Lubage ka minul sekkuda vaidlusse . Mina elan sada kilomeetrit Tallinnast ja ütlen nii nagu on. Kui maal elav inime tõesti KÕIK ostab poest, siis on kõik transpordi jagu kallim. Kuid kui ta ka viitsiks tööd teha oma vabast ajast , on võimalik kasvatada omale nii kartul, juurvili ja kõik Eestis kasvavad puuviljad. Ka endaotstarbeks võib looma pidada. Siis on omast käest nii piim kui liha. Kuid tööd on selleks vaja teha.Elu on maal raskem kuid kindlalt palju odavam. Kui aga oled "loru" kes peale töölkäimise kodus midagi teha ei viitsi ,siis on Megil õigus.Elad veel vaesemalt kui linnas.

to Ants.Elan väikelinnas ja mul on pisike aiamaa.Teen hoidiseid umbes paarsada purki,samuti kasvatan juurvilju ja kartuleid.Ise ma selle kõigega hakkama tervislikel põhjustel ei saa aga minija on abiks.Poeg rügab Tallinnas tööd,vahel saab magada vaid kuus tundi ja ta on kõike muud kui "loru",ta on tubli töömees.

Jaanile . Ma küsisin selge sõnaga sinult kust kohast sina tead kus ma elan ja kus ma olen käinud (ARVAJA pole Sakust kaugemal käinud) ja palun ka selge sõnalist vastust.

Kuna kired on lõkkele löönud, lubage ka minul oma nokk lahti teha. Jagan täielikult Antsu ja tewma toetajate arvamust. Kuigi maapoodides on kaubad mõnevõrra kallimad kui suurtes marketites, on maal kommunaalkulud jälle odavamad ja on tõsi, et kui viitsid ise ka ennast liigutada siis elab ära üsnagi inimlikult. Aga kõigile koledasti soigujatele tahaks soovitada lugeda hiljuti eesti keeles väljaantud raamatut: Minult varastatud elu. See on ühe prantslanna meenutus oma elust Venemaal kuhu ta 1946. tuli 19 aastase plikana koos oma mehega, kes oli saksa sõjavangist põgenenud ja aastaid Prantsuse vastupanuliikumise ridades võidelnud ja kelle prantslased suures SÕPRUSTUHINAS venemaale välja andsid. Sellest hetkest kui see piiga Venemaa piiri ületas, topiti ta koos ema ja mõnekuuse tütrega trellitatud loomavagunisse ja tema järel sulgus RAUDNE EESRIIE. See, mida tema Venemaal läbielas, paneks mitte võpatama vaid lausa minestusse iga vaba maailma loomakaitseaktivisti... Alles 2003. aasta sügisel sai ta esmakordselt üle 57 aasta külastada oma lapsepõlvemaad ja sedagi tänu prantsuse rahva poolt läbiviidud korjandusele kes finantseeris tema reisi lapsepõlvemaile. Veel 2003. aasta sügisel polnud iniumesed Kurski lähedases väikelinnas näinud ega teadnud midagi ei arvutist ega mobiiltelefonist. Lugege seda raamatut ja Teil tekkib ettekujutis sellest, mis meid oleks oodanud juhul kui meie riik poleks sellest hullumajast pääsenud. Alles peale nende mälestuste lugemist tekkib Teil ettekujutis sõnast RASKUSED...

Meg-ile , minu öeldu ,et kõik maal elavad kes siin midagi omale ei tooda on "lorud" ei käi muidugi kõigi kohta.. Need kes hommikust õhtuni kas Tallinnas või mõnes firmas rabavad tööd teha ei ole seda. Kuid näen oma ümber küllalt nii pensionäre kui ka täisjõus töömehi kes võiks mitte ainult hädaldada ja teisi kiruda , vaid omale ka ise vabal ajal midagi kasvatada. Mina pool vajaminevast toidust kasvatan oma aias ja kasvuhoonetes. Keegi ei keela neil sõpradel, kes poenurga taga õllepudelist rüübates rasket elu kiruvad sama teha.

Kuule, Ants , ütle palun, kas sa oled loll või ei hooli sa maal elavatest inimestest üldse. Et maal endale toitu kasvatada, selleks on vaja RAHA (Money, pappi, plekki, puru), aga just seda viimast maal elavatel pensionäridel ei jt. inimestel ole.

ARVAJALE - aitäh komplimendi eest. Paistab ,et linnameestel enestel on vähe aimu maaelust. Linnas küll kui tahad mingi ettevõtlust alustada on pappi vaja. Kuid mitte selleks ,et maal kartulit kasvatada. Mitte raha vaid tahet tööd teha on vaja. Ega kartul muidu küll ei kasva kui ta mulda ei pane ja ta eest ei hoolitse. Kui Sa tahaksid ka maal mingi farmi püsti lüüa ja kasumit saada siis on küll algkapitali vaja,mitte omale mõnda vagu kartulit kasvatada.Maaelust Sa kahjuks küll midagi ei taipa. Ka Arno on eluaeg olnud põllumees ,küsi temalt,ta räägib Sulle.

