Vaadake,milline mula tõeliselt mures oleva artikli peale.Sellist mittemidagiütlevat sõnu ja targutamisi ei saagi kirjutada need kes on elu näinud ja oskavad sellest aru saada.Nad võiks ka kirjutada sellest,kas on nad peale istumise ka elus midagi teinud.Kas sellistest vedelatest vendadest peaks saama meie riigi kaitse.?Nad on tõelised lödipüksid ! Ei hooligi nad mingist eestimaa kaitsmisest - meil ju selleks võõrad lennukid.Oleme nii vanad kui oleme,aga vastu panna peale mula ja mõttetuse teil midagi ei ole.

Ja õigus,olete teistes lehtedes väga oodatud kommenteerijad,mis te siin passite.Postimees näiteks teie mula ootab. Kui peksti läbi indialane,siis postimees trükkis lahkelt ära 40 parastavat kommentaari. See on teile paras ajaleht -peab ju ikka ühtemoodi mõtlema,siin te vaesekesed ei jõua enam kaua meid sõimata.

Laine- sind ei kaitse ükski eestlane- sina jookse ikka sinna üle Narva jõe- seal su omad kaitsevad sind hea meelega.

Ma ei sa siiani aru, miks sa siin passid tibla ?

tere kallis- kui sa tiblake eesti keeles rohkem sõnu ei õpi, võid päris kuivale jääda. Sa ju meil kolme sõna oskadki-

:):):)

Tänapäeva eestlased jagunevadki üldjuhul tibladeks ja pededeks!

http://epl.delfi.ee/news/eesti/urve-palo-sonul-jai-elamumajanduskava-suurelt-jaolt-taitmata?id=70296191

Majandusminister Urve Palo oli eilsel valitsuse pressikonverentsil sunnitud tõdema, et viimase seitsme aasta elamumajanduskava on jäänud suures osas täitmata ja nüüd tuleb uuel perioodil vigu parandama hakata.

Eestis oli ka nn „punased kulakud“, kes oma majapidamise ise kolhoosile ehk kibutsile või sovhoosile ehk riigimõisale üle andsid. Elati taluhoones edasi, omati ka väikest aiamaad ja mõnd karilooma.
Väidetavalt hakati riigistama neid eramuid kus oli üle 220 m2 kasulikku pinda. Ka köetava pinna suhtes oli piirang, vist 68 m2. Kes teab sel teemal, see täpsustagu.
Kinnisvara ja maa kallale mindi ka siis, kui isik oli sõdinud vabatahtlikuna Saksa poolel.
Aastal 1944 oli aga sundmobilisatsioon, vabatahtlikena mindi aastatel 1941 – 42, ja teeniti kas omakaitses või politseipataljonides. Viimaste lepingusse kirjutati sisse punkt, et peale sõja võidukat lõppu antakse 3 ha maad. Üldjuhul tohtis maad omada siiski sakslane.
Nõukogude ajal ehitatud eramute piirsuurus oli samuti piiratud ja omaette reeglid kehtisid suvilate ehitamisel. Viimaste puhul pidid olema ühekordsed aknad, ahju ei tohtinud sisse ehitada.
Kui aga eramu jäi mingile riigiprojektile ette, siis anti vastu teine elamispind.
Sarnane olukord tekib peagi ka seoses Rail Balticu ehitamisega, kus hakatakse eelkõige „maid vahetama“.

http://m.maaleht.delfi.ee/article.php?id=69906975

EKP Keskkomitee büroo kinnitas 31. augustil 1962 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse projekti “Kodanike poolt mittetöise tuluga ehitatud majade, suvilate ja muude ehitiste tasuta äravõtmisest”. Presiidiumi esimehel Aleksei Müürisepal ei jäänud Kadri­orus teha muud, kui paberile alla kirjutada ja lasta pitser juurde lüüa. Tõeline nõiajaht võis alata.

Tollal võis endale uue isikliku sõiduauto osta vaid järjekorra alusel, mida pidas Tallinnas autokauplus Volga. Miilitsaorganid said käsu hakata ka seda nimekirja hoolega uurima.

Linnade ja rajoonide täitevkomiteede erikomisjonid vorpisid hoolega toimikuid, et valvsusega silma paista. Pealekaebajatest naabrid agaralt abiks, nagu Eestimaal ikka kombeks. Kohtutes tekkisid lausa järjekorrad, et majade äravõtmise otsused istungitel välja kuulutada. Et kampaaniale hoogu anda, hüppasid ajalehed ka kohtunikele turja, näiteks sarjati Tallinna Keskrajooni Rahvakohtu toonast esimeest Räni Kalki liiga aeglase tegutsemise eest majade äravõtmisel. Üleliiduline ajakiri Ogonjok avaldas lausa fotoseeria eramutest, mis tuleks Tallinnas kiiresti omanikelt ära võtta.

