"arnodel" on õigus selles osas, et 1990-te alguses oli mingisuguse elamispinna ostmine kusagil Eestis ja selle remontimine tõepoolest peaaegu kõigile jõukohane. Täna see enam nii ei ole. Paradoksaalsel kombel vedas neil sundüürnikel, kes kohe esimese kolme aasta jooksul lahkuma sunniti. Kõige raskemasse olukorda on jäänud tänaseks need sundüürnikud, kes rahulikult on siiani heades tingimustes elada saanud. Nemad on korteriostuga kindlasti hiljaks jäänud ja ainult mõned lasteta pensionärid on rahul igavese munitsipaalüürniku saatusega. Seega on väga küsitav, kas üürnikele suuri lubadusi andnud erakondade poliitika on ka tegelikult kedagi õnnelikuks teinud. 1990-tel odavalt oma esimese päriskodu ostnud inimesed ei ole ühelegi kaastundlikule vaesteparteile tänu võlgu. Kui nad üldse kedagi peale enese südikuse tänama peaksid, siis ehk tüdinud õigusjärgset majaomanikku, kes oma lapsepõlvekodu maha müüs. Et üks konkreetne "arno" sundüürnike enamust lausa küüditajateks peab, on kurb aga kokkuvõttes ebaoluline. Oluline on see, et poliitikuid põlgavad "arnod" on täna oma kodu peremehed ja miljonärid, kuid mõnda poliitikut jumaldavad munitsipaalüürnikud on jätkuvalt mures enese ja oma pere tuleviku pärast. "arnode" sõnu ei maksa korrata, kuid nende teod on järgimist väärt.

to lahendus,su mõttekäik jäi hämaraks.KAS LÜHEMALT JA SELGEMALT ei osanud.Miks arnod mitmususes....jne. Minul oli õnn saada sel vihatud nõukaajal kooperatiivkorteri omanikuks,nii et olen sellest sundüürnike saatusest väljas,aga mõistan neid,ning ei teeks üldistusi mõnede üksikute pärast,kes kasutasid segaseid aegu spekulantidena.Neid õigusjärgseid majomanikke oli ka nii ja naasuguseid.Kaugeltki ei prevaleerinud õnnetukesed,kes lõid käega oma õigusele ja müüsid oma lapsepõlvekodud maha.Oli väga inimlikke,kuid oli ka vastupidiseid,lausa halastamatuid röövleid.Lugu läheks väga pikaks,kui hakkaks siia kopeerima just isamaalaste ja nende soosikute erastamisi-ärastamisi.Ja mis mõte sel enam oleks.Aga konkreetse arno kohta öelduga olen päri.Vabandan,kui valesti aru sain.

to arno.No ei saanud vaiki olla.Ah see oletegi teie,kes igal pool ajab seda ORASe jura Savisaare kaela,kus iganes sellel teemal juttu on.Teile meelde tuletamiseks ,et seda seadust viidi ellu sadade muudatustega,mis moonutas esialgse põhimõtte täielikult ja kehtestati mitte Keskerakonna ja Rüütli valitsemiste ajal.Selles oli põhimõte,et ühtki ülekohut ei tohi heaks teha uue ülekohtuga.Need on minu sõnad,aga mõte oli selline. Lp.teema on teile ammendavalt vastanud,kuid selle fakti jättis mainimata,mille parandan nüüd mina.Võtke nüüd tuurid maha,sest näha on et olete küll kursis asjaolude käiguga,kuid kajuks ebaõiglane ja erapoolik.

Lühidalt ja selgelt: Kui omandireformi alguses poleks tulevastele sundüürnikele puru silma aetud ja kui nende piinu poleks igatpidi (piirmäärad, elmarseppade lubadused, jne.)pikendatud, siis oleks nad kõik enne kinnisvarabuumi endale päriskodu leidnud. Sundüürnikest munitsipaalüürnike tegemine ei ole ju lahendus.Korteritehingud on lahenduseks vaid mõnesajale erandile.

