Vabariigi suure juubeli künnisel pole sundüürnikel asja selle tähtpäevaga.Mida pole seda pole.Kui ma üldse paneks lipu lauale,siis vaid koos leinalindiga.Sest see minu kauaoodatud EESTI VABARIIK TÕI NII MINU KUI PALJUDE TEISTE INIMESTE PERESSE LEINA,KOTIGA ÕNNETUST,TERVISE KAOTUST.Meie jäime oma muredega ihuüksi siin maailmas.Õigust tegi alatus,rahavõim,korruptsioon.

leinalindiga riigilipu väljapanemine on karistatav meie vabas vabariigis?

Ka mina panen leinalipu välja ja karistage mind! Siis kaeban Euroopa Inimõiguste Kohtusse, et ma ei või tähistada iseenda genotsiidi Eesti Vabariigi poolt.

Luiged ja Hundimägid ajavad enesekindlalt lolli jama, sest nad ei tunne sundüürnike teemat üldse. Kuid Lenk, Tuus ja nn. üürnikeaktivistid ajavad veel jaburamat juttu meelega. Nemad valdavad teemat, kuid ilmselt väga mitmesugustel põhjustel ei ole huvitatud sellest ausalt ja demagoogitsemata rääkima. Millegipärast eelistavad keskerakondlased sundüürnike õnnetuse tegelikku olemust varjata ja esitada selle asemel igasugu väjamõeldud põhjendusi. Ja lahendada ei soovi Keskerakond sundüürnike küsimust üldse. Ainuke vahend, mis üürnikke rahuldab, on ju oma päriskodu. Seda pakub Keskerakond K-korteritehinguna vähestele väjavalitutele, kasutades neid peibutuspartidena teiste meelitamiseks. Munitsipaalehitus, millega Keskerakond praalib, ei kaota ju sundüürnike probleemi vaid nimetab nad ümber munitsipaalüürnikeks, põhimõtteliselt sama trikk, mida Hundimägi soovitas. Munitsipaalüürnik on samuti sunnismaine. Kolimistoetusele, mis võimaldaks sundüürnikul oma kodu osta, on just Keskerakond pidevalt vastu seisnud. Ja üüritoetust, mis võimaldaks sundüürnikul normaalsetes tingimustes ja normaalses psühhokliimas oma probleemi lõplikku lahendamist oodata ei ole rakendatud ka just Keskerakonna ja nn. üürnike aktivistide vastuseisu tõttu. Mullu ja tänavu lõppesid(vad)sadade sundüürnike 13 aastased sooduslepingud ja üüritoetust oleks neile hädasti vaja, sest munitsipaalkorterid ei valmi õigeaegselt ning endised sundüürnikud peavad aasta või rohkemgi tegelikku üüri maksma, paljudi lisaks ka kaks korda kolima. Üürnike Liidu nii sundüürnikevaenulikku käitumist saab seletada vaid nende juhtide seotusega paari suurema kinnisvarafirmaga, kes munitsipaalelamuid ehitavad, haldavad ja hooldavad ning linnale munitsipaalpinda hulgi rendivad. Üüritoetuse rakendamise korral viiksid üürnikud ju selle toetuse üle linna laiali ja mingi ühe suurfirma eelistamine osutuks võimatuks. Tuletan meelde, et IRL soovis möödunud aastal tõsta Tallinnas kolimistoetuse 300 000 kronni peale, kuid Keskerakond piirdus 75000-ga. Kohe valmivad elamud Lasnamäel, kuhu Tallinn sundüürnikke allüürnikena majutab ei ole isegi mitte munitsipaalelamud, st. need ei ole linna omad, vaid linn üürib neid erafirmalt Skanska. Mingist erastamisest ei tasu seal unistadagi. Sama lugu on alles planeeritava Raadiku elamukompleksiga. Linn võiks sama suure raha eest ja sama maksegraafiku järgi tasuda hoopis sundüürnike oma kodu ostmise liisingu osamakseid, kuid ei tee seda. Lisaks sponsorite nuumamisele on munitsipaalsundüürnike pidamine kasulik ka poliitilises plaanis: soodusüürnik kardab ju pidevalt üüritõusu ja on igavesti sõltuv Linaavolikogu enamusest.

