sai ju maa maja ymbert erastada, see ju vagagi vaaruslik, mis see peotais kive ja pappi ikka maksab, mis maja ehitamiseks kulus.

Enne valimisi Rahvusraamatukogus sundüürnike konverentsil vastuvõetud deklaratsioonis nõutakse üürnikele kompensatsiooni vastavalt nende KASUTUSES OLNUD KORTERI HINNALE. See on ju sulaselge nõukogude võimu ja ebavõrdsuse ülistamine. Üürikorter kommunistlikus riigis polnud omand, mida peaks võrdeliselt väärtusega korvama. Sotsialismiaegne korter oli hirmuvalitsejate poolt kasutamiseks antud privileeg, mille andja võis selle alati tühistada. Isegi individuaalelamu võis nii ära võtta, et korvati vaid niipalju kui palju maksaks sama suur ehitusmaterjali hunnik ning marjapõõsaste eest a 40 kopikat.

Eesti riik peab tagama kõigile oma kodanikele normaalsed elutingimused, mitte premeerima nõukogude ajal niigi pikalt premeerituid samal ajal kehvemates tingimustes elavid peresid täielikult unustades.

ja mis siis nyyd teha? hinnata ara eraststud vara turuhindadesse, pakkuda valja miski keskmine, mida igayhel nagu olnuks oigus saada ja lasta liigse saajatel vahe tagasi maksta neile, kes paris ilma jaid? tore idee ju.

teises riigis. voi jutustad muinasjutte. ikke vaga raske oli inimest tanavale tosta nouka ajal. Individuaalmajad olid taiesti lubatud ja ka yyrimahad olid lubatud. ainult yyridelt tuli ka rulumaksu maksta, praegu nagu pole nainud, et seda maksu riik korjaks.ja tavaline reainimene tundis end kyll paremini kaitstuna kui praegu. jah, korter polnud omand, aga miskiprast siinses riigis said needsamad yyrilised yhel hetkel omanikeks ja vaga erinevate hindaega vara omanikeks. Onn olevat heitlik..

Kristlikus Euroopas on sajandeid kehtinud arusaam, et materiaalses õnnetuses (sõda, tulekahi, uputus, jne,)kannatanuid tuleb kohelda võrdselt. Kõlblusetu oleks olnud miljonäri rohkem abistada kui keskmikku ja keskmikku rohkem kui saunikut ning täiesti ebasünnis oleks olnud vaid poolest oma varast ilmajäänud miljonäri poputamine vaeste kannatanute abistamise asemel. Nõukogude võim muutis inimeste kõlblust oluliselt ja isegi 16 aastat pärast formaalset vabanemist mõõdab suur osa eestlasi õnnetuse suurust kaotatud hüvede järgi. Erastamisreformi alguses pidas sellist klassiühiskonda normaalseks aga enamus eesti ühiskonnast. Riigivara otsustati laiali jagada nõukogudeaegsete privileegide alusel, inimeste võrdsuse printsiip ja kodakondsus jäeti täiesti kõrvale.

NSVL-s on olnud erinevaid perioode, mõnikord käis inimeste väljatõstmine väga lihtsalt ja korterisse kaasüüriliste juurdepanemine samuti. Niisama lõbu pärast ei hakka ükski võim inimesi tänavale tõstma, ei haknud ka nõuk.võim. Kuid teedelaiendusele, uusehitusele või sõjaväeosale ette jäänud väikeelamud lammutati probleemideta. Tänavale inimesi küll ei aetud, tuli vaid aedlinnast kivigetosse välismaalaste keskele kolida.

Uuring ei tähenda põrmugi seda, nagu oleksid usklikud inimesed loomu poolest vägivaldsemad kui uskmatud. See näitab hoopis, et kontekstist välja rebitud religioossed argumendid, mida esitatakse otsekui jumala üleskutsete või õigustustena vägivallale, on väga mõjuvad vägivalla esilekutsumisel nii usklike kui ka ilmalike inimeste seas, sest veenavad neid vägivalla põhjendatuses. kogu tode vagivalla oigustamiseks.

