Tore, ilusasti kirjutatud kedagi kaasaegsetest kiitmata, tubli!

jah, ilma ühegi nimeta on hakkama saanud

NSV Liit oli rahvusvahelise finantseliidi projekt nagu ka Euroopa Liit, mis areneb edasi Euroopa Ühendriikideks.

Kesksärast on asi kaugel. Mäletan, et edgar Savisaar oli mingi uue nullkodakondsusega riigi loomise fänn. Aga eks seda miks ta seda püüdis saavutada oskavad praegu kõik juba arvata.

Aga see vastas ka Kanada ja USA põhimõtetele!

Üks agaramaid nullkodakondsuse kehtestamise nõudlejaid oli Marju Lauristin. Kodusõda käis Rahvarinde ja Eesti Kongressi - kommarite võimujärjepidevuse säilitamise ja õigusliku järjepidevuse eest võitlejate vahel.
Võitsid kommarid ja kõikvõimalikud aferistid-riigivargad-marodöörid ja juudiärastajad. Ärastajate-marodööride ja mahaparseldajate edu heaks lauldigi end vabaks, käidi Balti ketis ja kaitsti Toompead!

aga õigusliku järjepidevuse alusel tekkisid meil 100 000 kodutut, kellelt kodud jõu ja "järjepidevuse õigusega" käest võeti, midagi vastu pakkumata.

et mina olekski pidanud kodutuks jääma edasi ja mingi tibla minu vanemate majas edasi elanud? Elagu õiglus. No tõepoolest.

"...kodud jõu ja "järjepidevuse õigusega" käest võeti, midagi vastu pakkumata."

Arvad, et õiglane oleks võõrastesse kodudesse elama asujatele vastu pakkuma sama, mis pakuti endistele koduomanikele... Võib-olla, aga meie riik on humaansem.

Igal riigil on õigus kodud võõrandada, ka tulevikus!

Ühel neljapäeval laekus meediaväljaannetele järjekordne kiri Keskerakonna peasekretär Priit Toobalilt. Kuigi Toobal on aegade jooksul produtseerinud kõikmõeldavaid kiidulaule, ületas seekordne ülistus “keskerakondlikule jehoovale” kõik senised piirid.
Alustada tuleks ehk sellest, et ametlikus vormis oli tegemist Tallinna linnavolikogu pöördumisega, millele kirjutasid alla selle liikmed Max Kaur, Märt Sults, Jekaterina Matusihis, Jevgeni Diptan, Sofja Derjugina, Enn-Toivo Annuk ja Elmar-Johannes Truu. Tegelik autor on tõenäoliselt Toobal ise, sekka paar lausekatket ka teistelt. Kahtlustan näiteks, et hüüatus — “Õitsegu demokraatia tuhat lille!” pärineb Märt Sultsi suust, kelle innukaid, šokeerivaid ja veidraid ettekandeid nädalast nädalasse volikogu pinkidelt kangestunult jälgitakse. Kui lüüa internetis asuva sünonüümisõnastiku otsingusse „veidrik“, annab see muide vasteks „naljamärt“.

Kuid iseenesest polegi tähtis, kes on avaldusele alla kirjutanud. Konflikt seisneb selle sisus, sest avalduse lõigud pärinevad just kui isikukultuse käes vaevleva autokraatse võimuga ühiskonnast. Kõlab jõhkrana, kuid arvestades all-linna ja Toompea vastandumist, võibki see Tallinna linnavõimu pisikese mudelina tõele vastata.

Avaldajad kirjutavad: „Vabadusvõitleja Edgar Savisaar, kes viis laulva revolutsiooni käigus eesti rahva vabadusele, kellel selja taga peaministri ametiaeg Eesti kõige keerulisemal perioodil, omab alati usalduskrediiti inimestelt, kellele läheb korda Eesti areng ja edu. Seda ka praegu, Eesti iseseisvuse taastamise 20. aastal.“

Minu jaoks tähendab vabadusvõitlus vastandumist okupeeriva võõrvõimuga. Pole oluline, kas see vastandumine väljendub militaarses ja dissidentlikus vormis, või on tegemist hoopis kaalutletud ideoloogiaga. Savisaare puhul võib relvajõu välistada, seega võime juhinduda vaid ideoloogiast.