Näib,et sellegi lehenumbri naelaks (kommenteeritavusaktiivsuse poolest) kujuneb Eestisse sundüürnike tekitamise keerukas ja kirev, üle ookeanide ulatuva tegevustikuga ajalugu ning valusa rahvuslik-ajaloolise probleemi lahendamine-mittelahendamine, milles leiame nii võikaid kui ka humanistlikke seiku. Vältimaks asjatut kähmlemist ja tühja vaimuvaevamist, tuleks pöörata pilk lähiajalukku ja kasvõi vaadata Kesknädala eelmises numbris (samuti varasemates) ilmunud vastavasisuliste või nendega kuidagipidi seotud materjalide kohta kirjutatud kommentaare. Asi väärib vaeva - kommentaaristikus leidub hulgi olulisi andmeid ja väärtuslikke mõtteid, mis tasuvad ülekordamist - kasvõi eesti rahvusliku mälu alalhoidmise ja korrigeerimise mõttes. See teeks kommentaarikogumitest, mida mõned võimurid tahaksid parimal meelel ära hävitada või ära keelata või kahtlasteks kuulutada jne, omamoodi Mälu Ühiskondliku Uurimise Instituudi.

Aga miks erastati Lasnamäe, Õismäe, Mustamäe jne. korterid surrogaatraha EVP-hinna eest, kui seda oleks saanud teha turuhinnaga. Ühe EVP eest sai tollal erastada ühe ruutmeetri head elamispinda. EVP-sid väljastati tööstaaþi alusel, seega saadi korterid praktiliselt tasuta. 46 miljardi krooni eest tekitasid riigile kahju ainult Tallinnas EVP-de eest elamispinna erastanud isikud. Terve Eesti kohta on selline "kommunistlik kingitus" kohutav, arvestades tollast raha kurssi. Lisaks erastati ettevõtteid ja maad EVP hinnaga.

Tallinnas jäeti erastamata 484 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! (vt. Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995). Vot nii täideti Eestis põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi! Huvitav, milline on nüüd nende majade staatus? Väljastatud EVP-l puudus rahaline kate ehk kattevara. Ühe ja sama hulga EVP-de eest sai erastada erineva turuväärtusega elamispindu, maad ja ettevõtteid. Sellise osakute ideega soositi üht kitsast elanikegruppi, neid kel nõukogude ajal oli võimalus saada riigilt tasuta korter. Ja eelkõige polnud need eestlased, vaid mujalt tulnud pagulased. Ja kuhu kadusid Punaarmeest maha jäänud korterid? Tallinna Linnavolikogu esimees oli tollal Tiit Vähi ja linnapea Jaak Tamm. tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=14860

Eesti Vabariik valmistub tähistama oma 90. aastapäeva. Pidulike sündmuste haripunktis, veebruaris-märtsis toimub Tallinna Kunstihoones EKL-i aastanäitus, mis kannab pealkirja „Vabaduse väljak“(22.02-30.03.2008). See käsitleb omandireformiga kaasnenud UUE ÜLEKOHTU teemat. Kaks kunstnikku, Marko Mäetamm ja Anu Juurak on võtnud nõuks teha näitusele ühise töö, mis kujutab ELAVA INIMESE KEELES võimu- ja omandisuhteid - ehk tuua näitusele sundüürnike teema.

Keskerakond on tõesti sõnades sundüürnike probleemi kõvasti "lahendanud". Teised pole sedagi teinud. Paraku tuleb tõdeda, et aur on vile peale ära läinud ja vagunid rongi tagant valitutele vaikselt maha parseldatud.

1989. hilissügissel oli teada saabuvast justiitsvägivallast, mille generaatoriks oli mõjukas väliseestlaste seltskond. Siis oli võimalik veel justiitsrepressioone vältida, pehmendada aga kodueestlane ei uskunud, et väliseestlane kodueestlase tänavale viskab ja valitsus vabad korterid maha sahkerdab. Teistes postkommunistlikes riikides selline represseerimine läbi ei läinud. Tegelikult oli suur süüdlane ka Rahvarinde valitsus ja ka Rahvarinde saadikud. Eesti, allkirjastades aastal 1991 Helsinki 1975 kokkulepped, tunnistas end Eesti NSV õigusjärgseks ja siit lähtub ka kogu tagastamise õiguspärasus.