Jah, mina olen see kes igal pool seda jura, mis võeti vastu Eesti Vabariigi Parlamendis ajal kui Vabariiki juhtisid Rüütel ja Savisaar (Vaidlemise asemel vaadake ise kuupäev järgi).Ja paljalt lause, et "ühtki ülekohut ei tohi heastada uue ülekohtuga" on silmakirjalik ja populistlik, kuna sellega pandi majaomanikud juba rohkem kui 15. aastaks neile nn "sundüürnikele" sotsiaalteenust osutama(sest seda see nn piirmääraga üür ju tegelikult on), millest riik sisuliselt käed puhtaks pesi. Olukord, kus majaomanik ja "sundüürnik" oleksid võrdselt rahuldatud on apsurdne ja silmakirjalik teesklus. Meie ajakirjanduses on piisavalt palju kirjutisi "sundüürnikest", kel on endal majad kuid istuvad kangekaelselt oma nn "sundüürniku kodus" ja nõuavad vastu "sobivat" elamispinda, kuna neil olevat selleks SEADUSLIK ÕIGUS ja lootusetu oleks arvata, et neid iga pind rahuldab?! Just Savisaare -Rüütli valitsemise ajal KINGITI selle nn OMANDIREFORMIGA kõigile mujalttulnuile õnneotsijaile nende korterid, samal ajal kui oma kodust väljaaetud represseeritud jäeti pindadele mida ei saadud erastada. Tõsi, represseeritud on reeglipäraselt sellistes korterites mida endine nomenklatuur endi jaoks sobivaiks ei pidanud ja enamuses on just need ise endile uue elamispinna kas ostnud, üürinud või ise ehitanud. Endiste omanikega "kaklema" on jäänud peamiselt endine nomenklatuur ja sellised kes jonni pärast ise endile elamispinda soetada ei soovi, kuna nõuavad, et see neile ANTAKS. Sellised teiste arvel elada soovijad on minu silmis ALLA ARVESTUST ja jäävad sellisteks, sõimake mind niipalju kui soovite. Teietaoliste sõim jätab mind külmaks.

Allesjäänud vähest aega, mis on jäänud sundüürnike 3+5+5 sooduslepingute lõppemiseni tuleks kulutada eelkõige tegelike lahenduste leidmiseks kõigile praegustele sundüürnikele. Üha suuremaid lubadusi üha laiemale ringile kannatanutele võiks hakata (kui üldse)jagama alles pärast seda. Praegused sundüürnikud on keskmisest tunduvalt passiivsemad inimesed ja poliitikute suured lubadused aitavad neil oma apaatset ootamist õigustada. Kui võlg kaelas ja kohtutäitur koos väljatõstjatega ukse taga, siis ei ole poliitikamehi isegi hea sõnaga lohutamas. Soovunelmate üleskütmine on vastutustundetu.

Isamaliitlased leidsid, et ORAS on veel liiga lahja ja täiendasid seda nn. betlemma lellepoja lisaga, et tagastatavate ringi veelgi suurendada.

Olukord, kus soodustust vajav üürnik ja majaomanik on võrdselt rahuldatud oleks täiesti normaalne ja üldsegi mitte absurdne. Kogu maailmas ja viimasel ajal isegi Tallinnas on tavaks, et avalik võim üürib vabalt turult elamispinda ja annab selle soodusüüriga abivajajatele allüürile. Absurdne oli hoopis see, et sedaviisi ei talitatud kohe tagastamise hetkest alates ja et praegugi ei kompenseerita kahjusid sundüürnike praegustele majavaldajatele. SUNDüürnikuks tehti tagastatud elamute üürnikud just sellega, et nad sunniti jääma sinna, kus nad tagastamise hetkel olid. Selline demokraatlikes riikides enneolematu sunnismaisus oli ja on soodus vähestele väga heade korterite üürnikele. Normaalne oleks, kui soodustus oleks seotud üürnikuga, mitte korteriga ja üürnik saaks valida mitmesuguste võimaluste vahel. Sundüürnike valikuvabadus täna sisuliselt puudub ja meenutab erivajadustega inimeste võimalusi poole sajandi eest, kui peeti piisavaks nende koondamine ühte invaelamusse. Kui te olete majaomanik, siis otsige ja toetage lahendusi, kuid ärge halvustage abivajajaid. Teie jonn on aidanud teid muudes eluraskustes, kuid sundüürnike küsimuses ilmselt mitte. Kas teile endale ei tundu, et olete juba üle kümne aasta tagunud vale trummi?

