Siseminister Olev Laanjärv meenutas Madis Salumi raamatus Edgar Savisaare tundmusi: „Vaja on tagasi saada initsiatiiv, mis eemaloldud päevade ja tundidega on libisemas tema käest teiste juhtide, liikumiste ja organiseerijate kätte.“

Savisaar esineski veidi enne südaööd parlamendile ja rääkis sellest, kuidas sõjavägi on Moskvas asunud üle minema demokraatlike jõudude poolele. Kas tõesti lootis Savisaar, et võimas riikideühendus suudab demokraatlikus vormis jätkata? Kas see avaldus oli mõeldud rahva rahustamiseks või valvsuse uinutamiseks?

Savisaarele tasakaaluks esines Kaido Kama Eesti Komitee avaldusega, milles rõhutati taas kord õiguslikku järjepidevust. „Eesti Vabariik oli ja on, Eesti Vabariik saab taas vabaks!“ ütles Kama kõnetoolist.

Tolleks õhtuks mindi laiali.

Saabus 20. august 1991.

Soomusmasinad liikusid Tallinna poole. Olukord oli ärev.

Kella 10 paiku saabusid Kadrioru lossi kõrged sõjaväelased. Arnold Rüütel vestles nendega üle kolme tunni, püüdes neid veenda relvajõu kasutamise mõttetuses. Temaga liitusid hiljem Ülo Nugis ja veidi hiljem ka Edgar Savisaar. Savisaar tundis muret selle üle, et õhtuks planeeritud rahvakogunemine kulgeks rahulikult. Erinevaid mälestusi kokku pannes oli aga just Rüütli teene see, et kõrgete sõjaväejuhtide meelsus kõikuma löödi ning nad sisuliselt otsustusvõimetuks muudeti. Käsuliin kõikus.

Parlamendi tagatubades algasid samal ajal läbirääkimised iseseisvumise küsimuses. Ülo Nugise sõnul oli selle päeva peaeesmärk just iseseisvuse väljakuulutamine. Küsimus oli ainult, mis kujul. Savisaar näis endiselt toetavat uue riigi loomist.

Ülo Nugis: „Kas me kujutame endale ette, milline oleks olnud see riik selle kodanikkonnaga, kes tol hetkel riigis elas? See oleks olnud Moldaavia, võib-olla ehk veidi paremas variandis.“

Kella 12.30 ajal jõudsid soomusmasinad Tallinna. Inimesteni jõudis olukorra õud alles siis kui sõjatehnika roomikud juba pealinna tänaval lõgisesid. See hääl kostub mõnede kõrvus veel tänaseni.

Veidi hiljem kogunesid Kadriorgu maavanemad, linnapead ja mõndade ametkondade tippjuhid.

Robert Närska (Tartumaa maavanem) meenutab Madis Salumi raamatus „Tagasiteel tulevikku“: „Rüütel küsis, mis me arvame, kas oleks sellises situatsioonis võimalik välja kuulutada iseseisvus. /…/ Mulle tundus, et kui ta sai meiepoolse toetuse, läks ta palju kindlamalt Toompeale, et hakata seda otsust seal lõplikult ettevalmistama.“

Tarmo Mänd (Hiiumaa maavanem): „Meil poleks olnud mingit alust vastupanuks, kui oma väljakuulutatud riiki pole. /…/ See tollane otsustuskindlus minu meelest päästiski olukorra väga suurel määral üldse. /…/ Nõupidamine otsustas, et vabariik tuleb välja kuulutada. Olgu siinkohal avaldatud: Arnold Rüütel läks Ülemnõukogu ette just nimelt SELLE nõupidamise (maavanemad ja linnapead) nimel, mitte aga ühe või teise poliitilise rühmituse või erakonnaga kokkuleppe nimel, sest need ei andnud talle selget tulemust.“

Kella 15 paiku kogunesid Vabaduse platsile miitingulised. Rahvale esinesid Edgar Savisaar, Marju Lauristin, Heinz Valk, Rein Veidemann ja teised populaarsed poliitikud. Rahva mandaat Rahvarindele oli justkui olemas. Oli selge, et taasiseseisvumist ei takista enam miski. Jäi endiselt küsimus, et mis kujul see alusdokument ikkagi parlamenti esitatakse.