Lisaks rahale, mida maapensionäril mingi ettevõtluse alustamiseks ei piisa, on linnapensionäril, kes tahaks endale nt kartulit või muud köögivilja kasvatada, vaja ka maad. Aga pole enam halvad nõukaajad, kus maad võis priipärast võtta, - nüüd ju kõik kellegi omand. Seejuures ei pruugi, isegi siis, kui tekib võimalus midagi toidulisaks kasvatada, oma saaki saada ise korjata - selle võivad võtta korilased, kes Eesti riigis seisavad erilise "loodus- ja loomakaitse" all, mis on garneeritud "poliitkorrektsusega".

Maaprobleem on olemas ainult linnas, maal mitte. Sest mitte kõik maa pole eraomanduses vaid küllalt ka vallamaad. Vallamaad saab kasutada iga valas elav isik, kes soovi avaldab selleks. Aga ettevõtluse algatamiseks maal,kui on hea mõtte ja teed paberil "projekti" kus näitad kulud ja tulud, saad maakonnast "stardiraha" ettevõtluse alustamiseks.Kui oled alustanud selle "projektiga", see toimib , ei ole vaja "sdardiraha" tagasi maksta. Kui niisama äraraiskad nõutakse Sinult tagasi.

Sekkun ka pisut sellesse diskussiooni,kuigi ise olen läbi ja lõhki linna inimene.Nimelt mul on maal sugulasi.Kõik,kel jõudu ja tervist ei nurise,sest penssi jääb isegi üle,kuna põhiline söök kasvab aiamaal ja põllul.Nii oli ka nõukaajal.Poest ostetakse leiba,saia ja veel seda,mida oma maapeal ei kasva.Need pensionärid ei nurise,kui vaid liikluse tuksi keeramise pärast,Laari valitsemise ajal.Kui lapsed töökõrvalt aega saavad,siis käivad autodega abiks neile,kes vanaks jäänud ja ei jaksa enam aias rabada.Kindel see,et maal saab selle pensioniga hakkama,kui tervist on. lp.Antsule seda,et küllap sellepärast paljud pensionärid ei riskigi enam elukohta vahetada,et tervised logisevad.

Antsule . Selles on Sul õigus, et ma pole rangelt võttes maa-vaid linnamees, aga selles Sul küll õigus ei ole, et ma ei taipa maatööst mitte midagi, tõsi, ma ei taipa külvamisest,kündmisest ja lõikusest just eriti palju, aga seda tean minagi, et selleks kõigeks on tarvis RAHA. Et osta seemnekartuleid selleks on tarvis raha, selleks, et osta külviks, künniks ja lõikuseks traktor on tarvis raha. Ja kui ka "püüad" mõne traktori tee pealt kinni, et ta tuleks sulle põldu või aiamaad kündma, külvama või vilja lõikama, siis selleks on jälle vaja raha, sest tasuta (näiteks kohvi või koogi eest) ta sulle põldu/aiamaad tegema ei tule. Kui 80-ndate lõpus 90-ndate alguses maksis traktori "püüdmine" tee pealt oma aiamaale/põllule 10 rubla, ja traktorist oli õnnelik, kui sai veel pealekauba perenaise/peremehe käest veel kohvi-kooki, siis 90-ndate keskel tahtis traktorist saada ainult raha. Muidugi said sa minna kolhoosi/sovhoosi ja teha leping, et traktorist käib sinu põldu/aiamaad "hooldamas". Selle eest, et traktorist käib sinu juures, maksis kolhoos/sovhoos traktoristi palgale mõne krooni lisaks. Ma ei hakka siin rääkima teistest maatöödest, mida oskan, läheks liiga pikaks, ütlen vaid ära kaks tööd mida hästi oskan: Niitmine ja puuriida ladumine.

on see, mida Arvaja Antsule ette laob. Ei maksa unustada sedagi, et kolhoosikord ja sovhoosid Laari poolt alatuks kuulutatud inimlikkusega on kustunud (kustutatud). Kas seniks, et kunagi Euroopa ühistegevuse eeskujul taas ellu ärgata?

ERAK räägib tõtt , et pensionär ei hakka enam elukohta vahetama. Selge ,et keegi maale kolima ei hakka. Kuid jutt on sellest ,et maal on siiski märksa odavam elada, sest kui tahad saad palju ka ise kasvatada omale toiduks. Arvaja on tubli kui ta neid maal vajalike töid oskab hästi , nagu niitmine ja puuriida ladumine.Lugupeetud Arvaja on mõistetav ,et linnamehena Sa siiski nii detailselt maaelu ei tunne , kui see kes maal elab. Mina võin öelda ,et endale saad kartuliseemet osta alati . See kogus on nii väike ja see sada krooni leiab alati ka oma pensionist. Olen isegi labidaga oma aeda kartulit pannud ja kasvas küll. Pole see traktori saamine ka nii suur probleem. Mina ostsin omale traktori ja aitan ka neid kellel pole. Ja kuna elan oma majas maksan ainult elektri eest.Ja mul jääb üle pensionist ka bensiini ja muu vajaliku ostmiseks. Jutt oligi algusest peale ,et maal on pensionäril odavam elada.Mina olen oma eluga rahul.