Kokku jõudsid rahvakohtud Tallinnas tasuta ära võtta 14 maja ja nende ehitajad oma kodust välja tõsta. Komisjonides olid ette valmistatud materjalid veel üle viiekümne maja kohta.

Äkitselt aga saabus sellesse tigedasse sipelgapessa ootamatu vaikus. Üks esimesi korraldusi, mis Leonid Brežnev parteijuhiks saades andis, oli kohe lõpetada nende inimeste kiusamine, kes mitte ei nõua riigilt korterit, vaid on otsustanud ise endale kodu rajada. Erasektoris toodetud põllumajandussaaduste turul müümine kästi au sisse tõsta, kuna see aitas vähendada toidunappust. Erikomisjonid saadeti vaikselt laiali ja pooleliolevad kohtuasjad lõpetati.

Kõik majade äravõtmise kohta teha jõutud kohtuotsused tühistati ja majad anti omanikele tagasi. Paljudel juhtudel olid tagasiandjateks samad kohtunikud, kes veel hiljuti olid äravõtmise otsustanud.

Seoses Brežnevi (Ganopolski) ja tema Dnepropetrovski grupeeringu tõusuga NLiidu etteotsa, muutus riigivara riisumine üldjuhul heaks tavaks. Samas stiilis jätkavad tänapäeva Ukraina oligarhid ka tänapäeval.

Jõuluaeg on tõesti kätte jõudnud ja esimene kingitus või esimene üllatus tuli ikkagi Eesti Gaasi võrgult

http://www.ohtuleht.ee/607738/tv3-video-maaomanikule-tasuti-tema-maad-labiva-gaasitrassi-eest-9-senti

Nelja hektari suuruse maalapi omanik sai Eesti Gaasi võrguteenuselt oma maad läbiva gaasitrassi eest kompensatsiooni 9 senti. Samas peab ta riigile maksma maa, mida ei saa kasutada, omamise eest kümme eurot.

on isegi mitte naeruväärsed, vaid lausa mõnitavad. Tasuks mõelda ka sellele, kui palju läheb maksma sellise 9-sendise kompensatsiooni väljaarvutamine ja sellega arveldamine. Vaevalt küll see 9 euri maksab?

Kaebused kohtutesse ei olnud asjatud, toimikud on arhiivides, iseasi, mida tegi kohus. Omandireformi käigus kohtutes aset leidnud ülekohtuga protsesside kohta on sundüürnikeks tehtud inimesed oma kannatused linti rääkinud ja see materjal on kohtutoimikute kõrval tõendusmaterjaliks, mis Eestis toimus. Alates 2002. aastast kuulub inimeste deporteerimine Rahvusvahelise kriminaalkohtu pädevusse ja sinna see materjal saata tulebki.

Materjale on saadetud ja saadetakse veelgi, aga olukord on jäänud ja jääb endiseks. Sest ka seda asjaajamist ja "tõeotsimist" korraldavad pahatihti need, keda sundüürnike teke ja selle tagajärjed ei morjenda, vaid kes koguni on kogu südamest huvitatud probleemi kustu(ta)misest ajamerre. Nooremad põlvkonnad enam ei huvitu ei sundüürniklusest ega ka küüditamistest. Kui vaadata, kuidas heakskiitva ja õigustava suhtumisega reageeritakse (oleme kohustatud reageerima?) CIA vanglates (jm ka?) toime pandud (pandavate?) piinamiste avalikuks saamisele, pole varsti enam lootagi, et igasugused ühiskondlikud ülekohtud väärilist hukkamõistu leiaksid.

http://www.pealinn.ee/uudised/rahva-raha-loopimas-miks-kuldas-valitsus-vene-teatri-hoone-abiga-n27935

Valitsus loobus Vene teatri hoone pärast kohtuskäigust ja maksis maja tagasi nõudvatele tudengikorporatsioonidele kergel käel 450 tuhat eurot. Samas võinuks riik võidelda hoone tagastamisnõude vastu samamoodi nagu Tallinn, kes võitis Mustpeade maja kohtulahingu, ning rahva rahakotti poleks nii suure rahasummaga kurnatud.