Rahvarinne toetas pärastlõunal endiselt Leedu-varianti, kus kuulutati välja uus riik ja võimu hakkasid teostama samad inimesed. Kui veel eelmisel (19. augusti) õhtul suudeti koos Eesti Komitee ja teiste eestimeelsete-saadikutega kompromisse leida, siis Edgar Savisaare tagasitulek põrmustas seni tehtud töö.

Ülo Nugis kireldab Tiit Made raamatus „Ükskord niikuinii“: „Rahvarinde ideoloogidele sai esitatud ultimaatum, et kas nad tahavad, et uue riigi loomise ettepanek pannakse hääletamisele ja see kukub läbi? Seda nad ei soovinud. Ka Rahvarinde ettepanek pandi kõrvale.“

Sisuliselt lahutas Rahvarinde ettepaneku läbiminekust 8 häält. Sellisel juhul oleks Eestimaa tänasel päeval hoopis teistsugune. Ülo Nugise sõnul moodustasid tollasest rahvastikust kogunisti 42% muulased. Tõenäoliselt oleksime Uue Riigi loomise järel tänaseks omal maal vähemusse jäänud.

Edgar Savisaar ise distantseerib end vaidlustest, öeldes intervjuus Madis Salumile: „Naiivne oleks ette kujutada, et mul jäi sellises (militaarselt ärevas) olukorras aega vaielda Ülemnõukogus vastuvõetavate dokumentide sõnastuse üle. Pidasin seda fraktsiooni, eeskätt Marju Lauristini ülesandeks. /… / Uskusin, et kui me Stockholmis kokkulepitud põhiseisukohtades on mingid muudatused vajalikud, siis otsib ta mu ise üles ja räägib neist.“

20. augusti õhtul enne kella 19 sündis lõpuks kompromiss. Taastatakse riiklik iseseisvus ja Ülemnõukogu ning kodanike esinduskogu Eesti Komitee koostöös moodustatakse Põhiseaduslik Assamblee, mis asub välja töötama uut põhiseadust. Viimane tekstiversioon kandis Tiit Made andmetel kellaaega 21.00.

Edgar Savisaar jätkab: „Muidugi ma nägin küllalt vara seda teksti, mis läks Ülemnõukokku ning adusin nii selle tugevaid kui ka nõrku külgi, aga ma ei pidanud vajalikuks millegi üle vaidlema hakata.“

20. augustil kell 23.03 võttis Ülemnõukogu 69 poolthäälega vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Eesti Vabariik oli taasiseseisvunud.

Ülo Nugis, „Tagasiteel tulevikku“: „Marjuga surusime vandeseltslaslikult kätt. Alguste alguses olime me ju rivaalid ja kogu Ülemnõukogu võtta. Sellel kõigel on oma jälg. Kuid me olime teinud vaherahu, olime mõlemad ühel pool ja meil oli mõlemal sama arusaam asjast, ja mul oli sellest kergendus, et see jääb veel pikkadeks aastateks… Edgar ei tulnudki sinna… eks ta ole seda kirjeldanud, aga ta ei saanud seda riiki, mida tema tahtis.“

Marju Lauristin, „Tagasiteel tulevikku“: „Siis astus Savisaar minu juurde, seal valitsuse loožis, ja ütles midagi niisugust, et kas meie teed lähevad nüüd lahku. Midagi väga dramaatilist — ühesõnaga, et sa oled nendega kokku leppinud! Sellest ajast peale ei ole me temaga praktiliselt enam rääkinud.“

Edgar Savisaar, „Tagasiteel tulevikku“: „Asi ei olnud meeldimises. Mina hääletasin üheselt selle otsuse poolt. Teisiti polnud mõeldavgi, sest olin kogu aeg iseseisvusotsuse eest võidelnud.“

Jah. Edgar Savisaar võitles iseseisvuse eest, aga mitte sellise riigi taastamise eest, mis lõpuks välja kukkus. Savisaar tundis, et ta ei mänginud otsustamisel põhirolli, ja see riivas tema eneseväärikust. Talle ei mahtunud pähe, et Marju Lauristin nende Stockholmis sõlmitud leppe kõrvale lükkas.