Lohutuseks. Sageli esitatud väide, et Saksamaal olla pärijate ring olnud kitsam, ei vasta tõele. Ida-Saksamaal hakkas taas kehtima vana saksa pärimisseadus, mis on küll meie ORASest erinev, kuid kokkuvõttes tagas hoopis laialdasema restitutsiooni ja suurema hulga pärijaid. Eestis ei arvestatud ju üldse vahepeal tehtud testamente ja tagastus vaid see omand, mille omanike sugulased ja hõimlased olid elus. Neis endistes sotsriikides, kus restitutsiooni ei toimunud või toimus väga piiratud mahus, ei olnud määravaks mitte mure üürnike pärast vaid rassistlikud ja natsionalistlikud argumendid. Kui Eesti oleks läinud seda teed, siis ei oleks meil sellist head mainet, mis praegu.

Mina ei ole sekkunud ennast siia vaidlusse, kuid ütlen ainult seda ,et Arno keda te siin kooris sõimate ei ole mingi majaomanik kelle majas elavad üürnikud. Arno on küll majaomanik majale millise ise omakätega ehitas, ja seal pole kunagi elanud ainsatki üürniku.

Kuna "arno" ei esine konkreetse isikuna, siis pole tema isiklik elu siin oluline. Ta esindab (tahtmatult?) ilmekalt üsna suure hulga inimeste ja sealhulgas paljude majaomanike seisukohti ja käitumisviisi. Need majaomanikud ei ole oma kibestunud jonniga midagi saavutanud ja muidu üürnikevihkajatest kodanikud ei ole maksumaksjatena samuti ühtegi senti kokku hoidnud. Vastupidi, nende jonnakas vastuhakk igale üürnikesõbralikule algatusele on võimaldanud igat masti sulleritel igasuguste näiliselt üürnike heaks käivitatud projektidega riiki ja omavalitsusi lüpsta juba üle kümne aasta.Minu silmis on "arno" lihtsalt äraspidine peegelpilt omanikke fanaatiliselt vihkavast sundüürnikeaktivistist (kes sageli pole tegelik sundüürnik olnudki). Mõlemad jonnakad grupid on arvestatav valijaskond ja kummagi poole poliitikud kardavad neid. Mõistlikke lahendusi teatakse, aga kardetakse sattuda fanaatikute viha alla. Tänu "arnodele" ja "teemadele" tegeletakse populistliku sudimise ja kellelegi kolmandale kasulike vaesteabiprojektidega. Viha toodab vaesust ja õnnetust ka vihkajale enesele.

Selline "sundüürnike" teemal vaidlus meenutab dialoogi rikkiläinud grammofoniga: sina räägi talle mida tahes - tema kireb vastu ikka vaid ühe repliigi:"Mingem üles mägedelle" ja nii juba aastaid. Ma kuulen aastaid vaid halinat:""sundüürnikud SUNNITI jääma sinna kus nad hetkel elasid". Või järgmine pidevalt korrutatav loba: "Neilpuuduvat VALIKUVABADUS?"Te avage suvaline ajaleht, internetiportaal või mis iganes ja Te UPUTE ära korteri- ja majade pakkumisse! Te väsite ära enne kui jõuate osagi neist pakkumistest LÄBILUGEDA, rääkimata nendega tutvumisest ja nende seast endale sobiva väljavalimisest! Milles on ometi asi? Ons tegu prorammeeritud robotitega, kes äraõppinud vaid paar-kolm lauset opereerivad vaid nendega? Miks nimetate mind "sundüürnikkunikke fanaatiliselt vihkavaks omanikuks"? Ma ei vihka kedagi aga põlgan võõras kodus laiutavaid nn "sundüürnikke", kes vastavalt vanale kommunistlikule tavale tõesti vihkavad OMANIKKE, mida võib vaevata väljalugeda siinsetest kommentaridest! Hädasolev inimene ei ÜLBITSE nagu teevad siinsed kommenteerijad...Kui keegi nimetab talle Lasnamäel pakutavat korterit :" Küüditamiseks Toompea nõlvalt Lasnamäe getosse" siis selliste vastu mul tõesti tekkib tõrge nimetada neid inimesteks. "Sundüürnike" sildi all räuskab siin selliseid kes saatsid enne mitu perekonda siberisse kui leidsid endale "sobiva" eramu või korteri ja sellistest juhtudesat on ka ajakirjanduses korduvalt juttu olnud. Ka siis kui need on vaid üksikjuhud ja nad ei ole aluseks üldistuste tegemisele, määrivad need juhud tõelisi abivajajaid. Keskerakond on piisavalt pikalt Tallinnas võimul olnud selleks et seda probleemi lahendada just nimelt MÕLEMALE POOLELE vastvõetavalt, mitte tegelema vaid populistliku kisaga ja oma tippliikmetele sentide eest luksuskorterite jagamisega(nagu ajakirjandusest nähtub)Te väidate, et me pole midagi saavutanud oma jonniga? Eksite, me elame endi kätega ehitatud kodudes ja ei laiuta võõrastes kodudes ja meie peale pole tarvis kulutada sentigi MAKSUMAKSJA raha. Ma pole suuremal osast oma elust tuletikkugi NÕUDNUD. mulle on tõelised sõbrad alati palumata appi tulnud ja ka mina olen nii oma sõpru kui ABIVAJAVAID INIMESI alati oma võimaluste piires palumata aidanud, sest selline on ühiselu reegel mida mulle on lapsepõlvest peale õpetatud. Aga lõviosa "sundüürnikest" pole abivajajad vaid OMA JONNI AJAVAD olendid. Aga aitab jurast, kes tahab mõista see mõistab, kes ei taha ärgu tahtku, mulle savi.