Kallis Vabaturg! Kui räägite siin Kristlikus Euroopas sajandeid kehtinud arusaamadest, siis oleks asjakohane teha enesele kõigepealt selgeks "Omandi igamise" mõiste ja te näete, et just Kristlik Euroopa oma õigusloomes (sh. Eesti Wabariigis II Maailmasõjani kehtinud Balti Eraõigus) välistas eos juba sellise Omandireformi (misläbi formaalselt prooviti kitsa otsustajateringi tahte läbi ajalugu 50 aastat tagasi pöörata.) (Minevikku muuta ei tohtinud/suutnud antiikmütoloogias isegi mitte jumalad!/) tekkimise ja läbiviimise võimaluse. Teatavasti on Omandireform kui enne põhiseadust vastuvõetud poliitine otsus vastuolus ka Eesti Põhiseadusega ja loomulikult ka Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, (Konventsiooniga liitumisel tehti Omandireformiga seoses kui konventsiooniga vastuolus olevale aktile, lausa nimeline ja sihtotstarbeline reservatsioon ja see on omandireformi seadusjõus hoidmiseks seal tänaseni.) Rahulolu ja hüsteerilist heakskiitu on see akt saanud mõistagi neilt, kellele see nn. "ajaloolise õigluse taastamine"- kus ei suuudetud avada isegi tagastatava omandi mõistet, isiklikku kasu tähendas. Antiikmaailmas oli tavaks öelda, et võidu väärtuse määrab kaotuse suurus. Ja Eesti Omandireformi käigus on olnud valu ja knnatajaid ülekohtuselt palju. See on löönud ühiskonnale väga sügava haava ja seda ei õnnestu kindlasti mitte nii nagu seda täna Eestis praktiseeritakse - probleemi mahavaikimise või kellegi halvustamisega välja ravida. Riik peab leidma endas mehisust, tehtud ülekohut tunnistada ja selle heastamisele asuda

Miks seda aastat kestnud omandireformi ja sundüürnike probleemi siis ometi Eestis ei lahendata? Kas Eestit juhub siis mingi seltskond sadiste?

Imelik on see "sundüürnike" suhtumine: / 29 23:53:52 sai ju maa maja ymbert erastada, see ju vagagi vaaruslik, mis see peotais kive ja pappi ikka maksab, mis maja ehitamiseks kulus./ Tähenab, et maja ehitamine ei maksa mitte essugi, ei mingit tööd ega vaeva (Miks te siis ei ehita, logardid!) Ja kõik usinad majaehitajad teevad seda vaid selleks, et mingit müstilist maad kusagilt erastada - kust kohast? - tule eile meile! Ma ostan krundi, ehitan hambad ristis, käed rakkus aastaid oma kodu ja siis kukuvad mingid töllmokad tänitama, kes ise peale käsikiimlemise ja almusepalumise muud teha ei mõista ega viitsi.

Igamist rakendatakse, kui keegi kasutab heauskselt võõrast vara kui enda oma jne. jne. Üürimine ja üürileping on hoopis midagi muud.Igamise tähtaeg on Mehhikos 24 tundi ja anglosaksi maades vist 7 aastat ja sedagi metsa,kesa või otstarbeta maa puhul. Eestis minu teada skvottimine nii lihtsalt küll ei käi. Ja probleem ei ole üldsegi mitte tagastamises, vaid igas mõttes valesti läbi viidud erastamises. Riik pole veel pankrotis ja jagada saab ka neile , kes ilma jäid, kuid mingit põhjust pole jätkata jagamist nõukogude privileegide alusel kodanike võrdsuse printsiipi arvestamata. Vähemalt mitte seni, kuni iga eesti pere on saanud normaalse kodu.

oled noor ju, praegu ostad jah nii maad kui oma peotaie kive ehituseks. me raagime nouka aegsetest ehitusviisides ja siis anti maa ju riigi poolt inimesele kasutamiseks, vaat selle maa sai inimene nyyd erastamisaegadel erastada. voi kel onnestus erastada maja, sai ka maa sealt ymbert erastada. ehita oma maja ja ole rahulik, ara tyytab see probleemi seletamine, mida voiksid ka noored teada lahiajaloost. toesti ajalugu algas ka eestis enne kui 1992.

siin sai ka miskit erastada, vanemad ju vahemalt said? siin on tegemist erinevate polvkondadega, jutt kaib ju nendest, kes elasid riigi elamufondi kuulunud majades ja korterites.

