Palju õnne President!Oleks selliseid sirge seljaga poliitikuid rohkem ei seisaks me täna silmitsi negatiivse lisaeelarvega ega ka tuhandete eestimaalaste raske majandusliku olukorraga.Kahjuks on poliitikuid,kes omakasu ja häälte saamise nimel on lubanud rahvale asju kokku ,mida aga iial ei täideta.

Soovin Hr Presidendile Õnne juubeli puhul ja tervist! Minuijaoks on Hr Rüütel ainsaks Eesti rahva poolt ausalt valitud (Ilma burzuide juriidiliste riugaste, usurpeerimise, välismaiste ning propagandistlike ning rahaliste hocus-pocus silmamoondamiste võtetega )Eesti Vabariigi Presidendiks taasiseseisvunud Vabariigi ajaloos kes oma presidentuuri ajal tegeles Eesti maa ja rahva tegelike mitte pulvariajakirjanduse pseudoprobleemidega!

Väga otsustavad olid sündmused 1987. aastal. Siin tõstetakse Eesti ajaloo kronoloogias (Sulev Vahtre, 1994) esile Hirvepargi rahvakoosolekut 23. augustil ja IME ettepanekut 26. septembril, puuduvad andmed EKP reageerimisest. On ainult teade NLKP Keskkomitee büroo 14. detsembri salajasest otsusest natsionalismi ilmingutest Eestis, Lätis ja Leedus, millele järgnes 5. jaanuaril vastav otsus EKP Keskkomitee büroolt.

Eksisteerib aga rida dokumente, mis näitavad EKP tugevat aktiivsust 1987. aastal. Nende hulgas on põhjalik plaan vastupropagandaks ja organisatsioonilisteks ettevõtmisteks 1987-1988. Selle kohaselt tuli muuseas paljastada ja kritiseerida Eesti kodanluse ja tema liitlaste kiskjalikku olemust, valge terrori initsiaatoreid ja läbiviijaid, kodanliku Eesti iseseisvuse loosungi olemust: ”Kellele iseseisvus, kellele ike”, Eesti kodanluse 20-aasta juhtimise tegelikke tulemusi, kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi, müüti kodanliku Eesti õitsengust, Eesti kodanluse koostööd fašistidega ja ”metsavendade” tegevust ning Nõukogude Eesti ajaloo võltsijaid. Sellega seoses tuli välja töötada orienteerungid ajalooliste tähtpäevade jaoks, nende hulgas kodu- ehk nn ”vabadussõda” novembris ja eesti ja vene rahva sõpruse juured detsembris 1987.

Seda plaani arutasid EKP KK büroo liikmed seltsimehed Vaino, Rüütel, Saul, Aljošin, Ganjušov, Ristlaan, Upsi, Kortelainen, Liiv, Soidla ja Toome 13. novembril 1987. Nad olid veendunud, et ”kodanlikud ideoloogiakeskused kavatsevad provokatsioonilistel eesmärkidel ära kasutada kodanliku Eesti Vabariigi väljakuulutamise 70. aastapäeva” ja pidasid vajalikuks korraldada vaenulike aktsioonide vastu omakorda vastupropagandat. Rahvale tuli veenvalt tõestada rahvaste sotsiaalse õigluse eest peetava võitluse klassiolemust, eesti rahva ajaloolise saatuse lahutamatust suurest vene rahvast, teistest NSVL rahvastest, eesti rahva võitlust interventsiooni ja kodusõja ajal Eestis; Eesti Töörahva Kommuuni revolutsioonilist tegevust; EKP võitlust kodanluse valitsemisaastail; rahva võitlust nõukogude võimu taaskehtestamise eest Eestis; riigi rahvamajanduse, teaduse ja kultuuri taastamist ja igakülgset arengut vene ja teiste maa rahvaste vennalikul abil; Eesti revolutsionääride, kodusõjast ja Suurest Isamaasõjast osavõtjate, partei- ja tööveteranide kuulsusrikast saatust (Arvi Leosk, Võrumaa Teataja 6.& 8.01.04).

