hetkel, hiljem (2004) me oma vaadet veidi korrigeerisime)

olulisemate suurriikide seisukoht Iraagi Kurdistani küsimuse küllalt selge ja karm; mingeid läbirääkimisi ei tule!
läbirääkimiste alustamist keskvõimuga võivad katsetada Iraagi kurdid, toetudes referendumile kuid selleski aktsioonis pole pole neil esialgu tõenäoliselt vähimatki lootust (ega see, seltsimehed, pole N Liit, kus Arnold sirge seljaga Moskvas meie otsuseid kaitses ja hiljem nii Kremlilt kui Jeltsinilt tunnustuse kätte sai)

Miks selle Arnoldi kangelasteost teised tollasest rahvasaadikute kongressist osavõtnud eestimaalased vaikivad? Või kui küsida Arnoldi sirgeseljasuse kohta - omaette irvitavad? Kes sellest Rjuutli sirgeseljalisusest - seal kongressil osalenut seast -peale tema enese veel pajatanud on? Konkreetselt. Kes ja kus? Paluks viidet.

see mõttevahetus käib siin esmajoones kurdide, möödaminnes puudutatult ka kataloonide referendumi üle, aga kuivõrd Eestigi on kunagi sama tee läbi käinud, sai ka meie sarnastele tegevustele 80ndate lõpus – 90ndate algul viidatud;

eelkommenteerijat on aga huvitanud mitte peateema vaid arvamusteavaldustest ainult läbivilksatanud Eesti tolleaegse Ülemnõukogu presiidiumi esimehe isik, mis otsustades tema kasutatud kirjaviisi järgi, ongi talle saanud nagu punaseks rätikuks härjale; meie tolleaegne suursaavutus – veretud iseseisvumine (võrdluseks: Kataloonias pooltuhat vigastatut ühe päevaga, neist paar raskelt, sõltumatust ei kusagil) soovitaks nagu kirjutada eranditult ükskõik kelle nimele, et vaid mitte näha Eesti tolleaegse juhtkonna koostööd ühiskonnas tärganud sihtide realiseerimisel;

teatavasti võttis meie Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsiooni vastu 16.11.1988, kehtestades konstitutsiooniparandusega (prg. 74) Eesti seaduste ülimuslikkuse omal territooriumil;

Arnoldi siin silmaspeetud moskvaskäigud, nii juba enne 16ndat kui ka pärast, on seotud just nimelt selle sündmuse, mitte mingi kongressiga; Eesti ja Rüütel ei murdunud, hoolimata Moskva vallandunud võimsast hukkamõistulainest; küsijat vihkamisest vallanud ärevus on ta enda ebatäpseks muutnud ning küsimusest igasuguse sisu kõrvaldanud; tegijal juhtub, nagu öeldakse, oleks leebe konstanteering;

aga et kirjatöö päris raisku ei läheks siis üks asjakohane meenutus hr Rüütlist siiski:

„Leningradis USA peakonsulina töötanud Richard Miles on meenutanud, et Rüütel näitas talle ükskord taskus olevat püstolit. „Kui nad mulle järgi tulevad, olen valmis vastupanu osutama,“ ütles Rüütel ameeriklasele. „Mina hääletult ei alistu.“

sirge seljaga, igatahes!

Tagakiusamismaania all kannatav H. Simm olevat ka hambuni relvastatult ja kuulivestiga ringi liikund....

see Arnold Moskvas sugugi nii kangelane nagu mõni siin näidata püüab. Pigem istus lontispäi ja kuulas Miša sõimamist nagu oleks tabatud õunaraksust. Mõni teine oleks püsti tõusnud ja sõnanud, et kuni te siin vene sõimuleksikoni ette loete ainult lugemise pärast, ootan arukamate inimeste juures väljas. Eks iis kutsute, kui midagi asjalikku öelda on.

seltsimeest seal kõrval polnud, sel lihtsal põhjusel et selliseid tühisusi ei kutsutudki; ja need suurustavad nõuanded, mida ta jagab, need sobivad teise olustikku, sinna kus ta kasvanud või jokkis külapoiste kokkutulekule;

aga et ta „pirni“ igatseb panna, siis kirjeldab asju nii, nagu talle neid näha meeldinuks; kõik ikka selleks, et jumalapärast neile endistele meie iseseisvumisel mingit rolli ei jääks; kade või?;

„endiste“ rollist kõnelevad nende teod: rahvaga kaasatulek, nende valitud saadikutena Eesti esindamine nii N Liidus kui väljaspool seda ning VERETULE ISESEISVUMISELE viimine; tee järgi ja kui teinud oled, siis karga ja kisa;

kusjuures Eesti hüvanguks töötasid nii kompartei I sekretär V. Väljas kui president A. Rüütel (presiidiumi esimees tõlgiti välismaalastele kui „president“);

kommunist V. Väljase rolli sama suveräänsusdeklaratsiooni hääletamisel kirjeldab Ignar Fjuk nõnda:

“Esimene sekretär pidi kasutama oma võimu vene saadikute mõjutamisel. Väljas tegi kümnetunnisel maratonistungil hea töö, sest Arnold Greeni ette loetud suveräänsusdeklaratsiooni poolt hääletas hilja õhtul 258 saadikut, üks oli vastu ja kuus jäi erapooletuks. “Tulemus oli hiilgav. Saada nii suur saadikute ülekaal oli meistriklassi ettevõtmine.”

miks ta seda tegi? kas lootis teda usaldanud Gorbalt aumärgi saada? kõiketeadjal, usun, irisev vastu juba ammu valmis!

Küll sa oled armetu tegelane,kes oskab ainult sõimata ja laimata.See Rüütli olukord Korba ees ei olnud siiski selline nagu sinu kambakate jõlkumine mille vaimus oled üles kasvanud.Seda näitab väga selgelt lahmiv sõnakasutus.See Rüütli käitumine näitas eestimeelse mehe sirget ja vankumatut hoiakut oma rahva saatuse eest seismisel ja lõppkokkuvõttes tõi see ka meile väärilise tulemuse.Eesti Vabariigi taasiseseisvumise.Kas me nüüd jällegi sellist Eestit tahtsime ja nii lühikest iseseisvumisperioodi oskasime ette näha on muidugi omaette teema käsitlus.Eesti Vabariigi taasiseseisvumise saavutamisel olid hindamatud teened:Vaino Väljasel,Arnold Rüütlil,Edgar Savisaarel ja paljudel ENSV valitsuse liikmetel ja kultuuritegelastel ning muidugi kogu Eesti rahval

Kohe kindlasti andsid oma silmapaistava panuse Eesti iseseisvuse taastamisse Väino Väljas, Arnold Rüütel, Edgar savisaar ja paljud paljud teised, tegelt terve rahva ühispingutus. Kuid kõige suurem loomulikult Mihhail Sergejevitši panus kes võimaldas Eesti, Läti ja Leedu iseseisvumise. Enne Gorbat miskit iseseisvumist ju ei olnud. Miks mees seda tegi? Teab keegi, tunneb huvi? Tegelt seda võiks keegi ju mehelt küsida, Gorbatšov muide on elus Moskva linnas. Elika nagu ütleb venelane elik vant dorogoi Mihhail Sergejevitš. Kuidas edeneb Kataloonia iseseisvuse taastamine, loodetavasti edukalt Eesti poliitikud? Iidne maa ju, Euroopa.

tõsi,et lagunemine sai teoks,tänu nn uutmisele ja lääne usaldamisele,ka sõbralikule abile