Taasiseseisvumisotsuse vastuvõtmine aga ei lahendanud ärevat olukorda Eesti pealinnas. Võõrväed olid endiselt siin. Paberil otsus polnud veel meid tagasi kaardile toonud.

Kuigi 21. augusti õhtupoolikul saabusid Moskvast esimesed teated putši läbikukkumisest, otsustasid Pihkva dessantnikud seosetu käsu täita ning asusid lõpuks teletorni vallutama. Nüüd võttis peaminister Savisaar end tõesti kokku. Vihast pulbitsev Savisaar kutsus kõrged sõjaväelased vastuvõtule ja sõimas nad pehmelt öeldes läbi. Koos komandöridega suunduti teletorni juurde ning rahvas vilistas lahkuvale kolonnile järele. Ühtegi verepiiska ei valatud. Ainsaks kahjuks oli Vene vägede poolt puruks pekstud vitraaž ning ära joodud välismaine naps.

Kas see teeb Savisaarest kohe vabadusvõitleja? Sellist käitumist oleks eestlased oodanud IGALT endast lugupidavalt peaministrilt, mitte Savisaarelt kui ühelt kindlalt persoonilt. Sõjaväejuhtidele hakkas tolleks õhtuks niikuinii kohale jõudma, mis TEGELIKULT toimub.

22. augustil tunnustas Eesti iseseisvust Island ja Leedu, Venemaa Föderatsioon kaks päeva hiljem. Riburadapidi tunnustasid Eestit kõik demokraatiad.

Kas võib sellest kõigest järeldada, et Edgar Savisaare rolli taasiseseisvumise juures on kõvasti ületähtsustatud? See sõltub sündmustest. Eks iga ajalookeerisesse sattunud inimene püüab enda panust näidata kõige olulisemana ning tõstab enda tegevuse teistest kõrgemale. Soovides ISE määrata kõike ja kõiki, mängis Savisaar end otsustajate ringist välja. Sama muster näib korduvat veel tänaselgi päeval. Aga kindlasti ei ole Edgar Savisaar vabadusvõitleja. Tõeline vabadusvõitleja oleks rahva ja riigi huvid isiklikest unelmatest kõrgemale seadnud.

Paistab, et ka minu silmad hakkavad avanema. Memoriga ei ole küll nõus aga kuna meie emamaa ei paista meid enam toetavat siis peaks tõesti teisele platformile kolima.

vaagija 2011-08-20 22:50:08
on liba.

Mõlemad vaagijad on libad.

http://nommevalitsus.org/?p=298
Raamatu esimene osa "Illusoorne maailm" näitab tervikuna objektiivseid põhjusi (nii globaalseid kui ka lokaalseid), miks Eesti Vabariiki 80-ndate aastate lõpus ja 90-ndate aastate algul polnud võimalik juriidilise järjepidevuse alusel taastada ning millal ja kuidas on seda võimalik teoks teha. Raamatu teine osa "Reaalne mailm" näitab tervikuna aastail 1989-1995 Eestis toimunud aseainelisi protsesse, kus Eesti Vabariigi taastamise raames seadustati Nõukogude armee ja koos nendega saabunud tsiviilisikute viibimine Eestis, loodi nii Ida kui Lääne näpunäidete järgi n.ö. pseudoriik, mille eesmärk on jätkata genotsiidipoliitikat eesti rahvuse vastu eestlaste endi kätega, et hiljem haihtuda Euroopa Ühendriikides.