Kesknädala kommentaarium ei ole kuigi populaarne foorum ja võib olla, et ükski sundüürnike majaperemees siin ei esine, kuid "arno" räägib väga sarnast juttu sellega, mida olen kuulnud paljude eakamate õigusjärgsete majaomanike suust. Võib-olla ei ole "teema" ja mitmed teised ägedavõitu sundüürnike kaitsjad ise sundüürniku olukorras olnud, kuid nende jutt sarnaneb väga üürnike ühingute aktivistide kõnedega valimiseelsetel kihutuskoosolekutel. Enamus üürnikke ja majaomanikke, keda päriselus olen kohanud, nii käremeelsed ja jonnakad ei ole. Nad on lihtsalt õnnetud ja nõutud. Nõutuks teeb eelkõige see, et mõlema poole käremeelsed isehakanud eestkõnelejad jälgivad eelkõige seda, et küsimuse lahendus oleks kasulik AINULT ühele poolele. Kuna heaoluriikides läbiproovitud eluasemepoliitika kõik head lahendused on sisuliselt kompromissid, st. mõlemapoolselt kasulikud vastastikused järeleandmised, siis ei leia need Eestis ühegi erakonna toetust, sest kõik kardavad oma käremeelseid negativiste. Loomulik ühine huvi ühe ja sellesama küsimuse lahendamise vastu oleks pidanud sundüürnikud ja majaomanikud viima ühe mütsi alla, ühte survegruppi, ühte ühingusse, kuid populistlikel politikaanidel õnnestus algusest peale omanike ja üürnike vahele kiile lüüa. Ometi võiks "arno" vahel mõelda, et kas tema ükskõikne põlgus sundüürnike suhtes ei takista ka talle ilmselt sümpaatsetel represseritute perekondadel oma maju korda teha. Ja "teema" võiks mõelda, et kas tema vastupandamatu soov majaomanikke kiusata ei too kahju eelkõige sundüürnikele, kelle hulgas tal on ilmselt palju häid sõpru. Sotsiaalset eluasemepoliitikat vajab Eesti ka pärast sundüüriküsimuse lahendamist, miks ei lase te oma jonnaka ja hääleka käremeelsusega sellel tekkida?

Suvalises supermarketis on samuti pakkumise üliküllus, ometi pole alati raha isegi korvitäieks. Sundüürnikku võib võrrelda üksi elava pensionäriga, kes peagi peab hakkama kogu oma toidukorvi ise ostma. Teised inimesed on võrreldavad oma tööealiste lastega koos elavate vanavanemate või väikeste lastega, kes ainult oma isiklikud maiustused ise ostavad. Maiustuste all mõtlen ma kommunaalkulusid ja põhitoidu all üüri. Kas jõudis kohale?