Esitada tuleb kaks küsimust: esiteks, kas Savisaare ideoloogia kiirendas Eesti püüdlusi vabadusele, ning teiseks, kas saab tõmmata võrdusmärgi Savisaare ning laulva revolutsiooni vahele.

Tänases keskerakondlikus ajalookäsitluses püütakse Savisaarele omistada augustiputši veretut lahendust ning ilmselt kogu taasiseseisvumist tervikuna. „Tänu temale elab Eesti täna demokraatia tingimustes,“ kirjutavad Tallinna volikogu liikmed.

Kas see ikka on nii?

Edgar Savisaar ise peab oma raamatus „Peaminister“ üheks vabadusele viinud olulisemaks tärminiks 16. novembrit 1988, kui ENSV Ülemnõukogus võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon. Ministrite Nõukogu tollane esimees Bruno Saul kirjutab teoses „Meie aeg“, et koos suveräänsuse väljakuulutamisega sai edaspidiseks arenguks aluse ka selleks ajaks välja töötatud Isemajandava Eesti (IME) arengukava.

IME põhiliseks küsimuseks NSVL aparaadist lahtisidumise kõrval oli muidugi Eesti oma raha. Edgar Savisaar oli miskipärast krooniga tugevas opositsioonis. 1987. aastal ajalehes „Edasi“ ilmunud Savisaare, Mikk Titma, Siim Kallase ja Tiit Made IME-ettepanekus oli selgelt kirjas: „võetakse kasutusele konverteeritav rubla kui rahvusvaheliselt aktsepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSVL teiste piirkondade ja ettevõtetega.“

Konverteeritava rubla ideed Eesti oma raha asemel pidasid majanduseksperdid arusaamatuks. Aga Savisaar ajas oma jonni. Võimalust blokeerimiseks ei tulnud tal kaua oodata. Juba 3. aprillil 1990 asus Savisaar tollase valitsuse etteotsa ning sellega olid kõik teed avatud. Kuigi Eesti Pank otsustati taasluua juba 1989. aastal ja 1990. aasta esimest päevast juhtis seda Rein Otsason, asus Edgar Savisaar valitsusjuhiks saades pangajuhiga konfrontatsiooni. Olid ainult Savisaare ideed ja valed ideed. Kui Savisaar tahtnuks, sündinuks Eesti kroon juba 1990. aasta sügisel! Venitamistaktika tõttu toimus rahareform aga alles 20. juunil 1992, kui Savisaar oli juba tagasi astunud. Kuna oma raha oli tollal üheks olulisimaks omariikluse sümboliks, tundub selline käitumine tagantjärele kummaline.

Teine oluline punkt meie lähiajaloos on iseseisvuse taastamine ning Savisaare roll selles.

Savisaart teatakse kui Rahvarinde loojat ja põhilist ideoloogi. Ei ole mõtet pikemalt peatuda rahvarinnete ajalool, vaid konkreetselt Eesti näitel. Ilmselt oli 1988. aasta 13. aprilli ETV saate „Mõtleme veel“ lõpuminuteil Savisaare poolt välja käidud idee kaval lüke haarata perestroika ehk uutmise tuultes võtmepositsioon Eesti NSV-s. Sellest on Savisaar alati unistanud — juhtida, juhtida ja veel kord juhtida.

Mis mind häirib? Rahvarindele püütakse näiteks omistada 1988. aasta kuumadel suvedel toimunud öölaulupidusid, kuigi alguse said need Tallinna vanalinna päevade stiihiliselt korraldatud koosviibimistest. Savisaar oskas lihtsalt taas olukorda enda huvides ära kasutada ja seda ei heida talle täna keegi ette. Ta oli poliitiline selgeltnägija.

Teisalt avaldus tema tõeline iseloom 11. septembril 1988, kui Rahvarindega koostööle asunud Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste nõudis „Eestimaa laulul“ peetud kõnes Nõukogude Liidust väljaastumist ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamist. Savisaar mõistis selle kõne karmilt hukka. Tõenäoliselt ei läinud see kokku tema strateegiaga. Savisaare arvates oli veel liiga vara selliseks loosungiks. Ilmselt pidi selle tegelikult välja ütlema Savisaar ise, kuid veidi hiljem ja kaalutletumas situatsioonis. Toimus ju Rahvarinde enda juriidiline asutamiskongresski alles samal sügisel.