Eesti Vabariik oli ainus liiduvabariik, mille Ülemnõukogu ei saanud NL-ist lahkumiseks vajalikkku kvalifitseeritud häälteenamust kokku nagu NL-i konstitutsioon ette nägi!
Ülo Nugis on kirjutanud, et Moskvas putš käis ja putšistide võidu korral oleks meid saanud väga lihtsalt konstitutsiooni rikkumise eest kohtu alla anda. Oli üks sobiv saadik, kellega peeti korduvalt läbirääkimisi, aga tulutult. Selle saadiku nimi oli Kaido Kama.
Nõukogude Liidu konstitutsiooni järgi oli Eesti Vabariigil vaja 70 Ülemnõukogu liikme häält, et NL-ist välja astuda. Kokku saadi 69. Üks hääl jäigi puudu ja seega on 20. augusti 1991. aasta otsus tegelikult juriidiliselt tühine! Sellele vaatamata pigistas Nõukogude keskvõim silma kinni ja aktsepteeris Eesti Vabariiki 1991. aasta 6. septembril iseseisva riigina.
Mingist okupatsioonist või selle lõpetamisest polnud juttugi, õigus iseseisvuda lähtus NL-i konstitutsioonist.
Veel samal aastal allkirjastas Eesti OSCE järelevalve all tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakti, järgnesid juulilepped. Omandireform näitas seda, et selles valdkonnas on Eesti ise NL-i õigusjärglane…

1991. aasta 24. augustil olid Moskvas Vene NFSV president Jeltsini juures Rüütel, Toome, Müllerson ja Almann, kes tegid Vene NFSV presidendile selgeks, et milleks on vaja tunnustada Eesti iseseisvust. Jeltsin nõustus ja vastav ukaas koostati veel samal päeval.
NB! Nagu Tartu rahu sõlmimise aegu, nii oli ka siis oma roll “teatud jookidel”!
Vene NFSV oli iseseisvunud juba 1990. aasta 12. juunil ja seega kuulus Eesti Vabariik NSV Liidu koosseisu ka ilma Venemaata. NSV Liit oli rahvusvahelise finantseliidi projekt.
--------------
Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi presidendi Seadlus Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse tunnustamisest
1.Seoses Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega riikliku iseseisvuse väljakuulutamise kohta tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
2.VNFSV Välisministeeriumil viia läbi vastavad läbirääkimised ning kirjutada alla lepe diplomaatiliste suhete kehtestamisest VNFSV ja Eesti Vabariigi vahel.
3.Kutsuda NSVL presidenti üles tunnustama Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja viima läbi läbirääkimisi riikidevaheliste suhete reguleerimiseks NSVL ja Eesti Vabariigi vahel.
4.Kutsuda maailma riike üles tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
VNFSV president Boriss Jeltsin
Moskva, Kreml
24.augustil 1991

nüanss 2011-08-20 23:28:16
Eesti Vabariik oli ainus liiduvabariik, mille Ülemnõukogu ei saanud NL-ist lahkumiseks vajalikkku kvalifitseeritud häälteenamust kokku nagu NL-i konstitutsioon ette nägi!
----
See ei oma tähtsust kuna me ei astunud sinna sita sisse vabatahtlikult. Meid okupeeriti. Isegi tippnomenklatuuri kuuluv hobusevarga järeltulija ja endisi aegu ihkav Burešin on seda kahetsusega tunnistanud....

1991 – ENSV Ülemnõukogu võttis vastu Põllumajandusreformi seaduse. ÜN esimeheks oli Arnold Rüütel, valitsusjuhiks Edgar Savisaar, M. Laar oli ÜN lihtliige ja IL ei kuulunud valitsusse. Seadus likvideeris kolhoosikorra ja selle järgi jagati kolhooside-sovhooside vara “ümber”. Kes selle vara said, on teada – punaparunid, endine Maarahvaliit, nüüdne Rahvaliit. Maainimesed ei saanud tööaastate eest EVP-sid, millega oleks saanud erastada maad või eluruume.

1992-1994. Isamaaliidu valitsuse algatusel ja järgmiste valitsuste jätkamisel püüti tehtud ülekohut heastada. Maainimestele anti õigus vahetada tööosakud EVP-de vastu, ühtlustati maa- ja omandireformi õigustatud subjektide ring. Maainimesed said õiguse erastada oma korter või maa EVP-de eest.