järg Vello Helki tekstile:
Kui ENSV ÜN presiidium 17.veebruaril 1989 kuulutas 24. veebruari iseseisvuspäevaks ja otsustas heisata Pika Hermanni tornis sini-must-valge, kommenteeris seda Arnold Rüütel: ”24.veebruaril 1918 kuulutati tegelikult välja esimene iseseisev Eesti riik vastavalt rahvaste enesemääramiseõiguse leninlikule põhimõttele. See ei tähenda hoopiski, et me ei tähista enam Eesti töörahva kommuuni või ENSV aastapäeva”. Partei aruandes Moskvale mainiti eriti Rüütli panust. Oma televisioonikõnes 23. veebruaril taunis ta natsionalismi (Rahva Hääl, 24.03.1989). 22.veebruaril ütles Savisaar Rahvarinde eestseisuse koosolekul: ”Päeva keskpunktiks saab kahtlemata Toompea. Sotsioloogilised uurimused näitavad, et rahvas tahab rohkem näha Väljast, Rüütlit ja Toomet kui ERSP-d. Juhul kui muinsuskaitse selts võitleb lipu ülestõmbamise vastu, tekib lõhe nende ja rahva vahel, sest rahvas tahab lippu.” Nii läks Rahvarinne koos kommunistidega lippu heiskama, selle mõtte olid toonud kommunistid (Eesti Päevaleht 22.02.2003).

Suveräänsusdeklaratsiooni ja sini-must-valge heiskamisega jälgiti tavalist taktikat; säilitada võimu järeleandmistega, lüüa vaenlast tema enda relvadega. Selle eesmärk ilmneb aga EKP Keskkomitee ja teiste võimuorganite pöördumisest ”Eestimaa kõigi elanike poole Eesti iseseisvuspäeva, 24. veebruari künnisel”. Selles katsutakse imiteerida 1918. aasta iseseisvusdeklaratsiooni, mõistetakse küll hukka ”sotsialismi tugevasti moonutatud stalinlikku mudelit”, räägitakse edusammudest ja ihaldatud vabadusest, aga juhtmõtteks polnud iseseisev Eesti, vaid ”võrdõiguslike suveräänsete vabariikide Liit”, suveräänne sotsialistlik Eesti – Nõukogude rahvaste liidu võrdõiguslik liige (Rahva Hääl, 22.02.1989). Siin katsus ENSV ”päästekomitee” mõne mööndusega oma positsioone hoida.

End rahvuslasteks moondanud parteilastel õnnestus saavutada populaarsust. Seda tugevdas nende endine tuntus, andes neile järgnevatel valimistel tugevaid eeliseid, sest tegelikke vabadusvõitlejaid oli ju vahepeal kas maha vaikitud või halvustatud.

Veel juuli keskel 1990. aastal, mil 93% eestlastest soovis näha Eesti tulevikku iseseisva riigina väljaspool N. Liitu, eelistas Arnold Rüütel uut liidulepingut, kui uskuda tema intervjuud ajalehele Moskovskije Novosti (nr. 24, 1990). See on ka kooskõlas Gorbatšovi vaadetega, kes ühes intervjuus hiljem väitis, et tema perestroika eesmärgiks olevat olnud kõikide liiduvabariikide ”ehtne iseseisvus”, aga N. Liidu koosseisus (Politiken 1.01.1999).

Se

See taktika hästi õnnestunud. Kui heita pilk eespoolsele 1987-1988 kommunistliku vastupropaganda plaanile, siis kehtib see veel ja seda viiakse ka edukalt täide. Paljastatakse ”kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi”, eesotsas Pätsi, Laidoneri ja Eenpaluga. Kritiseeritakse ”müüti kodanliku Eesti õitsengust”, eriti tolleaegsete kahtlaste majandustehingute ja Pätsi ”vaikiva ajastu” kirjeldamisega. ”Eesti kodanluse koostööd fašistidega ja ”metsavendade” tegevust” on ka üha enam ”valgustatud”, nii et valitsus ei taha või julge ametlikult tunnustada eesti meeste meeleheitlikku katset 1944. aastal tõrjuda uut N.Liidu annektsiooni. Metsavendadest räägiti palju pärast taasvabanemist, aga nüüd pannakse jälle rõhku endisele iseloomustusele ”bandiidid”, kusjuures vaikitakse vene marodööridest.

Seejuures puudub korralik analüüs kommunistliku režiimi kohta, eriti ajavahemikul 1944-1991, kuigi just see on olukorra taustaks. See pole nähtavasti meelt mööda praegustele võimukandjatele, kellel lasub osalt veel selle pärandi tegelike ja sümboolsete luukerede laviin.