Savisaare püüdlustest kõike ISE otsustada annab märku kas või püüe allutada Eesti Kongress Rahvarinde mõju alla. Eesti kodanike esinduskogu Eesti Kongressi valimistel 1990. aastal saadi küll kõige enam kohti, kuid selle pinnalt moodustatud Eesti Komitee juhatusse ei pääsenud jälle ainsatki Rahvarinde kandidaati. Selle võitluse oli Savisaar kaotanud. Rohkest propagandast ja osavast isiklikust oraatoritööst hoolimata.

Ka samal aastal toimunud Ülemnõukogu valimistel sai Rahvarinne 105-liikmelises parlamendis vaid 25 kohta. Kui Lätis ja Leedus saavutasid sarnased rahvaliikumise mäekõrguse ülemvõimu, siis Eestis läks miskipärast teisiti. Koos teiste Rahvarinde toetatud kandidaatidega ei piisanud sellest enamuse saavutamiseks. Ometi valiti just Savisaar valitsusjuhiks, sest lähimad võitluskaaslased olid otsustanud anda võimaluse noorel filosoofil kätt proovida.

Tollane saadik Tiit Made kirjutab oma raamatus „Ükskord niikuinii“, et „Rahvarinne näitas võimule pürgimisel üles suurt sihikindlust ja manööverdamisoskust. Edgar Savisaar paistis silma osava läbirääkijana. Vastavalt vajadusele kohtus ja vestles ta silma pilgutamata ka oma vaenlastega. Mis tahes kokkulepped võisid sündida vastavalt vajadusele ja kellega tahes. Sama kiiresti võisid need kokkulepped olla unustatud ning ärakasutatud „sõber“ või kolleeg minema visatud ja unustatud.“

Et Savisaar oli sügavalt egoistlik, näitab seegi, et kohe pärast valimisi hakkas Rahvarindest lahkuma seniseid võitluskaaslasi. Poliitika ei saa kunagi olla ühe-mehe bänd. Poliitika on kompromisside, läbirääkimiste ja kokkulepete küsimus. Kes seda ei suuda, on halb poliitik.

Järgmine oluline tärmin meie ajaloos on 3. märts 1991, kui Rahvarinde valitsus korraldas Eestis iseseisvusreferendumi. Hääletajad toetasid iseseisvumise taastamist. See oli oluline samm järgmisteks hüpeteks.

19. augustil 1991 algas Moskvas aga riigipööre. Ei ole mõtet üle korrata toimunut Moskvas ja Krimmi suvilas, kuhu suleti riigijuht Mihhail Gorbatšov. Oluline on meenutada sündmusi Eestis.

Putši alguseks oli selge, et kui tahta midagi saavutada, tuleb kiirelt tegutseda. Valitsusjuht Edgar Savisaar oli paraku Rootsis. Tiit Made kirjutab: „Temale omase salatsemise tõttu polnud ei Arnold Rüütlil, Ülo Nugisel ja Ülemnõukogu rahvarindelastel erilist aimu, miks Savisaar Rootsis on.“

Madis Salum vahendab raamatus „Tagasiteel tulevikku. August 1991“ Ülemnõukogu saadiku Rein Järliku sõnu: „Mina jõudsin Toompeale 11 paiku. Esimesed keda nägin olid Heinz Valk ja Enn Põldroos. /…/ Rääkisid, et nüüd tuleb kiiresti koosolek kokku kutsuda. /…/ Siis tuli ühendus kokku ja siis me arutasime, et mis teha. Arvasime et nüüd tuleb otsus vastu võtta.“

Järliku jutust on aru saada, et taasiseseisvumise väljakuulutamist ei saanud teha ilma teist suurt ühiskondlikku organisatsiooni — Eesti Komiteed — kaasamata. See oleks rahva lõplikult kahte lehte laiali löönud. Eesti Komitee tegigi õige varsti avalduse: „Eesti Vabariik kuulutati välja 1918. aastal ja mingi uus väljakuulutamine on mõeldamatu. Vahepealne periood oli okupatsioon.“