/sa imelik kyll 2007-03-30 23:46:52/ 55 (peaaegu 56) aastat vana. Ei mina ega vanemad ei saanud vene ajal ei korterit ega muud, ei saanud vabariigu tulles midagi erastada ega ärastada. 1998. aastal OSTSIN linnast välja majakrundi 2800m2, vundamendiauk oli valmis. Ümberringi olid (on praegugi) teised krundid-majad, mul ei ole nagu mõttessegi tulnud midagi erastama hakata. Ma ei ihka võõrast vara, kui tarvis, siis ostan. Raha ostmise jaoks saan ainult tööd tehes. /imelik vinguja 2007-03-30 23:48:44/ No see "riigi elamufond", mida selle all mõtled? Riigi elamufond on see ja peaks olema jätkuvalt, mis ENSV aeg ehitatud, kõik ülejäänud oli ja peaks olema ka nüüd eraomand. See oli loomulikult viga, et need, kes elasid "kõigi rahade eest" ehitatud majades, said erastada. See oleks pidanud jääma kõik munitsipaalomandisse. Enne erastamist vahetasid kavalamad asjapulgad-komusulid oma Lauristini tänava (näiteks) luksuskorterid kahe-kolme mustamäe või õismäe korteri vastu ära. Ega neil ju neidki tarvis olnud, selliste tegelaste "reserv" oli hoopis suurem. Ja tegelikult on ka paljudel "sundüürnikel" reserrv, aga ahnus sunnib "sundüürmikku" mängima. Minu lähedal on üks majaomanik, kes ka linnas mängib kannatajat, sunniviisilist üürnikku. Ja see maja pole tal ainukene vara, tal on linnas ka kaks korterit sugulaste nimel ja välja üüritud aga "sundüürnikukorreriga" ahjab omanikuga jonni, üüri ei maksa, kisab ja kaebab. Ahnus on nii suur, et ta ei loobu soovist saada riigilt veel midagi. Loomulikult on ka päris sundüürnikke, kes on tõesti hädas ja neid on palju ... ja on ka tavalisi üürnikke, kes elasid "riigi elamufondis", mis tagastati ja maksavad nüüd rahumeeli ning ilma kisa ja kärata omanikule üüri, ei pea ennast sundüürnikuks. Üürnikke on terves maailmas, neid on kordades rohkem, kui omanikke. Kümneid ja sadu korda rohkem.

selle infoga nyyd siis peale hakkame? kulla majaehitaja?

Austet imelik majaehitaja! Teie oponentidel on õigus selles mõttes, et paljud individuaaliehitajad ei taju vöi ei taha tunnistada, et maatüki said nad sisuliselt kingituseks. Kui Teie ostsite, siis on teine asi. Kuid näiteks Tallinna aedlinnade indviduaaliomanikud eesotsas reformierakondlasest majandusdoktori prof.Uno Merestega ei taha kuidagi tunnistada, et Antsla või Tudu majaehitajad said riigilt tohutult palju väiksema kingituse. Viimased jälle ei ole sageli taibanud, et neile on külma tehtud. Kadedus on halb, kuid seni kuni rahvas kinnisvaraasjanduses targemaks ei saa on meid kerge petta. Seni on Eesti olnud poliitsulide ja ärastajate muinasmaa, tõsi mitte lausa paradiis nagu möni teine endine sotsialismimaa. Siinsed kommentaatorid ei vingu päris ilma asjata. Esiteks on tõeliste sundüürnike küsimus siiani lahenduseta ja teiseks ei ole ükski Eesti arvamusliider selgitanud, miks ei ole sünnis jõukate libasundüürnike muret eelisjärjekorras lahendada. NB! Veel üks väga oluline seik. Maades, kus üürnikke on palju, on ka palgad ja pensionid ning abirahad kujunendud üürnike vajadustele vastavalt. Eestis on 98% omanikud ja seetõttu ei ole arvestatud üüri maksmise vajadusega. Meil on üürnikud suhteliselt raskemas olukorras kui Läänes või sõjaeelses Eestis. Sundüüri teemat ei saa tudeerida Oxfordis ega Harvardis ja seetõttu ei saa sellele lahendust leida lihtsalt kopeerides ja tuupides ning lehekülgede kaupa seadusi tsiteerides nagu Teie ja minu oponendid siin teevad. Ometi on lahendus olemas, siinsamas ja lihtne.

Jahh, nii ta on, kui rääkida "kingitusest". Kui rääkida aga asjast, siis tunamullu ostsid sa maatüki maja tarvis 500 tuhandega Tallinna külje all, 15 aastat tsagasi hoopis odavamal, täna aga maksab see 1500 krooni ruutmeeter. Mida siin tunnistada või mis ebaõiglusest rääkida? Mida kauem õllepudel ühes käes mune sügada ja pussu lasta, seda "ebaõiglasemaks" elu läheb. "Ja mida me selle infoga siis peale hakkame ..." - vat see on tase! Kõigepealt seletatakse, et majaehitaja pole majaehitamiseks suurt midagi vaeva näinud, kõik ilma saadud, erastatud ja pealegi veel poisike ning vanematelt kingitusi saanud. Ja kui siis püüad vastu vaielda, siis - "mida me selle infoga nüüd ..." . Tõepoolest mitte midagi pole peale hakata.

Sundüürnike kõige suuremad eestkostjad, nagu näiteks sm.Rüütel, kellel on mitu korterit, mitu maja ja sadu hektareid maad ja kes ikka veel rahul pole, vaid järjekindlalt lisa nõuab, kas nad teevad seda selleks, et vaeseid sundüürnikke aidata, jagade olemasolev ning saadav puudustkannatajate vahel ära?

"Ometi on lahendus olemas, siinsamas ja lihtne." Palun, laske käia, milline on see lihtne lahendus, mis pealegi siinsamas?