Neist võib ju ka aru saada, oma särk on ihule kõige lähemal. Mõistetav on samuti salaviha nende tõelise iseseisvuse eesvõitlejate vastu, kes tõkestasid nende plaane: kui pärast 1991. aasta ebaõnnestunud Moskva augustiputshi ei saanud enam jätkata N. Liidu ”suveräänse” osana, siis vähemalt kolmanda sotsialistliku Eesti Vabariigina. Samas eksisteerib hädaoht, et neil nagu varemgi mitte ainult õnnestub võltsida ajalugu enda kasuks, vaid samas suunas mõjutada ka tuleva põlvkonna vaateid.

Õnnitlused presidendile juubeli puhul. Jaksu edasi minna, vaatamata mõnede sapipritside raevule. Mart Arold on kas paduloll, kes ei ole võimeline hindama aja rolli ja võimu võimalusi anno 1987 või vahutav provokaator, kes iga hinna eest püüab ühiskonnas õelust ja viha üleval hoida. Kumbki variant pole austustvääriv.

Kuidas on Rüütli sõbra ja kaasvõitleja Karl Vainoga miks oleme unustanud tema sünnipäevad võitlesivad mõlemad käsi käes

to Mart Arold;
Meedia, sept. 2001: „Ajakirjanikuna, kes osales vahetult mitme taasiseseisvumise olulise sündmuse juures, mäletan, et KRIITILISTEL hetkedel, kui mitmelgi pealtnäha rahvusmeelsel ülemnõukogu saadikul saba sorgu vajus – näiteks veriste Vilniuse ja Riia sündmuste aegu (jaanuar 1991), aga ka augustiputshi (1991) esimesel päeval – sekkus Rüütel aktiivselt, avalikult ja jõuliselt Eesti riigi huvides ka olukorras, kus tulevikukavandites terendas nii võit kui kuul (jutt on 1991.a. sündmustest)“

to Mart Arold;
Meedia, jaanuar 2001: „Jeltsin pööras Eestis ajalugu.
12. jaanuaril 1991 NSVL Föderatsiooninõukogu istungil kuulutas NSVL toonane siseminister Boriss Pugo Mihhail Gorbatshovi vaikival nõusolekul, et Leedus peaks presidendivõimu kehtestamiseks kasutama sõjaväge. 12. jaanuari õhtul ja ööl vastu 13. jaanuari 1991 Nõukogude armee eriüksused ründasidki Vilniuses strateegiliselt olulisi objekte. Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin saabus paljude jaoks ootamatult 13. jaanuari hilisel pärastlõunal Tallinnasse. Jeltsin võttis Balti riikide iseseisvumist soosiva hoiaku, oluliselt mõjutades edasiste sündmuste arengut. /---/
ARNOLD RÜÜTEL: Jeltsin tuli, sest näitas, et peab oma lubadust. Ta oli mulle varem lubanud toetada meie iseseisvuspüüdlusi. Niisuguse lubaduse andis ta pärast poliitbüroost väljaheitmist. Tol pleenumil ei tahtnud keegi Jeltsini tervitustki vastu võtta, kuid mina läksin ta juurde, surusin kätt ja soovisin vastupidamist. Ühtlasi küsisin, kas Venemaa annab Eestile oma toetuse, kui meil seda vaja peaks olema. “Absoluutselt!” vastas tema. /---/.
Pärast koostöölepingu allakirjutamist oli Nurme tänava residentsis õhtusöök, mis sujus sõbralikus õhkkonnas korrektselt ja tagasihoidlikult, ka vägijookide mõttes. Pärast õhtusööki istusime Jeltsiniga kahekesi sealsamas residentsis ja arutasime mitmesuguseid küsimusi. Selgus, et interrinne oli paarisaja mehega Jeltsini lennuki sisse piiranud. Kuna polnud mõeldav minna nende vastu jõuga – seda oleks provokatsioonina kasutatud kohe meie vastu – leidsime teise lahenduse.
Vastu hommikut saatsime Jeltsini autoga Leningradi. Et ta saaks teel puhata, andsime teele kaasa tekke ja patju ning kuni Narvani ka saatjaskonna“

to Mart Arold;
Meedia, august.2004: „Kui eile pärastlõunal avati linnarahvale kontserdiks Kadriorus presidendi roosiaia väravad, seisid kahel pool president Arnold Rüütli välisust auvahtkonnas Eesti kaitseväe vahipataljoni sõdurid. 13 aastat tagasi, 20. augustil 1991 marssis sama maja trepist üles NSV Liidu Balti sõjaväeringkonna kindralpolkovnik, kes nõudis ülemnõukogu (seadusandliku kogu) esimehelt Arnold Rüütlilt, et Eesti seadusandja ei võtaks vastu mingeid radikaalseid otsuseid ja et ei toimuks Moskvas alanud puchi vastaseid rahva meeleavaldusi. Seadusandja ja rahvas jäid kurdiks kindralpolkovniku nõudmistele“