Koos Edgar Savisaarega oli Stockholmis veel tema lähim võitluskaaslane Marju Lauristin. Kuuldes, et Tallinna lennujaamas on putši järel maandunud dessantnikud, otsustati just Lauristin n-ö katsejänesena lennukiga Eestisse saata. „Edgar jäi Stockholmis vaatama, kuidas tema saab,“ ütles Lauristin Madis Salumi raamatus. Hirmud oli põhjendamatud ning Lauristini lennujaamas ei vahistatud ega takistatud ka tema vaba liikumist.

Tundub, et just Lauristini varasem start määras edasistes sündmustes palju. Lauristin tormas lennujaamast otse Toompeale. Rein Veidemann meenutab Salumi raamatus: „Esimene, mida Lauristin sisenedes prahvatab, on: „Nüüd tuleb kohe iseseisvus välja kuulutada, sest seda ootab meilt ka maailm!““ Koheselt seda nõudva paberiga presiidiumi ette muidugi ei tormatud.

Vahepeal jõudis Ülo Nugis istungi lahti lüüa ning Arnold Rüütel esines kõnega, kutsudes kõiki üles rahulikkusele ja meelekindlusele. Pärast kõnet astus Rüütli juurde Mart Laar ning nõudis esimehelt välja lubaduse, et enne ei kirjutata alla ühelegi dokumendile, kui sel pole ka Eesti Komitee heakskiitu. Lugejale selgituseks, et Eesti Komiteed kui organisatsiooni Ülemnõukogus esindatud ei olnud, küll aga tegutses seal Eesti Komitee liikmeid teistes saadikurühmades.

Madis Salumi kirjeldusel jõudis Toompeal läbirääkimisteks initsiatiivi haaranud Marju Lauristin samuti järeldusele, et Eesti Komitee kaasamine on vajalik. Lauristin helistaski Tunne Kelamile ning varsti oli mees koos kaaskonnaga Toompeal.

Ülo Nugis jätkab Salumi raamatus: „Minu ülesanne oli tagada kogu protseduur, et deklaratsiooni taha tuleks ikka 70 häält. Ja kui me selgesti nägime, et ei saa otsusele taha vähemalt 52-gi häält, tundsime, et peame need radikaalsed ja kõige paremad eestlased kampa saama.“

Edgar Savisaar oli nende läbirääkimiste ajal lennukis, mis suundus Helsingi poole. Seal oli Savisaarel plaan kohtuda välisminister Lennart Meriga ning seejärel suunduda spetsiaalselt vastu tellitud kaatriga Eestisse.

Eesti Komitee jäi toimunud läbirääkimistel endale kindlaks, et Eesti Vabariik oli de jure olemas 24. veebruarist 1918 ja seetõttu tuli kõne alla vaid iseseisvuse taaskehtestamine. Savisaare ideoloogia kohaselt oleks pidanud välja kuulutatama uus Eesti Vabariik koos kõikide tollaste „kodanike“, piiride ja kehtivate Nõukogude Liidu majandussidemetega. Eesti sõltus Savisaare idee järgi idaturust.

19. augusti pärastlõunal Ülemnõukogu istung jätkus, vastu võeti avaldusi ning Ülo Nugisele anti erakorralised volitused istungi pidamiseks. Impeeriumimeelsed saadikud olid sellega kõrvale mängitud.

Marju Lauristin pidas seejärel Ülemnõukogu ees maha tõsise lahingu, kaitstes Ülemnõukogu vanematekogu seisukohti esitatud avalduse projekti kohta. Kui küsimused olid selgeks vaieldud, võttis Ülemnõukogu vastu avalduse riigipöörde kohta NSV Liidus. Ülemnõukogu ja Eesti Komitee ühisavaldusega kutsuti inimesi tele- ja raadiomaja kaitsele. Pärast vaheaega võeti lisaks vastu pöördumine maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole. Kella 23 ajal saabus lõpuks Eestisse ka peaminister Edgar Savisaar, kes joonelt parlamenti marssis ja sõna palus.