1995-1999 valitses Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse koalitsioon, peaministriteks olid Tiit Vähi ja Mart Siimann, põllumajandusministriteks Ilmar Mändmets ja Andres Varik, koalitsiooninõukogu esimeheks kõik need neli aastat Arnold Rüütel. 1999 kevadel oli põllumajanduse sügavaim kriis - 1 piimaliitri kokkuostuhind oli 1 kroon ja 10 senti, toimus massiline põllumajandustootjate pankrotistumine ja laostumine. 1999 andsid Riigikogu valijad koonukatele ja punaparunitele hävitava hinnangu. Maarahva Ühendus maskeerus Maaliiduks (nüüd Rahvaliit) ja asus toimunu eest süüd veeretama M. Laarile ja Isamaaliidule ja teeb seda tänini.

Kas vaagija läks hulluks?

Kui palju kordi on siinses kommentarides korratud seika, et Kaido Kama keeldus sellele nn "iseseisvusele" alla kirjutamast ... aga mitte kuskil pole väljatoodud seda - MIKS. Tegelikult ei tahtnud Kaido Kama määrida end selle nn SURROGAATRIIGI loomise mädaga ja selle eest tuleb Teda vaid austada kuna ta ei läinud kompromissile. Just tänu tookordsetele kompromissidele oleme seal kus me täna oleme - lammutatud põllumajanduse, pankade ja tööstusega, prügikastiinimestega ja tohutu töötutearmeega, samas kui üle saja tuhande noore ja aktiivse inimese on SUNNITUD leidma rakendust võõrsil ja JÄÄMAGI võõrsile. Kui veel täna otsitakse ja antakse kohtu alla neid kes tegid koostööd NATSIDEGA, siis KOMMUNISTID on mweil jätkuvalt kogu riigis VÕTMEPOSITSIOONIDEL ja neid valitakse jätkuvalt taas ja taas ning rahvuslusest on saanud SÕIMUSÕNA. SEE ongi kogu selle 20. augusti HIILGUS ja HIND. Aga seda endale tunnistada oleks väga paljudele ehk mõrudavõitu ja seepärast leierdatakse jätkuvalt sissetöötatud plaati veretust "iseseisvuse" sünnist...

Eesti astus 1940. aasta 6. augustil vabatahtlikult NLiitu ja vabatahtlikult Rahvasteliidust välja!

http://www.nommevalitsus.org/?p=4796

28.aprilli 1992.a. „Rahva Hääl” toob ära USA koloneli ja NATO funktsionäri Tõnu Toomepuu intervjuu, kus viimane rõhutab: „Okupatsiooniarmee ajaloolise mõiste kasutamine praeguste Eestis asuvate Vene vägede suhtes ei ole nende juriidilise staatuse määratlemiseks eriti kasulik.” Tegemist on puhtakujulise demagoogiaga, sest okupatsiooniarmee juriidiline staatus ongi okupatsiooniarmee. Kuid demagoogia demagoogiaks – igatahes umbkaudu 1992.a. kevadest, mil too intervjuu ilmus, algas ka totaalne termini „okupatsiooniarmee” kadumine nii poliitikute kui ka poliitikakommentaatorite kõnepruugist.
Paratamatult tuleb küsida, miks taolised näpunäited Läänest tulevad. Põhjusi on kahtlemata mitmeid ja polemiseerida võib nende üle lõputult, kuid üks olulisimaid on ikkagi see, et Läänemaailm eesotsas USA-ga pole tänini ametlikult tunnustanud, et Balti riigid üldse okupeeriti. Seda tõestab ilmekalt ja veenvalt Endel Lippmaa oma artiklis „Moskva dialektiline mustkunst” 06.04.1994.a. „Postimehes”.
Vastust aga küsimusele – miks 1992.a. taoline metamorfoos üldse toimus, tuleb aga otsida rahvusvahelise õiguse sätetest, mis ütlevad, et referendumid okupeeritud territooriumil on õigustühised. 1992.a. suvel oli ju okupatsioonivõimu poolt kavas läbi viia põhiseaduse rahvahääletuse farss.
------------------
Sündmused Afganistanis, Iraagis jm näitavad, et valimised ja referendumid on õiguspärased ka okupatsiooni tingimustes! Sama võis näha ka Saksamaa ja Austria puhul.
http://www.vaimumaailm.ee/viewtopic.php?t=5904&start=40&sid=77867854900ad92d810c652a2ebc737e
"Kanzlerakti" järgi on Saksamaa USA vasall aastani 2099.