to Mart Arold;
Meedia, detsember 2000: „VM töötaja Müllerson: «Arnold Rüütel ja Indrek Toome sõitsid pärast augustiputshi (1991) Moskvasse, et Venemaa presidendilt Jeltsinilt Eesti iseseisvuse tunnustuse paber kätte saada, mind võeti kaasa. Seal selgus, et pole kedagi, kes dekreedi sõnastaks. Siis kirjutasingi kõrvallaual need neli-viis punkti valmis, sekretär trükkis mustandi ümber ja Jeltsin kirjutas alla. (24.08.91). Enne Jeltsini tunnustusdekreeti oli Eesti iseseisvust tunnustanud vaid Island, kuid selle järel hakkasid seda tegema kõik riigid üksteise järel» "
Hakkasid, sest Jeltsini allkirjastatud dekreet sisaldas üleskutset maailma riikidele tunnustada Eestit. See üleskutse kirjutati ukaasi Arnold Rüütli palvel!
USA-lt sai Eesti diplomaatilise tunnustuse alles 2.septembril 1991! Selleks kuupäevaks olid Eestit tunnustanud juba kümned riigid kogu maailmast.

Välisminister L.Meri redutas 20.augustil 1991.a. Helsingis ja ootas, kuhupoole tuuled pöörduvad. Kui tuuled oleksid teisiti pöördunud, oleks ta välismaale jäänudki.

to Mart Arold;
Internet: „1989.aasta novembris (12.11.89) andis Eesti NSV Ülemnõukogu oma otsusega ajaloolis-õigusliku hinnangu Eestis 1940. aastal toimunud sündmustele, milles kvalifitseeriti NSV Liidu aktsioonid Eesti Vabariigi vastu sõjaliseks agressiooniks, okupatsiooniks ja anneksiooniks. Eesti inkorporeerimine NSV Liitu tunnistati õigustühiseks, ühtlasi otsustati taotleda Eesti riigi taastamist rahvusvahelise õiguse subjektina. 1989. aasta detsembris (24.12.89) saavutasid Baltimaade saadikud NSV Liidu Rahvasaadikute kongressil Hitleri-Stalini (Molotovi-Ribbentropi) pakti tunnistamise kehtetuks allakirjutamise momendist alates.“
Arnold Rüütel oli Ülemnõukogu esimees ja NSV Liidu Rahvasaadikute kongressi saadik

to Mart Arold;
//nagu varemgi mitte ainult õnnestub võltsida ajalugu enda kasuks, vaid samas suunas mõjutada ka tuleva põlvkonna vaateid//
Just seda lähiajaloo võltsijad teevadki!

Detsembris EV juubeliürituste avapeo korraldanud lähiajaloo võltsijad ei kutsunud peole 69-t Ülemnõukogu saadikut, kes 20.augustil 1991 - N.Liidu puchistide saadetud sõjaväekolonni kohaloleku äreval ajal - julgesid Eesti taas vabaks kuulutada, riskides enda ja oma perekondade eludega&saatusega. Vähe sellest, sellel kuupäeval toimunud ajaloolisi sündmusi üritatakse olematusse pühkida.
1997. aastal Avita kirjastuse poolt välja antud 5.klassi ajalooõpik, mille koostajateks on Mart Laar jt., ei maini kordagi eesti taasiseseisvumise VÕTMEkujusid Arnold Rüütlit, Vaino Väljast ega Edgar Savisaart.

üks dokumentaalkader,mida eesti arhiivis pole ,küll aga on säilinud Soomes.Rüütel ütles Moskvas kõenepuldist,et eesti seadused on ülimuslikud.Tuli vaheaeg,Rüütel kutsut vaibale ja kästi peale vaheaega oma sõnad tagasi võtta.Vastasel korral lubati ta sealtsamast vangi viia.Selleks puhuks oli koondatud ka hulk väisajakirjanikke,et seda jäädvustada.Kõnepulti astus Rüütel ja kordas oma eelpool öeldut.Tekkis paus ja kui Gorbatšov hakkas plaksutama tegid seda ka teised.See on kenasti filmilindil olemas ja seda maha salata oleks patt.
Kuna ta töötas väljapaistval ametikohal ja kogu tema tegevus oli näha siis on mul tema suhtes ikka suurem austus kui nende reeturite ees kes töötasid KGB agentidena siis-seal ja hiljem ennast sinimustvalgega ehtima hakkasid.
Kindlasti võiks Rüütel sellistest tegelastest palju pajatada aga ta pole mingi räpane tegelane nagu näiteks need,kes presidendivalimiste eel temast koletise vormisid.

