Ühed võisid teenida kaht isandat - nii punavõimu kui ka nüüdset, teised jälle saavad nii et tolmab kunagi öeldud või väljaütlemata eest. Ja kogu seda jama serveeritakse Eesti Vabariigis erilise õiglusena. Süda läheb pahaks!

Seeeest kiidavad nad Laari ja Ilvest,nii et suunurgas vaht.Elada peab oskama,sõbrad.Alati peab täpselt välja arvestama,keda,kus ja kui palju kiita.Siis läheb elu libedalt ja kopikas,sorri,sent aina kukub.Jõudu kavaleridele.

Selle loogika järgi nagu see artikkel kirjutati ei saaks ordenit anda mitte ühelegi enne 1991 aastat sündinud end. N.Liidu kodanikule. Minu kunagine pioneeriksasutumise vanne "rõhub" mind siiamaani ja mõned poliitikud ootavad ilmselt hirmuga, kui mõni "pahatahtlik" nende lolli peaga komsomolikonverentsil paatosega peetud kõne teksti üles leiab.

trussik, malet mängitakse malenuppude ja malereeglitega, mis kehtivad mõlemale värvile. Kui valid rapiiri, siis ei maksa vastaselt karjapoisi avangut oodata.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=6485

Väliskommentaatorid punastavad: 20 aastat hiljem

Harry Tiido, Peeter Kaldre, Tõnis Avikson

Mis päästaks eesti rahva
Kaarel Tarand

Vaid mõni kuu pärast Eesti taasiseseisvumist, 1991. aasta jõulu esimesel pühal, kirjutas rahvusülikoolis kolmandal kursusel eesti keelt õppiv Kaarel Tarand (EÜS) loo, milles oma maa ja rahvuse arengu salgamine tegi silmad ette ka toonastele internatsidele.

„Kui küsimus on rahvuses ja selle säilimises, siis minu meelest on ajalugu siiani väga selgelt näidanud, et kõik rahvused tekivad ning kaovad. Aeg-ajalt on perioode, kus rahvad ühinevad ja siis jälle eralduvad ning tekib suur hulk uusi keeli.
Eestlaste jaoks on küsimus selles, et niipea kui rahvuse säilitamine muutub vägivaldseks, niipea kui see pole enam iseenesestmõistetav, on parem sellest loobuda. Miks seda nii iga hinna eest päästa tuleks?
Vaieldav on ka see, kas me ilmtingimata siin peame elama. Me võime elada ükskõik kus. See pole mingi argument, et oleme siin 5000 aastat ja rohkemgi maad harinud. Kui tuleb aeg, mil Euroopas algab uus rahvaste rändamine, siis minu poolest võime kolida Iirimaale, Hispaaniasse või ükskõik kuhu, kus parem on. Vägisi sellest maatükist kinni hoida ei ole mingit mõtet, samuti nagu ka oma keelest. Oma rahvuslikud iseärasused säilitame me nii või teisiti. Euroopa ühinemisprotsess näitab üleüldist rahvuste kadumist. Muidugi, põnev on rääkida omavahel köögis keelt, millest keegi teine aru ei saa, aga rahvusvahelises suhtlemises pole sellest ikkagi kasu.
Kired, mis meil rahvuse hävimise ümber viimasel ajal on lõkkele löönud, näitavad, et rahvusena olemine pole enam normaalne, vaid kuidagi poolenisti vägivaldne. Parem surgu juba välja, kui et vägisi säilitama hakatakse."
Rahva Hääl, 25. detsembril 1991

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=6284