Tallinna Raepressi enda teadetes ja Pealinna lehes on olnud, et linn maksab Skanskale 100 kr. ruudust kuus. Lepinguperioodiks aga märgiti 10 aastat. Skanska eelmised juhid J. Otsa ja O. Hermann tegutsevad nüüd O. Kruudale kuuluvas kinnisvarakvartalis. Urmas Sõõrumaa ja Oliver Kruuda firmad said enda valdusse kümme pealinna koolihoonet, mille nad järgmise kahe aasta jooksul korda teevad. Linn ostab majad 30 aasta jooksul firmadelt igakuiste üürimaksetega välja.

Tavaline sundüürispetsiifikat mittetundev inimene on loomulikult üllatunud, kui kuuleb-näeb, et kaks täiesti ühesuguse jõukusega peret maksavad täpselt ühesuguse teenuse eest erinevat hinda ja see erinevus on koguni nelja- kuni kümnekordne. Kui vähem maksja oleks invaliid, paljulapseline või vaene pensionär, siis oleks see tavakodanikule mõistetav. Kui tavakodanik veel kuuleb, et lisaks sellele on ühel üürnikuperel veel õigus saada tasuta korter kingituseks ja et kõigil selle pere noortel on õigus täiskasvanuna 20 aastat elada munitsipaalkorteris 5 x tegelikust väiksema üüri eest, siis hämmastub tavakodanik veel enam. See on loomulik siiras hämmastus ja teda ei tuleks selle eest halvustama hakata. Tavakodanikule tuleb sundüürnike küsimust selgitada. Kuid selgitamise asemel on ajakirjandusse ja poliitilisse ruumi aastate jooksul paisatud suurel hulgal samateemalist poliitpropagandat, tõelist rämpsu, meediamüra ning demagoogiat. See on küsimuse lahendamist ainult takistanud. Algupäraselt täiesti neutraalne (ja kergesti lahendatav) probleem on propagandasõja tulemusel muutunud solvumise ja vihkamise ussipesaks. Tean , et igas erakonnas, igas üürnike ühingus on tavalisi inimesi, kes on huvitatud sundüüri küsimuse lahendamisest ja nad on masendatud oma juhtideks valitud inimeste solvavatest ja tüli kiskuvatest esinemistest. Mis oleks kui jätaks järgmisest Kesknädala numbrist alates poliitikute vanade pattude meenutamise ja ohkamise, mida omavalitsused ja riik kõik OLEKS saanud teha. Kui räägiks ainult sellest mida veel SAAB teha. Kas lehe toimetus ei võiks paluda MKMinisteeriumi ja Tallinna ning Pärnu Linnavalitsust teha üks lühikokkuvõte sellest mida on tehtud, mida tehakse ja mida kavatsetakse sundüürnike heaks teha (ilma teisi süüdistamata). Ja meie siis kommenteeriksime seda kirjutist lisasoovitustega. Nõustun "Teise Eestlsega", et oleme üksteisele enam-vähem kõik ära öelnud ja korrata pole mõtet. Mul on lootust, et ettepanek võetakse vastu, sest nii teemas püsivat ja viisaka seltskonnaga kommentaariumi annab ajakirjanduses otsida. Lahendusteni!

LEMME KRIMM keegi ei karista Sind leinalipu välapaneku korral, vastupidi see näitab Sinu patriotismi. Kuid loodan ,et Sul ikka kalender on kodus millal väljapanna.? Võin ka meeldetuletada : 9. märts Tallinna pommitamise -- venelaste poolt tostatud terror- rünnaku päeval .25 märts küüditamise mälestus päeval ja 14 juunil esimesel Eesti rahva vastu teostatud genotsiidi -küüditamise aastapäeval. Usu minu juttu mittekeegi ei ütle sulle halba sõna, rääkimata karistamisest.

Miks sa tahad poliitikute vanad patud ja sigatsemised valijate eest kinni mätsida? Miks sa oma kommentaariga tekitad meediamüra ja demagoogiat? Sundüürnike probleemi lahendamist on takistanud riigi soovimatus sundüürnike teemaga tegeleda, delegeerides kogu omandireformi läbiviimise omavalitsustele.

Märtsipommitamisel osalesid ka Inglise ja Kanada lendurid.Seega võib näidata ka teisi lippe! Ka küüditamistesse suhtusid liitlasriigid mõistvalt, sest ka nemad küüditasid neile ohtlikke kodanikke - sakslasi ja jaapanlasi.