Mart Arold;
// salaviha nende tõelise iseseisvuse eesvõitlejate vastu, kes tõkestasid nende plaane: kui pärast 1991. aasta ebaõnnestunud Moskva augustiputshi //

Aga kuidas oli tegelikult?
19 - 20.augustil 1991.a. nähti padu-eestikomiteelaste veenmisega kurja vaeva, et nad nõustuksid iseseisvuse taastamise otsuse vastuvõtmisega Ülemnõukogus. Padu-eestikomiteelased pidasid Ülemnõukogu ju okupatsiooniorganiks!
20.augusti pärastlõunal korraldas Rahvarinne Võidu/Vabaduse väljakul võimsa miitingu iseseisvusotsuse vastuvõtmise toeks ja hilisõhtul ta vastu võetigi. Ülemnõukogu saadik Kaido Kama ei hääletanud selle otsuse poolt. Küllap tema jäigi ’plaanide tõkestajaks’? Aga mis tast vihata?!

Ülemnõukogu võttis otsuse vastu siis, kui puch polnud veel lõppenud! Puch lõppes Moskvas 21.08. keskpäeval.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus
EESTI RIIKLIKUST ISESEISVUSEST

Lähtudes Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise õiguse subjektina,
toetudes 1991.aasta 3.märtsi rahvahääletusel Eesti elanikkonna selgesti väljendatud tahteavaldusele taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus,
arvestades 1990.aasta 30.märtsi Eesti NSV Ülemnõukogu otsust „Eesti riiklikust staatusest” ja Eesti NSV Ülemnõukogu deklaratsiooni „Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostööst”,
võttes arvesse, et NSV Liidus toimunud riigipööre seab tõsisesse ohtu Eestis toimuvad demokraatlikud protsessid ning on teinud võimatuks Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse taastamise NSV Liiduga kahepoolsete läbirääkimiste teel,

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:
1. Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist.
2. Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks moodustada Põhiseaduslik Assamblee, mille koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi poolt.
3. Viia läbi Eesti Vabariigi uue põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi parlamendivalimised 1992.aasta jooksul.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees A.Rüütel,
Tallinn, 20.augustil 1991.

tsensuurikontroll

kui sõja algul olenes poiste sünniaastast see, kumma poole peal sõdima juhtuti, siis sama kehtis ka kogu järgneva poole sajandi jooksul. Võtame siis võrdluseks konkreetse vanuse, siis kui üks kommunist oli 32-aastaselt õpetaja ja teine sama vanalt partei rajoonikomitee osakonnajuhataja, siis kumma puhul oli tegemist parema kommunistiga?

Puna-Rüütel on olnud truu kommunist ja on oma allkirjaga alatiseks ajaks tõendanud, et ta on vene okupatsiooniga täiesti nõus olnud.... vaatamatult tema praegustele silmakirjalikusele.

Puna Rüütel ei ole mitte ainult nõus olnud, vaid on ilmselgelt püha Eesti mandril olnud tähtsaim ja silmapaistvaim kommunismi eestvedajatest.

Palun Manuela Pihlapil lõpetada oma sonimise. On aeg tulla tagasi kaasaegsesse arenenud maailma.

Meie rahvale pole mõtet luuletada ega musta värvida valgeks (s.o.... punast laabata häbematult üle sini-musta-valgega). Labasemalt öeldud, ei saa sitast saia teha!

Kui lüüa Googlesse Manuela Pihlap, leiab eest noore naise foto, kes ei tea, millest räägib. Mitmetele neonatsidele on ju ka Hitler tänaseni suureks eeskujuks. Kui noor daam tunneks ajalugu, ei ülistaks ta Rüütlit. Eestile on kindlasti suur häbiplekk, et punakommunist Rüütel valiti Eesti Vabariigi presidendiks.
Kaasajooksikuid tunneb ajalugu nii môndagi, ehk avanevad ka preili Pihlapi silmad ühel päeval!