Arno kirjutas nii: "Endiste omanikega "kaklema" on jäänud peamiselt endine nomenklatuur ja sellised kes jonni pärast ise endile elamispinda soetada ei soovi, kuna nõuavad, et see neile ANTAKS. Sellised teiste arvel elada soovijad on minu silmis ALLA ARVESTUST ja jäävad sellisteks, sõimake mind niipalju kui soovite. Teietaoliste sõim jätab mind külmaks. " --- Tsitaadi lõpp ---- Siin on vale absoluutselt kõik. Esiteks, endiste omanikega EI kakle endine nomenklatuur, sest kõige mõjukam, s.o venekeelne ja KGB-nomenklatuur lahkus neist korteritest ja isegi Eestist juba 90ndate segastes oludes, kartes eestlaste relvastatud vastupanu, nagu juhtus gruusias, moldaavias jm piirkondades. Eesti oma nomenklatuur aga oli juba vene aja lõpus kolinud neist vanadest ja lagunevatest eestiaegsetest majadest uutesse vene ajal ehitatyud kõigi mugavustega korteritesse, näiteks tuntud heaolumaja Tina tänaval, kus elasid B. Saul jt, ja veel paljud uued ilusad majad, ka "aadlipesa" nõmmel ilmarise tänaval jm. Siis kolisid vabanenud vanadesse suurtesse, kuid lõplikult amoritseerunud korteritesse need lihtsad tööinimesed, kes olid aastakümneid seisnud korterijärjekordades, saanud oma mustamäe-lasnamäe korterid ja vahetanud need eestiaegsetesse, ORASega eraisikute käsutusse antud majadesse. Just need olid inimesed, kelle pihta läks põhilöök, nomenklatuuriga pole siin midagi tegemist, vaid töökate ja aateliste eestlastega. Ja ka küüditajad ei saanud kuidagi kolida nendesse majadesse 70-80ndail aastail. Arno on lihtsalt omakasupüüdlik silmakirjalik ja pahatahtlik tegelane. Teiseks vastuväiteks - teiste arvel elajad on just nimelt need omanikud, kes vara tagasi võtsid, küsimata, kes nende "omandit" 50 aastat ülal hoidma pidi. Kulutused tegid ju hoopis teised inimesed. Minul oleks küll piinlik päevavalges rahvus- ja saatusekaaslasi paljaks röövida. Ja kolmandaks, kõige rohkem võitsid poliitikud, kes said võimule ja rikastusid mõlema poole arvel - nii nende arvel, kes rahastasid tagastamisprotsessi, kui nende arvel, kes varade omanikuks said riikliku tahte läbi, ja lõpuks ka nendes undüürnike arvel, kes kogu selles supis kodust ilma jäid - riikliku sunni ja mitte oma tahte läbi.

Minul, kes ma olen elanud olukordades, millest valdaval enamusel "sundüürnikest" isegi kõige kurjemas unenäos pole juhust olnud olla on see probleem ammu selge. Näen aga oma oponentide puhuti lausa hüsteerilistest sõnavõttudest, et enamusele neist pole selge muud kui vaid soov saada nii nagu kõik teised... Olen enamusega lahenduse väidetest nõus aga igapäevane Kesknädala toon on hoopis midagi muud. Ja viimasele kirjutajale vastaksin, et kui lähete poodi ja teil napib raha ka kõige hädapärasema ostuks, ei hakka Te ju nõudma, et teile tehtaks hinnaalandust - KUNA TE OLETE VAENE...Eluasemeprobleem pole midagi erakorralist ega OMAETTE, see on osake igapäevaelust üldse ja ka seal tuleb käituda VÄÄRIKALT ja VAOSHOITULT...

lõpetage,palun,ära! Ma pole sõnagagi sundüürnike või majaomanike seisukohti puudutanud.Te lähete oma vaidlustes nõnda ägedaks,et kaotate reaalsustaju. Ma ei saagi selles osas sõna võtta,kuna ei valda kohe üldse teemat. Minu kommentaar oli vastus Arnole ja see oli poliitiline seisukoht. Kahju küll,et nii lahmima hakkate.

Rikkiläinud gramofon oled muide sa ise!Ja kuhu su oma väärikus ja vaoshoitus jäi, demagoog!

Vabandan "teema" ees, sest panin tõesti lahmivalt kiirustades ta käremeelseid sundüürnikke esindama. Oleksin pidanud arhiivist järele vaatama, kellega ta segamini ajasin. "juurde" kõlbaks küll, aga ta on siiski suhteliselt leebe ja ilmus alles nüüd välja. Veelkord, vabandust!

seda võrdset kohtlemist sundüürnikud ju soovivadki. Miks nemad ei või tahta supikatlast ka lusikatäit. Sinu osmik ei maksa midagi, arnoke, maa maja ümbert, mille sa ju ka erastada said, omab väärtust.. niisiis oled samasugune pask, kui kõik siin sundüürnike sõimajad.