Võrdse kohtlemise printsiipi rakendades peab tagasi andma vara mõlemale grupile, s.o nii 1939. kui ka 1941. aastal lahkunud baltisakslastele. See tähendab omandireformi taasavamist, kus õigustatud subjektide hulka lülitatakse veel need tuhanded baltisakslased, 1939. aasta ümberasujad, kes Eesti seadusi aktsepteerides seni vara tagastamise taotlust ei esitanud. Teiseks, et omandireform kestab veel vähemalt 50 aastat, kuna tulevad ju uued kaebused isikutelt, kelle õigusi taas rikutakse.

Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse tekitamise eest (võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) on vastutavad peaminister M.Laar, reformiminister L.Hänni, justiitsministrid K. Kama ja U.Arumäe, kes institutsiooniliselt kinnitasid korra, et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt ja Riigikontrollilt võeti õigus kontrollida omavalitsuste tegevust ja omandireformi vastavust Põhiseadusele. Omavalitsuste tegevust kontrollis sisekontroll, mis allus omavalitsuse juhile! Kuritegelikule teele suunas omandireformi Eluruumide erastamise seadus, mis võeti Riigikogus vastu 6.mail 1993.a. ja mille poolt hääletasid 22 “isamaalast”, 7 mõõdukat, 6 ERSP-last jt. Keskfraktsioonist hääletas seaduse vastuvõtmise poolt vaid Ignar Fjuk. Uusomanike ja pärijate ringi hakati 1992 aastal laiendama. Võeti vastu 30 seaduseparandust. Ilmavalgust nägid " Mati Pätsi parandus", "Betlemma tädi parandus" jne. Julmima neist, nn Pärtelpoja paranduse, “…mis oleks tagastatud majade üürnikud praktiliselt põgenikelaagrisse või endistesse Nõukogude sõjaväekasarmutesse saatnud”, otsustas Riigikogu uus koosseis 27. juunil 1995 tühistada. Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele! Sellega seadustati Ees­tis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine oman­­direformi läbiviimisel. Vastav kaebus on edastatud Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

to Mõjukas. Ajakirjanduses ilmunud statistika andmeil on väliseestlasi vara tagasisaajate hulgas väga vähe. Kodueestis on aga samas palju inimesi, kelle viha väliseestlaste vastu tõusis sellest, et nood neile 1988 aasta külaskäigu ajal küllalt karvast kasukat ei kinkinud vaid ainult restorani viisid, kunstimuuseumi sõidutasid ja kole palju raamatuid kaasa andsid. See pettunud seltskond ei jäta juhust kasutamata, et midagi jälle "rikastele" sugulastele süüks panna. Sundüürnike küsimusega pole ei väliseestlastel ega varade tagastamisel mingit seost.Süüdi on ebavõrdne riigivara ja munitsipaalvara erastamine. Oleks sundüürnikele antud piisavalt raha, oleks nad saanud endale kohe päriskodu osta ja enamus koguni oma kasutatava korteri, sest enamik majaomanikke müüs oma vara korterite kaupa maha.

Mina ei olnud märtsis sündinudki, seetõttu saan ma leinata seda, mis konkreetselt minule on tehtud.Pommitamiste ja küüditamiste päevi peavad kõik eestlased ja mäluga on mul kõik korras

Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga. Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja Saksamaa vastu. Tähelepanuta on jäetud ka see, et rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb konfliktis osalenud riikides seadusevastaselt konfiskeeritud varad tagastada rahulepingu või vaherahukokkuleppe raames. Ei Eesti Vabariik ega ka poliitiliste otsustega õigusjärgseteks omanikeks nimetatud isikud pole esitanud kahjutasude nõuet välisriikidele, milliste tegevus kahju põhjustas. Aga Omandireformi aluste seadus ütleb, et vara tagastamine endistele omanikele või nende järglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ükski Eesti kodanik pole andnud nõusolekut oma raha ja vara kasutamiseks võõrriikide aktsioonide hüvitamiseks. Poliitilist kokkulepet erinevate poliitiliste jõudude vahel selleks sõlmitud ei ole. Samuti pole korraldatud referendumist sellise konstitutsioonivastase otsuse tegemiseks. Ja veel. Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.